Sõbrunemine
Tere! Mina olen Clara Christensen. Ma elan Kanadas Ontario provintsis Keewatinis
Üheteistaastase Clara Christenseni tagaaiast paistab nii ilus vaade, mis sobib lausa kalendrilehele. Tema kodu asub mäeveerul, mis kõrgub üle Woodsi järve, tohutult suure mageveekogu, mis ulatub lõunas Ameerika Ühendriikide ja läänes Manitoba provintsini. Suviti sillerdab vee peal päike. Talviti särab järvel lumega kaetud jää.
Järv ja seda ümbritsevad metsad on Clara taolise aktiivse, väljas viibida armastava inimese jaoks unelmate maa. Suviti käib ta ujumas, aerutamas, kala püüdmas, matkamas ja telkimas. Talvel meeldib talle uisutada, mootorsaaniga sõita, suusatada, slaalomiga tegeleda ja mööda järske mäenõlvu vaibatükiga alla lasta. Talvel langeb öine temperatuur isegi kuni -40˚C ja lumesügavus ulatub ühe kuni kahe meetrini. Ja ikkagi on sügis ja talv Clara lemmik aastaajad.
Sellel kangel õueplikal on ka palju tubaseid huvisid. Talle meeldib lugeda, kududa ning mängida plokkflööti ja klaverit. Tal on eesmärk õppida mängima kõiki Kiriku ja Algühingu laule. Claral on soe süda ja ta tunneb rõõmu, kui saab hoolitseda nii inimeste kui loomade eest. Ta hoiab sageli oma sugulaste lapsi ja päris laste puudumisel on ta emaks oma nukukollektsioonile. Veel üheks suureks armastuseks on kassid. Lilo, Hero ja Hope armastavad teda ning magavad sageli tema voodil. Tema lemmik pühakirjalugu on kõigi loomade tõttu Noa laev. Kui Clara suureks saab, tahab ta töötada kas beebide või kassidega.
Kõike, mida ta ette võtab, teeb ta hästi, sest ta ei lõpeta enne, kui kõik on tehtud õigesti. See omadus on aidanud tal saada hakkama mõnede raskete proovilepanekutega. Claral diagnoositi lapsepõlves kõneapraksia. See tähendab, et kuigi ta teadis, mida ta öelda tahtis, läksid signaalid aju ja suu vahel kuidagi segamini, nii et ta ei saanud selgelt rääkida. Clara on veetnud lugematul arvul tunde, selleks et õppida liigutama oma lõuga, huuli ja keelt nii, et häälikud kõlaksid õigesti ning et nendest häälikutest saaksid sõnad. See on olnud väga vaevanõudev, aga oma vanemate abiga pole ta järele andnud ja jätkab harjutamist. Praegu räägib ta hästi, kuigi mõni sõna nõuab ikka veel suurt jõupingutust.
Möödunud aastal paluti Clara neljanda klassi lastel esitada nelja-viie-minutilisi kõnesid. Clara otsustas kõneleda holokaustist, otsekui ta ise oleks üks koonduslaagri tüdruk. Kui ta alguses oma kõnet harjutas, kulus selleks kaheksa minutit ja nelikümmend sekundit, sest paljusid sõnu oli raske öelda. Ta harjutas üha uuesti ja uuesti. Kõne muutus aegamisi lühemaks, kui ta õppis sõnu soravamalt ütlema. Lõpuks esitas ta kõne nelja minuti ja neljakümne sekundiga ning tema klassikaaslased valisid tema neid kogu kooli ees esindama. Kui ta seda tegi, hakkas kogu õpilaskond metsikult plaksutama. Paljud neist tundsid Clarat esimesest klassist peale ja tema areng näis olevat imeline. „Direktor nuttis,” meenutab Clara ema. „Clara teise klassi õpetaja nuttis. Tema neljanda klassi õpetaja elas talle kaasa. See oli tohutu võit – üks parimaid hetki mu elus!”
Mida Clara sellest kogemusest õppis? „Jätkake pingutamist,” annab ta nõu kõikidele lastele. „Ärge andke kunagi alla.”
Clara võidukäigu juures oli oluline osa loomulikult ka palvel. Tal on suur usk Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse. Talle on olnud abiks Algühing, pereõhtud, pühakirjade uurimine ja tema vanemate õpetused. Ka tema vanemad õed on muudatustele kaasa aidanud, nii oma eeskuju kui lugemismaterjalidega. Niipea kui hetkel 18aastane Carly ja 15aastane Josie omal ajal 12aastaseks said, hakkasid nad oma peegli külge kinnitama ajakirja New Era plakateid. Koos oma õdedega on Clara õppinud pähe ka seminari pühakirjade valdamise salmid ja saanud selgeks president Hinckley kuus soovitust selle kohta, millised noored olema peaksid.
Tema isa on koguduse juhataja ja tema ema Noorte Naiste juhataja, ning nii saab Clara jätkuvalt osa koguduse tegemistest. Kenora kogudus on sügiseti, talviti ja kevaditi väike. Tegelikult on Clara tavaliselt ainuke liige oma Algühingu klassis, mida õpetab tema vanaema, kes on Algühingu juhataja. Suviti aga, kui tuhanded turistid Woodsi järve äärde mõnusalt aega veetma tulevad, täitub kogudus igal pühapäeval külastajatega. Clara tunneb rõõmu kõikidest uutest ja imetoredatest sõprussuhetest. Pere on kogu aasta vältel Kirikuga ühenduses, käies vaia üritustel Manitoba provintsis Winnipegis, mis jääb umbes kahe ja poole tunni tee kaugusele läände. Õhtuti koju tulles näevad nad sageli taevas tantsimas virmalisi.
Clara hoiab sidet ka oma sugulastega. Jõululaupäeva õhtul ööbivad kõik onud ja tädid oma lastega vanaema pool. Nad söövad, laulavad, panevad sokid rippuma, seavad paika Kristuse sünniöö väljapaneku, kuulavad Jõululugu ja palvetavad üheskoos põlvitades. Jõuluhommik toob endaga kuuma šokolaadi, saiakesi, mida kaunistab suhkruglasuurist rist, ja kingitusi. Jõuluõhtul kogunevad pered taas kokku, et Clara kodus õhtust süüa. Teisel Jõulupühal käiakse järgemööda iga pere kodus kas suppi, praadi, magustoitu või mõnda muud rooga söömas.
Clara on üles kasvanud looduse kaunidusest, pere soojast armastusest ja Jeesuse Kristuse evangeeliumi valgusest inspireerituna. Kogu see mõju peegeldub selgelt tema näos ja tema vaimus. Isegi külmimal talvepäeval soojendab ta nende elu, kes teda kõige paremini tunnevad. Nagu ütleb ta ema: „Oi kui hea, et meil on Clara!”