18. peatükk

Hoiduge uhkusest

„Uhkus on universaalne patt ja suur pahe. Uhkuse vastumürk on alandlikkus.”

Ezra Taft Bensoni elust

President Ezra Taft Benson õpetas esimeses Kiriku presidendina peetud üldkonverentsi kõnes, mis vahe on uhkusel ja alandlikkusel:

„Uhkus ei vaata Jumala poole ega hooli sellest, mis on õige. Ta vaatab kõrvalolevaid inimesi ja ajab taga oma õigust. ‥

Uhkust iseloomustab küsimus „Mida ma elult saada tahan?” mitte „Mida Jumal tahab, et ma oma eluga teeksin?”. Isiklik tahe vastandub Jumala tahtele. Uhked kardavad inimesi, mitte Jumalat.

Alandlikud teevad Jumala tahet – kardavad Tema hukkamõistu ja püüavad aidata ümbritsevaid inimesi. Uhkel kõlab kõrvus maailma kiitus; alandliku südant soojendab aga taevane heakskiit.”¹

Neile, kes olid teeninud juhataja Bensoniga Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis, olid need õpetused juba tuttavad. Nad teadsid, et kvoorumi juhatajana ei muretsenud ta kunagi omaenda vaadete pärast – ta püüdis teada saada ja järgida vaid Jumala tahet. Juhataja Boyd K. Packer, kes teenis hiljem ka ise Kaheteistkümne Kvoorumi juhatajana, kõneles president Bensoni lähenemisest kvoorumikoosolekute aruteludele: „Sa võisid olla president Bensoniga eriarvamusel, ilma et oleksid pidanud kartma, et ta seda isiklikult võtab. Me arutlesime vabalt eri teemade üle, muretsemata, milline on tema seisukoht.”² Vanem Russell M. Nelson, kes teenis president Bensoni juhtimisel kaks aastat Kaheteistkümne Kvoorumis, sõnas: „President Benson kaalus kõigis otsustes – isegi siis, kui need polnud tema enda ettepanekud – iga olukorda vaid ühe mõõdupuu järgi – mis on parim kuningriigi jaoks? Kui see tähendas, et midagi oleks tehtud natuke teisiti ja mitte päris nii, nagu tema oleks teinud, siis see ei lugenud. Tema tahtis vaid seda, mis oli parim kuningriigi jaoks.” ³

Ka riigiametnikuna oli president Benson sama pühendunud tegema seda, mis oli parim Jumala kuningriigi jaoks. Ameerika Ühendriikide põllumajandusministrina pälvis ta palju maailma kiitust,⁴ kuid sai tihti ka karmi kriitika osaliseks. Ta ei võtnud kumbagi väga südamesse, vaid jäi ustavaks oma naise Flora sagedasele meeldetuletusele: „Niikaua kui teed Issanda silmis õigesti, ära lase maailma arvamusel ennast kõigutada.”⁵ Niisiis rahuldus ta vaikse taevase heakskiiduga⁶ ja püüdis ikka Jumala tahet täita.

Meie suurim eeskuju alandlikkusest on meie Päästja, kes on „tasane ja südamelt alandlik” (Mt 11:29.

Ezra Taft Bensoni õpetused

Issand on hoiatanud, et hoiduksime uhkusest.

Õpetuses ja Lepingutes on öeldud, et Mormoni Raamat on „langenud rahva [ülestähendus]” (ÕL 20:9). Miks nad langesid? Selles peitub Mormoni Raamatu põhisõnum. Mormon vastab sellele küsimusele raamatu viimastes peatükkides: „Vaata, selle rahva ehk nefilaste rahva uhkus on saanud neile hävituseks” (Mn 8:27). Ja et Mormoni Raamatu ülioluline sõnum sellest langenud rahvast meil tähelepanuta ei jääks, hoiatab Issand meid Õpetuses ja Lepingutes: „Hoiduge uhkusest, et te ei saaks vana aja nefilaste sarnaseks” (ÕL 38:39).

Ma loodan teie usule ja palvetele, kui püüan heita valgust sellele Mormoni Raamatu sõnumile – uhkuse patule. See teema on juba mõnda aega mu hinge rõhunud. Ma tean, et Issand soovib, et ma sel teemal kõneleksin.

Surelikkusele eelnenud nõukogus oli just uhkus see, mis Lutsiferi, hommiku poja, hukule viis. (2Ne 24:12–15; vt ka ÕL 76:25–27; Ms 4:3.) Maailma lõpul, mil Jumal maa tulega puhastab, põlevad uhked kui kõrred ja tasased pärivad maa. (Vt 3Ne 12:5; 25:1; ÕL 29:9; JSA 1:37; Ml 4:1.)

