Jumala seaduse õppimine
Põhineb tõestisündinud lool
„Tooge kogu kümnis varaaita, et mu kojas oleks toidust” (Malakia 3:10).
See on kümnes koormatäis,” hüüdis isa Davidile. „Sõida kõrgemale.” Noor David O. McKay vaatas üle põllu sinnapoole, kuhu isa osutas. Üheksa esimest koormat, mis nad olid kokku kogunud, olid täidetud madalamakvaliteedilise heinaga. David teadis, et ta isa oli nõuks võtnud, et see kümnes koormatäis parimat heina läheb piiskopi laohoonesse nende kümnisena. Ta ei mõistnud siiski, miks ei saanud nad anda Issandale sama heina, mida nad enda jaoks kokku kogusid.
David hüüdis isale vastu: „Võtame ikka järjest, nagu tuleb.”
Davidi isa ei vastanud. David pidi juba öeldut kordama, kui nägi, kuidas ta isa end ümber pööras ja otse tema poole kõndis. Äkitselt oli tuul heinapõllult kadunud ja päike paistis eriti kuumalt. David pühkis otsaesiselt ja kaela tagant higi. Ta teadis, et isa ei tule üle põllu, et teda nipsaka vastuse eest õlale patsutada. Ta võttis kogu selle maa ette, et veenduda, et David midagi mõistaks.
„Ei, David,” lausus ta isa rangelt. Ometi pani isa rahulik hääl Davidit sellele eriti tähelepanu pöörama. „See on kümnes koormatäis ja Jumalale kuulub vaid parim.” Davidi isa silmitses poja nägu, veendumaks, et poeg teda kuulanud oli. Seejärel pööras ta end ümber ja kõndis minema.
David neelatas, et klombist kurgus lahti saada, ja sõitis siis oma rakendiga kõrgemale. Vankrit heinaga täites hakkas ta mõtlema, mida ta isa talle õpetada püüdis. Ta teadis küll, et kümnis on seadus, just niisama palju kui kuulekus ja ohverdaminegi, kuid David tahtis nende endi vajadused esikohale panna. Jumal aga oli öelnud, et karja esmasündinud – parimad – tuleb võtta ja Temale anda (vt 5 Moosese 12:6).
„Mu isa annab parima Jumalale ja meie saame järgmisena,” mõtles David. „Ehk saab just nii Issandast meie mõtete ja elu keskpunkt.”
Oli aegu, mil David oli vaadanud, kuidas ta ema kümnise jaoks raha maksab. Selle asemel et vajaminev ära kulutada ja seejärel loota, et ka kümniseks midagi üle jääb, saatis ema kümniseraha otsekohe piiskopile ja tuli seejärel toime ülejäänuga. Esimene ja parim anti alati Jumalale.
David pööras heinavankri tolmusele teele ja sealt edasi piiskopi laohoone poole. Ta sõitis aeda ja laadis heina maha. Tema isa jaoks tähendas parima heina Issandale andmine ohverdust, kuid David teadis, et ta isa teisiti ei saaks. Ta tahtis anda oma parima Issandale, just nagu Taevane Isa andis oma täiusliku Poja maailmale.
Pöörates oma rakendit kodu poole, valdas Davidit hea tunne. Tal oli hea meel, et ta isa oli õpetanud talle kümnise seadust. See oli õppetund, mis jääb talle meelde kogu eluks.
Kohandatud raamatust Teachings of Presidents of the Church: David O. McKay (2003), lk XV. President McKay (1873-1970) teenis Kiriku üheksanda presidendina aastatel 1951-1970.
„Kümnise maksmine on tõend sellest, et me võtame vastu ohverdamise seaduse. See valmistab meid ka ette pühitsemise seaduseks ja teisteks selestilise kuningriigi kõrgemateks seadusteks.”
Vanem Dallin H. Oaks Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, „Tithing”, Ensign, mai 1994, lk 34.