Uue Testamendi õppetunnid
Rõõm meeleparandusest
Kogu oma sureliku teenimistöö vältel näitas Päästja suurt armastust kõigi Jumala poegade ja tütarde vastu, eriti nende vastu, kes olid langenud. Tähendamissõnades kadunud lambast, kadunud rahast ja kadunud pojast rõhutas Issand, kui tähtis on ulatada sõbrakäsi neile, kes satuvad eksiteele või on kadunud ja millist rõõmu toob nende naasmine (vt Luuka 15). Näiteks ütles Ta: „Nõnda on taevas ühest patusest, kes meelt parandab, rohkem rõõmu kui üheksakümne üheksast õigest, kes meeleparandust ei vaja!” (Luuka 15:7)
Ma soovin koondada tähelepanu sellele suurele rõõmule, mis saab osaks neile, kes meelt parandavad ja millist rõõmu me tunneme, kui aitame teistel meeleparanduse läbi teha.
„Inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu”
Rõõm on palju sügavam kui pelk mööduv rahulolu või õnnetunne. Tõeline ehk „igavene rõõm” (2 Nefi 8:11) tuleb siis, kui kogeda lepituse väge siira meeleparanduse kaudu ja saada vaimne kinnitus, et meid saab lunastada patust Issanda Jeesuse Kristuse vahendusel ja me saame pärida igavese elu.
Prohvet Lehhi õpetas, et Taevase Isa plaan näeb meie kõigi puhul ette, et me „võiksi[me] tunda rõõmu” (2 Nefi 2:25) ning et ainus kindel viis igavese rõõmu leidmiseks on Jeesuse Kristuse lepituse vahendus.
Kuigi me ei või saada rõõmu täiust selles elus (vt ÕL 93:33-34), võivad meile saada osaks igapäevased rõõmu ilmingud, kui me elame evangeeliumi järgi. Mormon õpetas, millise kavandi järgi leida rõõmu, kui ta rääkis ustavatest nefilastest: „Nad paastusid ja palvetasid sageli ning kasvasid üha tugevamaks ja tugevamaks oma alandlikkuses ning üha kindlamaks ja kindlamaks usus Kristusesse, kuni nende hinged täitusid rõõmuga ja lohutusega; jah, isegi kuni nende südamed said puhastatud ja pühitsetud, milline pühitsemine leiab aset, kuna nad andsid oma südamed Jumalale” (Heelaman 3:35).
Tulvil rõõmu Püha Vaimu kaudu
Paljudes pühakirjakohtades kasutavad prohvetid sarnaseid sõnu nii rõõmu tundmisest kui Püha Vaimu tundmisest rääkides. Näiteks saame me teada Apostlite tegude raamatust, et „jüngrid täitusid rõõmu ja Püha Vaimuga” (Apostlite teod 13:52). Ning Issand lubab neile, kes Talle järgnevad: „Ma annan sulle osa oma Vaimust, mis valgustab su meelt, mis täidab su hinge rõõmuga” (ÕL 11:13).
Kui me saame aru, et rõõmuga täitumise juurde kuulub Püha Vaimuga täitumine, siis me mõistame, et tõeline õnn tuleb sellest, kui parandada meelt oma pattudest ja elada Vaimu vääriliselt. Lisaks sellele võime me Vaimu tundes leida suurt rõõmu teadmisest, et me oleme Jumala ees puhtad.
Meeleparandusest tulev rõõm on mitmetasandiline. Kõigepealt tuleb see rõõm ja trööst, mida meelt parandav hing tunneb oma südames, kui patukoorem eemaldatakse. Teiseks tulevad need sügavad rõõmu ja armastuse tunded, mis saavad osaks nendele, kes aitavad teistel meeleparanduse protsessi läbi teha. Ja lõpuks tuleb armastava Päästja rõõmutunne, kui Ta näeb meid järgimas Tema manitsusi ja lootmas Tema lepitava ohverduse tervendavale väele.
Rakendades lepitust oma elus, tuleb meil mõtiskleda Päästja ja selle piiritu anni üle, mis Ta meile andis, rakendada usku Temasse ja otsida vaimset kinnitust, et Ta suudab lunastada ja lunastab meid kõikidest meie pattudest ja nõrkustest. Nõndaviisi tunneme me rõõmu ja rahu, mida saab meile avaldada ainult Tema Püha Vaimu kaudu. Meie kogemus saab sarnanema Sarahemla rahva omaga: „Issanda Vaim tuli nende peale ja nad täitusid rõõmuga, saades andeks oma patud ja omades südametunnistuse rahu äärmise usu pärast, mis neil oli Jeesusesse Kristusesse, kes pidi tulema” (Moosia 4:3).