Issand kasutab Õpetuses ja Lepingutes fraasi „hoidu uhkusest” kolmel korral, öeldes seda muuhulgas Kiriku teisele vanemale Oliver Cowderyle ja prohveti naisele Emma Smithile. (ÕL 23:1; vt ka 25:14; 38:39.)⁷

Uhkuse peamine tunnus on vaen Jumala ja kaasinimeste vastu.

Uhkust on väga tihti valesti mõistetud ja paljud patustavad teadmatuse tõttu. (Vt Mo 3:11; 3Ne 6:18.) Pühakirjades pole sellist mõistet nagu õigemeelne uhkus – uhkus on alati patt. Hoolimata sellest, kuidas seda väljendit kasutab maailm, tuleb meil aru saada, kuidas seda teeb Jumal, et võiksime mõista pühakirjade keelt ja sellest õppida. (Vt 2Ne 4:15; Mo 1:3–7; Al 5:61.)

Enamik meist näeb uhkuses enesekesksust, eneseimetlust, upsakust, ülbust või kõrkust. Kõik need on patu osad, aga põhiline osa on siiski veel puudu.

Uhkuse peamine tunnus on vaen – vaen Jumala ja vaen kaasinimeste vastu. Vaen tähendab vihkamist, vaenulikkust või vastuseisu. See on vägi, mille kaudu Saatan meid valitseda soovib.

Uhkus on oma olemuselt võistlev. Me vastandame enda tahte Jumala omaga. Kui suuname uhkuse Jumala vastu, siis tegutseme põhimõttel „minu ja mitte sinu tahtmine sündigu”. Paulus tõdes: „Nad kõik otsivad eneste oma, aga mitte seda, mis on Kristuse Jeesuse oma.” (Fl 2:21.)

Kui meie tahe hakkab võistlema Jumala tahtega, siis ei ohjelda meie soove, himusid ja kirgesid enam miski. (Vt Al 38:12; 3Ne 12:30.)

Uhked ei suuda leppida, et Jumal nende elu juhib. (Vt Hl 12:6.) Nad vastandavad omaenda tõetunnetuse Jumala suurte teadmistega, oma võimed Jumala preesterluse väega, enda saavutused Tema suurejooneliste töödega.

Meie vaen Jumala vastu avaldub mitmeti, näiteks mässu, kõvasüdamelisuse, kangekaelsuse, kahetsuse mitte tundmise, ülespuhutuse, kergesti haavumise ja tunnustähe otsimise näol. Uhked soovivad, et Jumal nendega nõustuks. Neid ei huvita enda arvamuse kujundamine Jumala tahte järgi.

Veel üks suur osa levinud uhkuse patust on vimm kaaslaste vastu. Meil on iga päev kiusatus tõsta ennast teistest kõrgemale ning neid madalamale suruda (vt Hl 6:17; ÕL 58:41).

Uhked suhtuvad igaühte kui vastasesse ja võrdlevad enda taibukust, arvamusi, töid, jõukust, andeid või mõnda muud maist mõõdupuud teiste omaga. C. S. Lewis on öelnud: „Uhkus ei leia rõõmu millegi omamisest, vaid ainult sellest, kui tal on midagi rohkem kui teistel. ‥ Uhkeks teeb meid võrdlus, nauding olla teistest üle. Kui kaob võrdlusmoment, kaob ka uhkus.” („Lihtsalt kristlus”. Tallinn: Logos, 2007, lk 131.)

Ennemaises elus vastandas Lutsifer Isa plaanile, mida vahendas Jeesus Kristus, oma ettepaneku. (Vt Ms 4:1–3). Ta soovis saada suuremat au kui teised. (Vt 2Ne 24:13.) Lühidalt öelduna oli tema uhkusest ajendatud soov Jumal troonilt tõugata. (Vt ÕL 29:36; 76:28.)

Pühakirjad kubisevad tõenditest, kui tõsised on uhkuse patu tagajärjed üksikisikutele, gruppidele, linnadele ja rahvastele. „Uhkus on enne langust.” (Õp 16:18.) See hävitas Nefi rahva ja Soodoma linna. (Vt Mn 8:27; Hs 16:49–50.)⁸

Uhked kardavad rohkem inimeste kui Jumala hukkamõistu.

Kristus löödi risti just uhkuse tõttu. Variserid olid marus, kuna Jeesus väitis end olevat Jumala Poja. See väide seadis ohtu nende positsiooni ja nad hakkasid sepitsema, kuidas teda surmata.

