Sõbralt sõbrale
Ema mõju
„Ära jäta tähele panemata oma ema juhatust” (Õpetussõnad 1:8).
Minu ema on väga eriline naine. Mina olen kaheksa poja seas vanim ja mul on ka seitse õde. Sellise suure pere puhul oli mu emal palju kohustusi. Parim, mida mu ema meie jaoks tegi, oli Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus ristitud saamine. Ta andis meile võimaluse evangeeliumi õppida. See võimalus muutis meie elu.
Ma mäletan päeva, mil misjonärid meile tulid. Ma olin umbes kümne- või üheteistaastane. Misjonärid rääkisid meile esimesest nägemusest. Niipea, kui mu ema seda kuulis, pöördus ta usule. Ta uskus, et Joseph Smith nägi Isa ja Poega.
Me hakkasime kirikus käima. Ma ei tahtnud algul evangeeliumi vastu võtta, aga misjonärid veensid mind teada saama, milles see kõik seisneb. Niipea, kui ma seda teada sain, hakkasin ma seda armastama. Ma olen oma emale nii tänulik. Tema sai tunnistuse selle misjonäride esimese külaskäigu ajal. Ristimisest peale pole ta tänaseni üheltki Kiriku koosolekult puudunud.
Mu ema oli meile tohutuks toeks. Ta pesi alati meie valged särgid laupäeval puhtaks, et need saaks pühapäeval selga panna. Me viksisime läikima omaenda ja oma väiksemate vendade ja õdede kingad. Me elasime Guatemalas vaeses piirkonnas ja meie naabrid naersid meie üle, kui me läksime pühapäeviti oma valgete särkide ja lipsudega kirikusse.
Mu ema julgustas meid alati õigesti tegema. Tänu tema mõjule olime me Kirikus väga aktiivsed. Ma mäletan, et kord teenis mu isa Pühapäevakooli juhatajana, mu vanem õde Algühingu juhatajana, mu ema Abiühingu juhatajana ja neli mu venda jagasid, valmistasid ette ja õnnistasid sakramenti.
Kuna meil oli raha vaja, ootas mu isa, et aitan pere jaoks raha teenida. Ma tahtsin misjonil teenida, aga kui sain 19aastaseks, palus ta, et ootaksin misjoniga veel ühe aasta, et pere abistamiseks töötamist jätkata. Kui ma sain 20aastaseks, palus ta, et ootaksin teenimisega veel ühe aasta.
Vahetult enne minu 21aastaseks saamist tahtis ta paluda, et ootaksin veel ühe aasta. Aga mu ema ütles talle: „Las ta läheb teenima ja see on meile õnnistuseks.” See oli tõepoolest nii. Enne kui ma misjonile läksin, käisid pere abistamiseks tööl ainult mina ja noorem vend. Niipea, kui ma misjonile läksin, hakkasid veel kaks venda ja kaks vanemat õde tööle, nii et mu pere tuli majanduslikult paremini toime.
Iga õnnistus ja kutse, mille ma olen Kirikus saanud, on pannud mind üha enam oma ema imetlema. Ma mäletan igas oma eluvaldkonnas tema suurepärast mõju ja eeskuju. Mu emal oli ainult algharidus, kuid tema teadmised evangeeliumi tõdedest ning ta praktilised teadmised ja elutarkus olid kõikeületavad.
Minu lapsepõlv oli õnnelik, sest ema oli alati kodus minu eest hoolitsemas. Tal oli suurepärane huumorimeel ja ta leidis alati võimalusi lõbutsemiseks. Ta jutustas meile tundide kaupa oma lapsepõlvest ning mu vanaemast, tädidest ja onudest ning sellest, kuidas ta nendega läbi sai.
Ma usun käsku, et oma vanemaid tuleb austada. Kõik, mida ma teen isegi täna, on mõjutatud minu ema eeskujust.