Taevaluugid
Ma sain oma esimese päristöö, kui olin umbes 13aastane. Ma jagasin ajalehti. Mul on ikka veel meeles, kuidas sõitsin igal õhtul rattaga oma Salt Lake City naabruskonnas ringi ja loopisin ajalehti oma naabrite trepiesistele. Ma ei teeninud küll hirmus palju raha, aga iga kuu palka saades ei kahelnud ma vähimalgi määral, et maksan kümnist. Minu vanemad olid mulle kümnise maksmisel eeskujuks ja ma teadsin, et see on Issanda käsk (vt ÕL 119:3-4).
Ma mäletan, kuidas käisin noorukina koos ema ja isaga kümnise aruandlusel. Piiskopiga rääkimine ja teavitamine, et ma olen täiskümnise maksja, oli minu jaoks nii loomulik. Isegi siis, kui sain vanemaks ja hakkasin rohkem raha teenima, maksin ma alati kõigepealt kümnist.
Kui ma sain lapsevanemaks, pidasin ma tähtsaks, et igaüks minu lastest käiks piiskopiga isiklikul kümnise aruandlusel. Me püüdsime naisega õpetada neid juba varakult sellest väikesest taskurahast, mis me neile andsime, kümnist maksma, nii et vanemaks saades oleks see midagi sellist, millest tulenevaid õnnistusi nad on juba näinud ja mille kohta nad teavad, et seda teha tuleb.
Õnnistused tulevad
Kui me õde Richardsiga alles abiellusime, käisime me koolis ja meil oli kulude katmiseks väga väike sissetulek. Kümnise maksmine oli suur ohverdus. Õde Richards aga isegi ei kaalunud kunagi, kas kasutada meie kümniseraha muude asjade tarbeks, mida me hädasti vajasime, nagu näiteks toit või üür. Ta nõudis, et me maksaksime kõigepealt kümnist ja me tegime seda alati. Vahel jäi meil vaid üks penn järele, kui olime kõik oma arved tasunud, kuid meil näis alati jaguvat piisavalt nende eest maksmiseks. See oli õnnistus, mis kaasnes sellega, et me usku rakendasime ja kümnist maksime.
Ma usun, et üheks kümnise maksmise eest saadud õnnistuseks on see, et kogu oma teenistuskäigu jooksul ei ole ma kunagi pikka aega tööta olnud. Minu teenistuskäigu algusaastatel vallandati mind kord töölt, aga kahe nädala jooksul sain ma endale uue töö, kus teenisin rohkem kui eelmises töökohas. Töötanud 25 aastat ühes ettevõttes, tuli ette palju perioode, mil töötajaid kõikjal mu ümber vallandati, mind aga mitte. Ma usun, et Issand õnnistas mind kümnise maksmise eest.
Mu noored vennad ja õed, ma luban teile, et teid õnnistatakse, kui te rakendate kümnise maksmiseks vajalikku usku. Ükskõik kui väike teie panus ka ei tundu, makske see kõhklemata ära. Olgu see esimene asi, mida te teete, kui raha teenite. Teis kujuneb välja usk selliste asjade tegemiseks, mille saavutamiseks te ei pruugi end vastasel juhul suutlikuks pidada. Te olete arukamad rahaga ümberkäimisel ja te saate sulni kindlustunde osaliseks, mis tuleb teadmisest, et teete seda, mida Issand teilt palub. Sellest saab jõuallikas ja te saate ammutada sealt jõudu tulevikus.
Ma tean, et saime õde Richardsiga kümnise maksmise tulemusena palju õnnistusi. Ma olen olnud tunnistajaks ka õnnistuste üleküllusele, mis on saanud osaks ustavatele viimse aja pühadele kõrvalistes maailma paikades, kuna nad on nõus kümnist maksma.
Kirik Indias
Üks juhtum avaldas mulle eriti suurt muljet. 2000. aastal oli mul võimalus võtta osa esimese viimse aja pühade kogudusehoone ehituse alustamise tseremooniast Indias. See kogudusehoone ehitati riigi idarannikul asuvasse Rajahmundry linna. Tegu on India mastaabis üpris väikese linnaga, kuigi seal elab peaaegu kolm miljonit inimest.
