6. peatükk
Meeleparandust tegevad isikud ristitakse ja kaasatakse osadusse – Kiriku liikmetele, kes teevad meeleparandust, andestatakse – Kiriku koosolekuid juhatatakse Püha Vaimu väel. Ligikaudu 401–421 pKr.
1 Ja nüüd, ma räägin ristimisest. Vaata, vanemad, preestrid ja õpetajad said ristitud; ja neid ei ristitud muidu, kui nad kandsid vilja, mis näitas, et nad olid selleks väärilised.
2 Ka ei võtnud nad kedagi ristimisele vastu muidu, kui nad tulid murtud südame ja kahetseva vaimuga ning tunnistasid kirikule, et nad on tõepoolest parandanud meelt kõikidest oma pattudest.
3 Ja mitte kedagi ei võetud ristimisele muidu, kui nad võtsid enda peale Kristuse nime, olles kindlalt otsustanud teenida teda lõpuni.
4 Ja pärast seda, kui nad olid vastu võetud ristimisele ja Püha Vaimu vägi oli neid mõjutanud ja puhastanud, loeti nad Kristuse kiriku rahva hulka; ja nende nimed märgiti üles, et neid võidaks meeles pidada ja kosutada Jumala hea sõnaga, et hoida neid õigel teel, et hoida neid pidevalt valvsana palves, toetudes üksnes Kristuse teenetele, kes on nende usu alustaja ning täidesaatja.
5 Ja kirik kohtus tihti, et paastuda ja palvetada ja rääkida üksteisega oma hingede heaolust.
6 Ja nad kohtusid tihti, et osa saada leivast ja veinist Issanda Jeesuse mälestuseks.
7 Ja nad jälgisid rangelt, et nende keskel ei oleks mingeid süütegusid; ja keda leiti tegemas ülekohut ja kolm kiriku tunnistajat mõistsid nad süüdi vanemate ees ja kui nad ei parandanud meelt ja ei tunnistanud üles, kustutati nende nimed ja neid ei loetud Kristuse rahva hulka.
8 Aga nii sageli, kui nad parandasid meelt ja otsisid andestust tõsise kavatsusega, neile ka andestati.
9 Ja kirik juhatas nende koosolekuid vastavalt sellele, kuidas Vaim neid mõjutas, ja Püha Vaimu väel; sest nii nagu Püha Vaimu vägi neid juhtis, kas jutlustama või õhutama või palvetama või anuma või laulma, just nõnda tehti.