Ärritav ebaõiglus
Jeesus Kristus mõistab ebaõiglust ja Tal on ka vägi selle vastu ravi pakkuda.
1994. aastal pandi Ida-Aafrikas Rwanda riigis toime genotsiid, mis toimus osalt sügavalt juurdunud hõimuvaenu tõttu. Hinnanguliselt tapeti üle poole miljoni inimese.1 Tähelepanuväärsel kombel on Rwanda rahvad omavahel suures osas ära leppinud,2 kuid mälestus nendest sündmustest ei kao.
Kui ma kümme aastat tagasi oma abikaasaga Rwandat külastasin, hakkasime me Kigali lennujaamas ühe reisijaga juttu ajama. Ta kurtis, kui ebaõiglane see genotsiid oli, ja küsis teravalt: „Kui Jumal oleks olemas, kas Ta siis poleks selles osas midagi ette võtnud?” Selle mehe ja meist paljude jaoks näib, et kannatused ja jõhker ebaõiglus on lahke ja armastava Taevase Isa olemasoluga vastuolus. Ja ometi on Ta tõeline, Ta on lahke ja Ta armastab igat oma last täiuslikult. Selline vasturääkivus on sama vana kui inimkond ja seda ei saa selgitada lihtsa helilõiguga ega mahu see ka auto tagumisele kaitserauale kinnitatud kleebisele.
Selleks, et sellest veidigi aru saada, heitkem pilk erinevatele ebaõigluse liikidele. Võtkem näiteks perekond, kus iga laps sai tavaliste majapidamisülesannete eest iganädalast taskuraha. Poeg John ostis kommi, tütar Anna pani raha kõrvale. Lõpuks ostis Anna endale jalgratta. Johni arvates oli see täiesti ebaõiglane, et Anna sai endale ratta, aga tema ei saanud. Kuid selline ebaõiglus tekkis Johni valikute, mitte vanemliku tegevuse tagajärjel. Anna otsus kohest heameelt pakkunud kommi söömisest loobuda polnud Johni suhtes üldse ebaõiglane, kuna ka John oleks seda õesarnaselt teha võinud.
Ka meie otsused võivad pikema aja jooksul kasu või kahju tuua. Issand on ilmutanud: „Kui keegi omandab selles elus oma usinuse ja kuulekuse kaudu suuremat teadmist ja mõistmist kui teine, on tal sedavõrd suuremad eelised tulevases maailmas.”3 Kui teised saavad oma usinate valikute tõttu kasu, pole meil õige järeldada, et meid on koheldud ebaõiglaselt, kui meil on olnud samasugune võimalus.
Teine näide ebaõiglusest võrsub olukorrast, mis sai mu abikaasale Ruthile osaks lapsena. Ruth sai ühel päeval teada, et ema läheb koos ta noorema õe Merlaga uusi kingi ostma. „Ema, see on nii ebaõiglane,” kaebas Ruth. „Merla sai ka viimati uued kingad.”
„Ruth, kas su kingad on sulle parajad?” küsis ema.
„No jah,” vastas Ruth.
„Merla kingad ei ole enam parajad,” ütles ema seejärel.
Ruth oli nõus, et nende pere kõigi laste kingad peaksid neile parajad olema. Olgugi et ka Ruth oleks tahtnud uusi kingi, ei tajunud ta enam ebaõiglast kohtlemist, kui ta nägi seda olukorda ema silmade läbi.
Ebaõiglust ei saa alati selgitada ja seletamatu ebaõiglus ärritab. Ebaõiglus tuleb sellest, kui elada kehas, mis ei ole täiuslik, on saanud vigastada või on haige. Surelik elu on oma olemuselt ebaõiglane. Osa inimesi sünnib jõukuses, osa mitte. Osal on armastavad vanemad, teistel mitte. Osa elab palju, osa vähe aastaid. Ja nii edasi, ja nii edasi. Osa inimesi teeb kahjulikke vigu ka siis, kui nad püüavad head olla. Osa otsustab, et ei leevenda ebaõiglust, kuigi neil on selleks võimalus. Murettekitaval kombel kasutavad mõned Jumalalt saadud valikuvabadust, et teistele haiget teha, kuigi nad ei peaks seda tegema.
