Tulge, kuulake prohveti häält
Hommikul on hõiskamine!
Mitu aastat tagasi ilmus Salt Lake City ajalehtedes teade, et üks mu lähedane sõber on oma elu parimatel aastatel ära surnud. Ma läksin matusekambrisse ja liitusin inimestega, kes olid kokku tulnud, et avaldada kaastunnet abikaasale ja ema kaotanud lastele. Äkitselt tundis kõige väiksem laps, Kelly, mind ära ja võttis mul käest kinni. „Tule minuga,” ütles ta ja viis mind kirstu juurde, kus lebas tema armastatud ema keha. „Ma ei nuta,” ütles ta, „ja sina ei pea ka nutma. Mu emme rääkis mulle palju surmast ja elust koos Taevase Isaga. Ma kuulun oma emme ja issiga kokku. Ühel päeval oleme me kõik jälle koos.” Mulle tulid mõttesse lauludekirjutaja sõnad: „Väetite ja imikute suust sa valmistasid … väe” (Laulud 8:3).
Läbi pisaratest niisutatud silmade nägin ma oma väikese sõbra kaunist ja usku täis naeratust. Tema jaoks, kelle pisike käsi oli ikka veel minu käes, polnud kunagi lootusetut koiduaega. Tema alati usaldusväärse tunnistuse toel, teades, et elu jätkub ka pärast hauda, võivad tema, ta isa, tema vennad, ta õed ja tõepoolest kõik, kes teavad seda jumalikku tõde, kuulutada maailmale: „Õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine!” (Laulud 30:6)
Ma tunnistan kogu hingejõust, et Jumal elab, et Tema Armastatud Poeg on esimene ülestõusnute seas, et Jeesuse Kristuse evangeelium on see läbistav valgus, mis muudab iga lootusetu koidiku rõõmsaks hommikuks.
1976. a aprilli üldkonverentsi kõnest.
Mõtlemiseks
-
Nutmine on armsa inimese surma korral täiesti õigustatud. Tegelikult saab sellest isegi abi olla. Kellyl aga polnud nututuju. Miks?
-
Mis sa arvad, miks Kelly emme rääkis Kellyle nii sageli elust pärast surma?
-
Kuidas on Jeesus ülestõusnute seas esimene (vt 1 korintlastele 15:23; 2 Nefi 2:8-9)? Aruta seda oma vanematega.