Saulusest sai Taaveti vaenlane samuti uhkuse tõttu. Ta oli kade, kuna iisraeli naised laulsid hulgakesi, et „Saul lõi maha oma tuhat, aga Taavet oma kümme tuhat”. (1Sm 18:6–8.)

Uhked kardavad rohkem inimeste kui Jumala hukkamõistu. (Vt ÕL 3:6–7; 30:1–2; 60:2.) „Mida arvavad minust teised?” kaalub üles küsimuse „Mida arvab minust Jumal?”.

Kuningas Noa oleks prohvet Abinadi vabaks lasknud, ent kui pahelised preestrid tema uhkuse kaalukeeleks seadsid, saatis ta Abinadi tulesurma. (Vt Mo 17:11–12.) Heroodes kurvastas oma naise palve üle Ristija Johannese pea maha raiuda. Kuid uhkusest ajendatud soov lauas istujate silmis heas valguses paista, pani teda seda tegema. (Mt 14:9; vt ka Mk 6:26.)

Kuningas Noa uhkus tõi surma nii Abinadile kui ka talle endale.

„Hirm inimeste hukkamõistu ees väljendub püüetes pälvida nende heakskiitu. Uhked armastavad „austust inimestelt rohkem kui austust Jumalalt”. (Jh 12:42–43.) Patt tuleb ilmsiks motiivide kaudu, mis meid tegutsema panevad. Jeesus ütles, et Ta teeb ikka seda, mis on Jumalale meelt mööda. (vt Jh 8:29.) Kas poleks mitte parem motiiv täita Jumala tahet kui püüda ennast teistest kõrgemale upitada ja neile ära teha?

Mõnda uhket inimest ei huvita niivõrd, kas ta tuleb oma palgaga toime, vaid kas tema palk on suurem kui kellegi teise oma. Tema tasu on teistest üleolek. See ongi uhkusest lähtuv vaen.

Kui meie südant valdab uhkus, kaotame maailmast sõltumatuse ja loovutame oma vabaduse teiste hinnangute ikkele. Maailm on Püha Vaimu sosistustest valjem. Inimeste argumendid jätavad varju Jumala ilmutused ja nii lasevadki uhked raudkäsipuust lahti. (Vt 1Ne 8:19–28; 11:25; 15:23–24.)⁹

Uhkus avaldub mitmeti.

Uhkus on patt, mida teistes märgatakse varmalt, kuid enda puhul tunnistatakse haruharva. Enamik meist peab uhkust püramiidi tipus olijate patuks. Me peame uhketeks näiteks rikkaid ja harituid, kes teiste peale ülalt alla vaatavad. (Vt 2Ne 9:42.) Ent meie seas on maad võtnud palju levinum pahe – alt üles vaatajate uhkus. Sellel on väga palju väljendusvorme, näiteks keelepeks, laim, nurisemine, üle oma võimete elamine, kadedus, himustamine, tänu ja kiituse tagasihoidmine, et mitte teisi ülendada, suutmatus andestada ja kadestamine.

Sõnakuulmatus on sisuliselt uhkusest johtuv võimuvõitlus kellegi vastu, kellel on voli meid juhtida. Selleks võib olla lapsevanem, preesterluse juht, õpetaja ning lõpuks ka Jumal. Uhke ei talu, et keegi temast kõrgemal seisab. Ta arvab, et see alandab tema positsiooni.

Üks levinuim uhkuse ilming on isekus. Loeb vaid see, mis keerleb ümber minu. Sellisest suhtumisest sünnib upsakus, enesehaletsus, maine eneseteostus, enesega rahulolu ja enesekesksus.

Uhkusele järgnevad salavandeseltsid, mis on loodud maailmas võimu, kasu ja hiilguse saamiseks. (Vt Hl 7:5; Et 8:9, 16, 22–23; Ms 5:31.) Need uhkuse viljad, nimelt salavandeseltsid, viisid hukule nii jeredlaste kui ka nefilaste tsivilisatsiooni, ja on olnud ja on ka edaspidi paljude rahvaste langemise põhjuseks. (Vt Et 8:18–25.)

Uhkuse teine ilming on riid. Selle uhkuse kategooria alla käivad vaidlused, tülid, paheline võimutsemine, põlvkondadevahelised erimeelsused, lahutused, abikaasa väärkohtlemine, tänavarahutused ja korrarikkumised.

Riid peredes peletab Issanda Vaimu. See viib meist eemale ka mitmed pereliikmed. Riid võib tähendada nii vihahoos öeldud sõnu kui ka üleilmseid konflikte. Pühakirjades seisab, et „ülbusest tõstab kuri riidu”. (Õp 13:10; vt ka Õp 28:25.)