Eri liiki ebaõigluse ühinemine võib kaasa tuua hiigelsuure ebaõigluselaine. Näiteks saavad COVID-19 pandeemias ebavõrdselt kahjustada need, kellel on juba niigi palju erinevaid terviseprobleeme. Mu süda valutab nende pärast, kes sellise ebaõiglusega silmitsi seisavad, kuid teatan kõige selle südamevalu keskel, et Jeesus Kristus mõistab ebaõiglust ja Tal on ka vägi selle vastu ravi pakkuda. Miski pole võrreldav ebaõiglusega, mida Tema läbi elas. See ei olnud õiglane, et Ta koges kõiki inimkonna valusid ja kannatusi. See ei olnud õiglane, et Ta kannatas minu ja ka teie pattude ja vigade eest. Kuid Ta otsustas seda teha armastusest meie ja Taevase Isa vastu. Ta mõistab meie läbielamisi täiuslikult.4
Pühakirjades on kirjas, et iisraellased nurisesid ennemuiste, et Jumal neid ebaõiglaselt kohtleb. Selle peale küsis Jehoova: „Sest kas naine unustab oma imiku, et tal ei ole halastust oma lihase poja vastu?” Ükskõik kui ebatõenäoline see ka pole, et üks armastav ema oma lapsukese ära unustab, teatas Jehoova, et Tema pühendumine on sellest veelgi vankumatum. Ta kinnitas: „Jah, nemad võivad unustada, ometi ei unusta mina sind. ‥ Vaata, ma olen märkinud sind oma peopesadesse; sinu müürid on mu ees pidevalt.”5 Kuna Jeesus Kristus viis täide otsatu lepitava ohverduse, tunneb Ta meile täiuslikult kaasa.6 Ta on meist ja meie olukorrast alati teadlik.
Me saame pöörduda surelikkuses „julgusega” Päästja poole ning Temalt kaastunnet, tervendust ja abi saada.7 Jumal saab õnnistada meid lihtsal, tavalisel ja olulisel viisil ka siis, kui me seletamatult kannatame. Kui me õpime neid õnnistusi märkama, hakkame Jumalat üha enam usaldama. Taevane Isa ja Jeesus Kristus lahendavat igavikes kogu ebaõigluse. Arusaadavalt tahame me teada, kuidas ja millal. Kuidas Nad seda teevad? Millal Nad seda teevad? Mulle teadaolevalt, pole Nad seda, kuidas või millal, veel ilmutanud.8 Kuid ma tean, et Nad seda veel teevad.
Ebaõiglases olukorras on meie ülesanne usaldada, et „kõike, mis elus on ebaõiglane, võib parandada Jeesuse Kristuse lepituse kaudu”9. Jeesus Kristus sai maailmast võitu ja „neelas” kogu ebaõigluse. Tänu Temale võime me siin maailmas rahu tunda ja julged olla.10 Kui me seda lubame, pühitseb Jeesus Kristus ebaõigluse meie kasuks.11 Ta mitte ainult ei lohuta meid ega taasta seda, millest me ilma jäime,12 Ta laseb ebaõiglusel meile kasuks pöörduda. Seoses küsimustega kuidas ja millal tuleb meil Alma-sarnaselt mõista ja nõustuda, et „see ei oma tähtsust, sest Jumal teab kõiki neid asju; ja see rahuldab mind, kui tean, et see on nii”13.
Me võime püüda jätta oma küsimused kuidas ja millal hiljemaks ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas tugevdada usku, et Jeesusel Kristusel on vägi kõik heastada, ja et Ta ka seda teha ihkab.14 Meil pole kuigi tõhus peale käia, et seda, kuidas ja millal, teada saada. Pealegi on see lühinägelik.15
Kui meie usk Jeesusesse Kristusesse tugevneb, peaksime püüdma ka Tema-sarnaseks saada. Seejärel jagub meil teiste vastu kaastunnet ja me püüame ebaõiglust seal, kus seda näeme, leevendada.16 Me võime püüda asju oma mõjupiirkonnas heastada. Päästja on tõepoolest juhatanud, et me „peaksi[me] olema õhinaga kinni heades aadetes ja tegema palju asju omaenda vabast tahtest ning saatma korda rohkesti õigsust”17.
