Ühe inimese eeskuju
Ühe hiljutise e-kirjaga jõudsid minuni kurvad uudised: „Wendy Knauppi matused”, seisis päises. Pisaraid pühkides mõtlesin ma rohkem kui 40 aasta tagusele päevale, mil ma oma misjonikaaslasega Frankfurti rongijaamas lillepoe lähedal Wendy ja Paul Knauppi kohtasin. Noore Ameerika abielupaarina Saksamaal sõjaväeteenistuses olles olid nad kodunt kaugel ja neile oli sündimas esimene laps. Kuna meie misjoni juhataja oli just kannustanud meid olema „igal hetkel misjonärid”, hakkasime me nendega juttu ajama.
Õpetades neile misjonärivestlusi, avaldas mulle muljet Wendy hinges peituv valgus. Ta oli rõõmsameelne, helge peaga ja väga elava vaimuga. Ta tajus väga vaistlikult taastamise tähendust. Meil oli eriline võimalus olla talle piisavalt lähedal, et näha tema tunnistust kasvamas ja näha, kuidas valgustatus tema näoilmes suureneb.
Rohkem kui 30 aastat hiljem meenutas Wendy meie esimest kohtumist järgmiselt: „Mulle jääb alatiseks meelde see tunne, mida kogesin, kui kuulsin esmakordselt Joseph Smithi lugu! Ma võin näha vaimusilmas meie väikest Saksamaa korterit, mis oli ilmselt sama suur kui meie praegune magamistuba, kus me istume [misjonäride vastas] diivanvoodil. Ma mäletan, kuidas tundsin imestust ja kergendust. Mul oli olnud alati tunne, et kuskil peab olema midagi sellesarnast. Minu jaoks polnud mõistetav, et Jumal jätab meid pimedatena ringi komberdama, mida me nii ilmselgelt tegime… See näis olevat nii õige ja ma uskusin seda.”
Peagi pärast seda, kui nad otsustasid saada ristitud, laitis aga üks sugulane Wendy ja Pauli ees Kiriku käsitlust sellest, kes võib saada preesterluse. Nad sattusid segadusse ja heitusid. Nad ütlesid, et me ei peaks neid enam külastama – et tuleksime veel vaid üks kord, et hüvasti jätta. Me ei teadnud, kuidas vastata nende küsimustele, kuid teadsime, et meil on veel viimane võimalus. Kui me juttu ajasime, tundsin ma õhutust lugeda koos nendega pühakirjakohta, mida olin hiljuti omaette pühakirju uurides märganud, lugu Peetrusest ja Korneeliusest Apostlite tegude 10. ja 11. peatükis. Tol õhtul mõistsin ma, kuidas oli täide läinud tõotus, mille Issand oli misjonäridele andnud: „Teile antakse sel samal tunnil, jah, just sellel momendil, mida öelda. Ja … Püha Vaim … annab tunnistust kõigest, mida te iganes ütlete” (ÕL 100:6, 8). Me tundsime kõik rahuvaimu, kui üheskoos palvetasime.
Aastaid hiljem ütles Wendy sama kogemuse kohta järgmist: „Ma ei mäleta, mida nad meile ütlesid, või millest me rääkisime, aga see valgus, … see Vaim … oli tagasi ja ma teadsin, et see on õige ning et kuigi ma ei mõistnud kõike täielikult, oli see sõnum ikkagi õige ja me pidime selle vastu võtma, ning et mingil ajal tulevikus hakkame me seda mõistma.”
Paul ja Wendy ristiti. Peagi pitseeriti nad templis. Tavaliste pereeluga seotud katsumuste keskel kasvatasid nad üles viis last, kellest kõigist said aktiivsed Kiriku liikmed. Mõned neist teenisid misjonil. Paul oli kooliõpetaja. Paul ja Wendy laulsid üheskoos kirikus kauneid duette. Wendy juhatas aastaid oma koguduse koori. Nad armastasid templit ja said isekeskis teada „pühade rõõmust” (Enos 1:3).