Pühakirjad tunnistavad, et uhked solvuvad kergesti ja peavad viha. (Vt 1Ne 16:1–3.) Nad hoiavad tagasi andestamist, et teised tunneksid end nende võlglastena ja et oma haavatud tundeid õigustada.

Uhked ei võta kuigi kergesti kuulda nõu ega parandusettepanekuid. (Vt Õp 15:10; Am 5:10.) Nad asuvad kohe kaitsepositsioonile, et oma puudujääke ja vigu õigustada ning kaitsta. (Vt Mt 3:9; Jh 6:30–59.)

Uhked sõltuvad maailmast, mis ütleb neile, kas nad on midagi väärt või mitte. Nende enesehinnang sõltub sellest, kui kõrgelt neid maailma edumudeli järgi väärtustatakse. Nad tunnevad end tublide inimestena, kui piisavalt paljud neile saavutuste, annete, ilu või intellekti poolest alla jäävad. Uhkus on kole asi. See ütleb: „Kui sinul läheb hästi, siis olen mina läbi kukkunud.”

Kui armastame Jumalat, teeme Tema tahet ja kardame Tema hukkamõistu, siis on meie enesehinnang kõrge.¹⁰

Uhkus piirab või takistab arenemist.

Uhkus on sõna otseses mõttes needev patt. See piirab või takistab arenemist. (Vt Al 12:10–11.) Uhkeid ei ole kerge õpetada. (Vt 1Ne 15:3, 7–11.) Nad ei muuda oma meelt ega võta vastu tõde, kuna see näitaks, et nad on eksinud.

Uhkus mõjub halvasti kõigile suhetele – meie suhtele Jumala ja Tema teenijatega, suhtele mehe ja naise, vanema ja lapse, tööandja ja töövõtja, õpetaja ja õpilase vahel ning suhtele kogu inimkonnaga. Meie uhkuse aste määrab, kuidas kohtleme Jumalat ning oma vendi ja õdesid. Kristus tahab meid tõsta sinna, kus on Tema. Kas soovime sedasama ka teistele?

Uhkus ähmastab tunnet, et oleme Jumala pojad ja üksteise vennad. See eraldab ja jagab meid klassideks vastavalt meie rikkustele või õppimisvõimalustele. (3Ne 6:12.) Uhketel on võimatu olla ühtsed, aga kui me pole ühtsed, pole me Issanda omad. (Vt Mo 18:21; ÕL 38:27; 105:2–4; Ms 7:18.)

Mõelge, mida on uhkus läinud maksma varemalt ja kui kalliks see läheb see maksma meie elus, perekonnas ja Kirikus.

Mõelge, mis võiks tänu meeleparandusele aset leida: elud muutuksid, abielud jääksid püsima ja kodud tugevneksid, kui vaid uhkus ei takistaks meid oma patte üles tunnistamast ja neid maha jätmast. (Vt ÕL 58:43.)

Mõelge neile paljudele liikmetele, kes on Kirikus väheaktiivsed, kuna neid on solvatud ja nende uhkus ei luba neil andestada ja Issanda laua ääres einestada.

Mõelge neile kümnetele tuhandetele noortele meestele ja paaridele, kes võiksid olla misjonil, kui nende uhkus ei takistaks neil oma südant Jumalale andmast. (Vt Al 10:6; Hl 3:34–35.)

Mõelge, kui palju tehtaks templitööd, kui jumalikult teenimise aega hinnataks tähtsamaks kui paljusid uhkusest ajendatud ettevõtmisi, mis praegu meie aega nõuavad.¹¹

Alandlikkus tugevdab abielu ja perekonda ning loob ühtsust.

Uhkuse vastumürk on alandlikkus.

Teatud ajal ja teatud määral mõjutab uhkus meid kõiki. Nüüd te näete, miks see hoone Lehhi unes, mis esindab maailma uhkust, oli nii suur ja ruumikas ning miks nii paljud sinna sisenesid. (Vt 1Ne 8:26, 33; 11:35–36.)

Uhkus on universaalne patt ja suur pahe. Jah, uhkus on universaalne patt ja suur pahe.

Uhkuse vastumürk on alandlikkus – tasadus ja alistumine. (Vt Al 7:23.) See on murtud süda ja kahetsev vaim. (Vt 3Ne 9:20; 12:19; ÕL 20:37; 59:8; Ps 34:18; Js 57:15; 66:2.) Rudyard Kipling on hästi öelnud:

Kord vaikib kära, rahutus
ja troonita jääb ajalik.
Ent kestab muistne ohverdus,
ja süda murtud, alandlik.
Issand, ole meiega,
et me Sind ei unusta. ‥

Jumal soovib alandlikku rahvast. Me võime valida, kas oleme alandlikud või oleme sunnitud olema alandlikud. Alma ütles: „Õnnistatud on need, kes alandavad end ise, ilma et neid sunnitaks olema alandlikud.” (Al 32:16.)