Ma sõitsin Rajahmundrysse koos oma naise, misjoni juhataja Ebenezer Solomoni ja tema naisega. Saabunud Rajahmundry rahvast täis rongijaama, tundsin ma oma südames kaasa nendele paljudele inimestele, keda nägin elamas äärmises vaesuses. Paljud inimesed magasid kõval põrandal, kus aga vaba koht leidus. Saabudes ehitusplatsile, kus tseremoonia aset leidis, märkasin ma suurt erinevust äsja pealt nähtud viletsuse ja selle rõõmu vahel, mida ma nägin liikmete nägudes, kes olid kogunenud meid tervitama. Nad särasid rõõmust ja lehvitasid, kui me lähenesime. Nad olid nii õnnelikud ja põnevil. Kuigi ka nemad elasid mõnede kriteeriumite järgi vaestes oludes, polnud seal märkigi meeleheitest ega näljast.
Mõistsin otsekohe, miks kogudusehoone jaoks valiti just see asukoht. Ma möönan, et olin olnud selles osas veidi ebakindel, miks Kiriku rahasid suunatakse sinna teelt eemale jäävasse paika. Kuid pärast lühikest kohtumist Rajahmundry pühadega, said kõik minu küsimused vastuse. Need viimse aja pühad olid nii ustavad ja omaenda kogudusehoone saamisest nii põnevil.
Lesknaise lepton
Pärast ehituse alustamise tseremooniat tutvustas misjoni juhataja, vend Solomon, mulle nelja lesknaist, kes said mõned aastad tagasi ristitud. Nad olid kõik seitsmekümnendates aastates. Vend Solomon teatas mulle, et kõik need naised olid olnud oma ristimisest peale täiskümnise maksjad. See oli minu jaoks muljetavaldav, et sellise suure puuduse käes vaevlevas piirkonnas pole need õed jätnud kunagi vahele võimalust kümnist maksta, kuigi ma olen kindel, et see on olnud nende jaoks ohverdus.
Ma küsisin vend Solomonilt, kui palju iga õde igas kuus kümnist maksab. Ta ütles mulle selle summa ruupiates, India rahaühikutes. Ma ei teadnud, kui suur see summa on ja küsisin, kui palju nad maksaksid Ameerika dollarites. Ma ei unusta kunagi tema vastust: „Nad maksavad umbes poolteise kuni kahe penni ulatuses.” Mulle meenutati jälle, et kümnise maksmisel pole asi rahas, vaid see nõuab usku! Ma mõistsin alandlikult, et neile pühadele oli osaks saanud õnnistus selle kogudusehoone näol, kuna nad olid nõus kümnist makstes ohverdama – isegi kui nad ohverdasid vaid penne. Ma olen kindel, et Issand muudab need pennid miljoniteks dollariteks.
Kümnis ei ole rahaline käsk – see on põhimõte, mis puudutab usku. Issand palub meilt 10 protsenti meie sissetulekust ja tahab näha, kas me rakendame oma usku Temasse ja teeme selle ohverduse. Rajahmundry pühadel oli selline usk.
Minu jaoks oli muljetavaldav leida ehitusplatsile jõudes eest punane vaip, mis oli tõmmatud teelt baldahiintelgini, kuhu pühad olid kogunenud. See oli umbes 30 meetrit pikk. Baldahiini all olid punasest sametist toolid. Need olid suured ja muljetavaldavad. Vaip ja toolid olid küll kulunud, kuid see oli parim, mis neil pühadel oli pakkuda. Nad polnud nõus andma midagi peale parima. See kogemus muutis mind alandlikuks. Need Rajahmundry pühad näitasid oma eeskujuga, kuidas ustavalt Issandale anda, olgu siis kümnist makstes või külla tulnud Kiriku juhtidele parimat pakkudes.
Teile võib tunduda, et kümme protsenti olgu suurest või väiksest sissetulekust ei saa teha palju head või pole nii tähtis. Ma kinnitan teile, et see on tähtis. Tähtis on elada kümnise seaduse järgi praegu, sest see tugevdab teie usku ja valmistab teid ette hilisemateks katsumusteks.
Issand andis meile lubaduse, et kui me kuuletume Tema käskudele, on Tema kohustatud andma meile tõotatud õnnistuse (vt ÕL 82:10; 130:21). Ma olin selle õnnistuse tunnistajaks Rajahmundry pühade elus ja teie saate olla selle õnnistuse tunnistajaks oma elus, kui te olete kümnist makstes ustavad.