Sissejuhatus kirja 1. Peetruse
Milleks seda kirja uurida?
Peetruse esimese kirja üldine teema on, et Jeesuse Kristuse lepituse kaudu saavad Päästja jüngrid ustavalt vastu pidada ning toime tulla kannatuste ja tagakiusamisega. 1. Peetruse iga peatükk räägib katsumusest või kannatusest ning Peetrus õpetas, et katsumustes kannatlikult vastupidamine on kallihinnalisem kullast ja aitab usklikel saada pääste nende hingedele (vt 1Pt 1:7, 9). Samuti tuletas Peetrus pühadele meelde nende identiteeti kui „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas” (1Pt 2:9). Uurides Peetruse nõuandeid selles kirjas, võid sa saada lootust, julgustust ja jõudu, mis võib aidata sind probleemidega, millega silmitsi seisad.
Kes selle kirja kirjutas?
Selle kirja autoriks on „Peetrus, Jeesuse Kristuse apostel” (1Pt 1:1).
„Uues Testamendis tunti Peetrust algselt Siimonana (vt 2Pt 1:1), Betsaida kalamehena, kes elas koos oma naisega Kapernaumas. ‥ Peetrus kutsuti koos oma venna Andreasega Jeesuse Kristuse jüngriks (Mt 4:18–22; Mk 1:16–18; Lk 5:1–11). ‥
Issand valis ta hoidma kuningriigi võtmeid maa peal (Mt 16:13–18). ‥
Peetrus oli oma eluajal peaapostel.” (Märksõna „Peetrus”. – Pühakirjajuht, scriptures.lds.org)
Peetruse kirjutised näitavad tema arengut lihtsast kalamehest vägevaks apostliks.
Millal ja kus see kiri kirjutati?
Peetrus kirjutas selle esimese kirja tõenäoliselt ajavahemikus 62–64 pKr. Ta kirjutas Babülonist (vt 1Pt 5:13), mis on tõenäoliselt sümboolne viide Roomale.
Üldiselt arvatakse, et Peetrus suri Rooma keiser Nero valitsemise ajal, tõenäoliselt pärast 64. aastat, kui Nero hakkas kristlasi taga kiusama (vt märksõna „Peetrus”. – Pühakirjajuht).
Kellele ja miks see kiri kirjutati?
Peetrus adresseeris selle kirja Kiriku liikmetele, kes elasid Väike-Aasia viies Rooma provintsis, mis asuvad tänapäeva Türgis (vt 1Pt 1:1). Peetrus pidas oma lugejateks Jumala väljavalituid (vt 1Pt 1:2). Ta kirjutas, et tugevdada ja innustada pühasid nende usu läbi katsumises (vt 1Pt 1:7) ja valmistada neid ette tulevaseks tulikuumaks katsumuseks (vt 1Pt 4:12). Peetruse sõnum õpetas neile ka seda, kuidas tagakiusamisele reageerida (vt 1Pt 2:19–23; 3:14–15; 4:13).
Peetruse nõuanded olid väga õigesti ajastatud, sest Kiriku liikmetele oli kätte jõudmas karmi tagakiusamise aeg. Kuni umbes 64. aastani, ajani, kui Peetrus selle kirja kirjutas, oli Rooma valitsus suhtunud kristlusesse üldiselt sallivalt. Tolle aasta juulis hävitas tuli suure osa Roomast ja levisid kuulujutud, et keiser Nero ise käskis tule süüdata. Püüdes õnnetuse süüdistusi kõrvale juhtida, hakkasid mõned väljapaistvad roomlased põlengu alustamises süüdistama kristlasi. See viis intensiivse kristlaste tagakiusamiseni kogu Rooma impeeriumis. Peetrus viitas sellele, et kui pühad kannatavad kristlastena (vt 1Pt 4:16), võivad nad tunda rõõmu teadmisest, et nad käivad Jeesuse Kristuse jälgedes (vt 1Pt 2:19–23; 3:15–18; 4:12–19).
Millised on mõned sellele kirjale iseloomulikud tunnused?
Katsumuste ja tagakiusamise keskel, millega pühad Peetruse ajal silmitsi seisid, õhutas Peetrus neid pöörduma armastuses ja õrnuses üksteise poole (vt 1Pt 1:22; 3:8–9). Veelgi enam, me loeme 1. Peetruse 5. peatükist, et Peetrus selgitas, kuidas Kiriku juhid peaksid oma kogudusi tugevdama.
See kiri sisaldab ehk Piiblis kõige selgemaid viiteid vaimumaailmale ja seal toimuvale päästmistööle. Peetrus mainis lühidalt, et Jeesus Kristus külastas vaimumaailma, et jutlustada Noa päevil elanud vaimudele, kes ei olnud kuulekad (vt 1Pt 3:18–20). Ta lisas, et evangeeliumi jutlustatakse surnutele, et anda neile võimalus, et nende üle mõistetakse kohut elavatega võrdsetel alustel (vt 1Pt 4:5–6). Meie ajajärgul mõtiskles president Joseph F. Smith salmide 1. Peetruse 3:18–20 ja 1. Peetruse 4:6 üle, kui ta sai ilmutuse, mis selgitas vaimumaailmaga seotud õpetusi (vt ÕL 138).
Sisukokkuvõte
1. Peetruse 1:1–2:10. Peetrus kirjutab pühade vajadusest vaimselt kasvada, et saada igavene tasu. Lubadus pääste saamiseks on saanud võimalikuks Jeesuse Kristuse hinnalise vere kaudu. Pühad on „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas” (1Pt 2:9), kellele on saanud osaks Jumala arm.
1. Peetruse 2:11–3:12. Jeesuse Kristuse jüngrid püüavad austada kõiki inimesi ning alluda riigi valitsustele ja seadustele. Peetrus kõneleb konkreetsetele pühade rühmadele: vabadele kodanikele, teenijatele, naistele ja meestele.
1. Peetruse 3:13–5:14. Kui tagakiusamine põhjustab pühadele kannatusi, tuleb neil pidada meeles Jeesuse Kristuse eeskuju, kes kannatas ja sai seejärel ülendatud. Jeesus Kristus jutlustas evangeeliumi surnutele, et neile saaks osaks õiglane kohtumõistmine. Kiriku juhid järgisid Jumala karja eest hoolitsemisel Jeesuse Kristuse eeskuju. Pühad peavad endid alandama ja andma oma mured Jumala hoolde.