Ka minu poeg elab
Ma sain ühelt oma koguduse naiselt hindamatu õppetunni sulnist rahust, mis tuleb kindlast usust Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse.
Selle naise patriarhaalne õnnistus lubas, et ta saab emadusest rõõmu tundma. Kuid aastad möödusid ning tema ja ta abikaasa palvetasid ja ootasid ikka veel laste saamist. Lõpuks nende palvele vastati. Üheksa kuud täitsid nende elu rõõmsad ettevalmistused. Nad värvisid ära lapsele mõeldud toa, ostsid mööbli, riideid ja muid beebitarbeid ja palvetasid palju. Arstid ütlesid, et see naine ei saa kunagi teist last pärast selle lapse sündi ja nii keerlesid tema unelmad selle lapse ümber.
Päev saabus, mil see õde sünnitas ja kuulis oma lapse nuttu.
„See on ilus poiss,” ütles õde.
Ema sulges silmad ja ütles tänupalve. Neli minutit hiljem oli laps surnud.
Ma nägin seda naist kaks nädalat hiljem sakramendikoosolekul. Laulujuhatajana läks ta sakramendisaali etteotsa ja istus oma kohale oreli kõrval. Me laulsime tema juhatusel: „Mu Lunastaja elab, tean” (Kirikulaulud, lk 38). Ta seisis sirgelt ja püstipäi, nägu säramas ja tunnistus kiirgamas. Aeg-ajalt oli laulusõnade lausumine tema jaoks väga raske. Ta neelatas ja surus huuled kokku. Seejärel ei laulnud ta enam, kuid ta käsi liikus edasi ja juhatas meie laulmist.
Hiljem, pisaratenired põskedel, andis see õde oma tunnistuse järgmiste lihtsate sõnadega: „Ma tean, et mu Lunastaja elab. Ma tean, et Ta on õiglane ja et Ta armastab meid. Ja kuna Tema elab, siis ka minu poeg elab.”
Tema usus nägin ma kinnitust meie Lunastaja tõelisuse kohta, kelle lepitus meie eest teeb võimalikuks surematuse ja igavese elu. Tema poeg oli küll ära võetud, aga ta teadis, et ta antakse talle ühel päeval tagasi.