Käies kord koos oma naise Mariega kirikus Londonis, kohtasime me seal Maine´i osariigist pärit naist, Libby Casast. Kuna Knauppid olid ainsad inimesed, keda me tookord Maine´i osariigis teadsime, küsisime me temalt, kas ta neid tunneb. Tema nägu lõi särama: „Kas ma tunnen neid? Wendy on mu kallis sõber. Ta tutvustas mulle evangeeliumi!” Wendy oli kohanud Libbyt selvepesulas – nad olid kaks ema, kes pesid seal oma pere pesu –ja jagas Libbyga evangeeliumi, just nagu meie jagasime Wendyga rongijaamas. Libbyle avaldas esmalt Kiriku juures kõige rohkem muljet Wendy vägev eeskuju – emana, abikaasana ja inimesena. Libby jaoks oli Wendy ise vähemalt algatuseks taastamissõnumiks.
Knauppid elasid hiljem Oregoni osariigis. Möödunud aastal aga, pärast seda, kui kuulsime, et Wendyl on vähk, avastasime me oma õnnistuseks, et nad külastasid üldkonverentsi ajal Utah´ osariiki. Wendy abikaasa, nende misjonilt koju naasnud poeg ja mina andsime talle õnnistuse. Me rääkisime, mida olime kogenud nelja viimase aastakümne jooksul. Oli selge, et evangeelium tähendas nende jaoks absoluutselt kõike. See oli nende ja nende laste elu tuum ja eesmärk. Paul ja Wendy tahtsid tulihingeliselt olla terved, et saaksid täita oma unistuse ja üheskoos misjonil teenida.
Veidi enne surma kirjutas Wendy mulle kirja: „Ma tunnen end tõesti Issanda käte vahel. Ta võib teha, mis tahab ja mina olen Tema hoole all.” Ta tänas evangeeliumi ja oma pere eest ning kirjutas siis: „Kas Issand pole mitte imeline!”
Nüüdseks on Wendy lahkunud ja tema pere tunneb temast kohutavalt puudust. Kui ta poeg kirjutas meile tema surmast, ütles ta: „Aitäh, et tõite ema evangeeliumi valguse kätte. Ta on elanud käskudele kuulekana.” Ta ütles, et ema kirjutas kord talle: „Ma armastan Issandat ja olen [Talle] igavesti tänulik, et Ta tõi mu ellu hindamatu evangeeliumi. Ma tahan üle kõige ustavaks osutuda ja püüan tõeliselt selle poole.”
Kuna evangeelium oli Wendy ja tema pere jaoks kõik, siis meie, kes me olime tema misjonärid, mõistame, „kui suur saab olema teie rõõm” (ÕL 18:15) koos temaga meie Isa kuningriigis. Evangeelium oli tema jaoks kõik ja nii on temaga seotud misjonikogemus minu jaoks kõiketähendav. Pole ime, et Issand ütles, et misjonitöö tegemine on „sinule kõige väärtuslikum asi” (ÕL 15:6; kaldkiri lisatud).
President Gordon B. Hinckley on öelnud: „Ma tahan paluda, et pühad teeksid kõik, mis võimalik, [nende inimeste] tutvustamiseks, keda [misjonärid] võiksid õpetada… Igaüks, keda te näete Kirikusse tulemas teie endi jõupingutuste tulemusena, toob teie ellu õnne. Ma annan selle lubaduse teile kõigile” („Inspireerivad mõtted”, Liahoona, okt 2003, lk 3).
Mina olen selle tõotuse tähendust vahetult maitsta saanud. Ka mina palun, et te tutvustaksite sel aastal kas või ühte inimest Kirikule – ja ärge andke alla, kui nad kohtavad mõningast vastuseisu. Kui te veendute, et te ei lase seda võimalust mööda, ütlete te koos Wendy Knauppiga: „Kas Issand pole mitte imeline!”