„Et ma võiksin tuua hingi meeleparandusele”
Kui me oleme tundnud seda rõõmu, mis tuleb lepituse õnnistuste kaudu, võime me samuti leida suurt rõõmu, kutsudes teisi tulema Kristuse juurde. Õpetades oma poega Heelamani, ütles Alma: „Ma [olen] lakkamatult töötanud, et ma võiksin tuua hingi meeleparandusele, et ma võiksin tuua neid maitsma seda suurt rõõmu, mida mina maitsesin, et ka nemad võiksid sündida Jumalast ja täituda Püha Vaimuga.
Jah, ja nüüd vaata, oo mu poeg, Issand annab mulle äärmiselt suurt rõõmu mu töö viljas” (Alma 36:24-25).
Päästja ise õpetas: „Ja kui on nii, et te rügate kõik oma päevad, hüüdes sellele rahvale meeleparandust, ja toote vaid ühe hinge minu juurde, kui suur saab olema teie rõõm koos temaga minu Isa kuningriigis!
Ja nüüd, kui teie rõõm saab olema suur koos ühe hingega, kelle te olete toonud minu juurde … , kui suur saab olema teie rõõm siis, kui te toote palju hingi minu juurde!” (ÕL 18:15-16)
„Kui suur on tema rõõm hinge üle, kes meelt parandab”
Lõpuks ei jää mul muud üle, kui vaid ette kujutada seda rahulolu, mida Päästja tunneb ilmselt iga kord, kui me parandame meelt oma pattudest ja rakendame Tema lepitavat ohverdust oma elus. Johannes kajastas kindlasti Päästja tundeid, kui ta kuulutas: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat” (3 Johannese 1:4). Rääkides iseendast, ütles Kristus: „Kui suur on tema rõõm hinge üle, kes meelt parandab!” (ÕL 18:13)
Õpetanud nefilastele oma lepitusest ja seda, mida nad peavad tegema, et seista määrdumatuna Tema ees, väljendas Jeesus neile oma tundeid, öeldes: „Minu rõõm teie pärast … on suur, isegi täiuseni; jah, ja isegi Isa ja ka kõik pühad inglid rõõmustavad teie ja selle põlvkonna pärast; sest ükski nendest ei ole kadunud… Nendest on mul täielik rõõm” (3 Nefi 27:30-31).
Ma tunnistan, et ka meie võime leida rõõmu selles elus ja rõõmu täiuse sellele järgnevas, „vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele, kes risti kannatas temale oodatava rõõmu asemel, häbist hoolimata, ja on istunud Jumala aujärje paremale käele” (Heebrealastele 12:2; kaldkiri lisatud).
Rõõm meeltparandavast hingest
Me võime õppida palju tõelisele meeleparandusele järgnevast rõõmust, uurides apostel Pauluse ja Alma noorema kogemusi, kuigi meie kogemused ei pruugi olla nii dramaatilised (vt Apostlite teod 8:1-3; 9:1-31; Moosia 28:8-31; Alma 36:5-24). Paulus ja Alma olid mõjuvõimsad mehed, kes pühasid taga kiusasid. Kui nad tegid oma kahjulikke tegusid, nägi kumbki mees taevast külalist. Almale ilmus Issanda ingel ja Paulusega rääkis Jeesus ise, küsides: „Miks sa mind taga kiusad?” (Apostlite teod 9:4)
Nähtu ja kuuldu tagajärjel kukkusid mõlemad mehed pikali. Alma jäi tummaks ja Paulus pimedaks. Ja mis veel tähtsam, mõlemad mehed toibusid oma pahelisest ja langenud olukorrast sarnasel kombel. Paulus küsis lihtsalt: „Issand, mida sa tahad, et ma teen?” (Acts 9:6) Otsekohe seadis ta oma elu Päästja järgi ja järgis täpselt Issanda juhiseid. Alma kirjeldab oma meeleparandust järgmiselt:
„Kui ma olin nõnda piinadest vaevatud, olles äestatud minu paljude pattude mälestusest, vaata, mulle tuli samuti meelde, et ma olin kuulnud oma isa ette kuulutamas rahvale ühe Jeesuse Kristuse, Jumala Poja, tulemisest, et lepitada maailma patud.
Nüüd, kui mu meel klammerdus sellel mõttel, hüüdsin ma oma südames: Oo Jeesus, sa Jumala Poeg, halasta minu peale, kes ma olen kibeduse sapis ning ümbritsetud surma igavestest ahelatest.
Ja nüüd, vaata, kui ma seda mõtlesin, ma ei mäletanud enam oma piinu; jah, mälestus mu pattudest ei äestanud enam mind.
Ja oo, millist rõõmu ja millist imepärast valgust ma nägin; jah, mu hing täitus rõõmuga sama palju, kui oli olnud piina!” (Alma 36:17-20; kaldkiri lisatud)
Vanem Craig C. Christensen Seitsmekümnest