Otsustagem olla alandlikud.

Me võime otsustada olla alandlikud, saades võitu vaenust meie vendade ja õdede vastu; hinnates neid nagu iseennast ja tõstes nad endaga samale tasemele või kõrgemale. (Vt ÕL 38:24; 81:5; 84:106.)

Me võime otsustada olla alandlikud, kuulates teiste nõu ja manitsusi. (Vt Jb 4:10; Hl 15:3; ÕL 63:55; 101:4–5; 108:1; 124:61, 84; 136:31; Õp 9:8.)

Me võime otsustada olla alandlikud, andestades neile, kes on meid solvanud. (Vt 3Ne 13:11, 14; ÕL 64:10.)

Me võime otsustada olla alandlikud, teenides isetult teisi. (Vt Mo 2:16–17.)

Me võime otsustada olla alandlikud, minnes misjonile ja jutlustades sõna, mis võib muuta alandlikuks ka teisi. (Vt Al 4:19; 31:5; 48:20.)

Me võime otsustada olla alandlikud, minnes tihedamini templisse.

Me võime otsustada olla alandlikud, tunnistades üles ja hüljates oma patud ning sündides Jumalast. (Vt ÕL 58:43; Mo 27:25–26; Al 5:7–14, 49.)

Me võime otsustada olla alandlikud, armastades Jumalat, allutades oma tahte Tema tahtele ja seades Tema elus esikohale. (Vt 3Ne 11:11; 13:33; Mn 10:32.)

Otsustagem olla alandlikud. Me saame sellega hakkama. Ma tean, et saame.

Mu kallid vennad ja õed! Me peame valmistuma, et lunastada Siion. Just uhkuse patt oli see, mis takistas meid prohvet Joseph Smithi päevil Siionit rajamast. See oli seesama uhkuse patt, mis nefilaste õnnistustele lõpu tegi. (Vt 4Ne 1:24–25.)

Uhkus on Siionile suur komistuskivi. Ma kordan: uhkus on Siionile suur komistuskivi.

Meil tuleb anum kõigepeal seestpoolt puhastada, saades jagu uhkusest. (Vt Al 6:2–4; Mt 23:25–26.)

Meil tuleb alistuda „Püha Vaimu kutsele” jätta maha loomupärane inimene ning saada „pühaks Issanda Kristuse lepituse kaudu” ja muutuda „lapse sarnaseks – alistuvaks, tasaseks, alandlikuks.” (Mo 3:19; vt ka Al 13:28.)

Ma palvetan tulihingeliselt, et võiksime seda teha ning jätkata oma jumaliku eesmärgi poole pürgimist.¹²

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Benson tõi välja, et uhkus viis Nefi rahva hukule (vt 1. osa). Miks on uhkusel teie arvates nii hävitav mõju?
Mil moel võivad inimesed „vastanda[da] enda tahte Jumala omaga”? (Vt 2. osa.) Milliseid õnnistusi me saame, kui järgime Jumala tahet?
Mis te arvate, miks me küsime endalt mõnikord „Mida arvavad minust teised?” Selle asemel et küsida „Mida arvab minust Jumal?”. (Vt 3. osa.) Kuidas meie elu muutuks, kui meie suurim soov oleks olla meelepärane Jumalale?
Vaadake üle 4. osas loetletud uhkuse ilmingud. Kuidas saame vältida nende uhkuse ilmingute avaldumist oma elus?
President Benson ütles: „Uhkus mõjub halvasti kõigile suhetele” – meie suhetele Jumala ja teistega (5. osa). Miks on see nii? Mil moel meie suhted paranevad, kui oleme alandlikud?
President Benson loetleb 6. osas mooduseid, kuidas saame teadlikult otsustada olla alandlikud. Miks on teie arvates parem olla vabatahtlikult alandlik, selle asemel et olla sunnitud olema alandlik?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 23:12; Lk 18:9–14; Jk 4:6; Al 5:27–28; ÕL 112:10; 121:34–40

Abiks uurimisel

Selleks et prohveti sõnu endaga kõrvutada, mõelge, kuidas tema õpetused teiega seostuvad (vt Teaching, No Greater Call, 1999, lk 170). Võiksite endalt küsida, kuidas need õpetused teid elu murede, küsimuste ja katsumuste korral aitavad.