Advokaat Bryan Stevenson on keegi, kes on olnud õhinaga kinni ebaõiguse vastu võitlemises. Tema Ameerika Ühendriikides asuv advokaadibüroo on pühendunud valesüüdistuse saanute ja peamiste inimõiguste kaitsmisele ning ülemäärase karistuse lõpetamisele. Mõned aastat tagasi kaitses härra Stevenson meest, kes oli saanud valesüüdistuse mõrva toimepanemises ja oli mõistetud surma. Härra Stevenson palus abi selle mehe kohalikult kristlikult kirikult, kuigi mees polnud oma kirikus aktiivne ja oli kogukonnas halvas nimekirjas ühe paljudele teadaoleva abieluvälise suhte pärast.
Selleks, et pöörata koguduse tähelepanu tõeliselt olulisele, rääkis härra Stevenson neile abielurikkumises süüdistatud naisest, kes Jeesuse ette toodi. Süüdistajad tahtsid teda kividega surnuks visata, kuid Jeesus ütles: „Kes ‥ on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!”18 Naise süüdistajad lahkusid. Jeesus ei mõistnud naist hukka, kuid nõudis temalt, et ta enam ei patustaks.19
Sellest juhtumist rääkides täheldas härra Stevenson, et vagatsemine, hirm ja viha on pannud isegi kristlasi vääratanute pihta kive loopima. Ta jätkas: „Me ei saa seda lihtsalt pealt vaadata,” ja julgustas koguduse liikmeid hakkama „kivipüüdjateks”.20 Vennad ja õed! Kivi viskamata jätmine on esimene samm teiste kaastundlikuks kohtlemiseks. Teine samm on proovida teiste visatud kivid kinni püüda.
Eeliste ja takistustega toimetulek on osa elu proovilepanekust. Meie üle ei mõisteta kohut mitte niivõrd meie sõnade põhjal, vaid pigem selle põhjal, kuidas me kohtleme kaitsetuid ja halvemas olukorras olijaid.21 Viimse aja pühadena püüame me järgida Päästja eeskuju ning käia mööda maad ja teha head.22 Me väljendame ligimesearmastust, kui tegutseme kõigi Taevase Isa laste väärikuse tagamise nimel.
Omaenda eeliste ja takistuste üle mõtlemine on tervislik. Johnil oli silmiavav mõista, miks Anna endale ratta sai. Ruthi jaoks oli valgustav, kui ta nägi ema silmade läbi, miks Marla kingi vajas. Kui asju püütakse näha igavikulisest vaatenurgast, võib see tuua selgust. Kui me saame rohkem Päästja-sarnaseks, suureneb meie empaatiavõime, arusaamine ja ligimesearmastus.
Ma naasen küsimuse juurde, mille esitas Kigalis Rwanda genotsiidi ebaõigluse üle kurtnud kaasreisija, kes küsis: „Kui Jumal oleks olemas, kas Ta siis poleks selles osas midagi ette võtnud?”
Kahandamata genotsiidi põhjustatud kannatusi ja tunnistades oma suutmatust selliseid kannatusi mõista, vastasime me, et Jeesus Kristus on midagi meie ärritava ebaõigluse osas ette võtnud.23 Selgitasime evangeeliumijuhiseid Jeesuse Kristuse ja Tema Kiriku taastamise kohta.24
Hiljem küsis meie tuttav pisarsilmi: „Kas see tähendab, et ma saan siis oma surnud vanemate ja onu heaks midagi ära teha?”
„Oo, jaa,” vastasime meie. Tunnistasime seejärel, et kõike, mis on elus ebaõiglane, saab muuta õigeks Jeesuse Kristuse lepituse kaudu, ja et Tema volitusega võib pered igaveseks omavahel ühendada.
Kui me oleme silmitsi ebaõiglusega, võime end Jumalast eemale tõugata või siis abi ja toe saamiseks Tema ligi tõmbuda. Näiteks mõjus nefilaste ja laamanlaste vaheline kauakestnud sõjapidamine inimestele erinevalt. Mormon täheldas, et „paljud muutu[sid] paadunuks”, samas kui teised „olid muutunud veelgi heasüdamlikumaks oma kannatuste pärast, nii et nad alandasid end Jumala ees”25.
Ärge muutuge ebaõigluse tõttu paadunuks ega laske sel oma usku Jumalasse röövida. Paluge selle asemel Jumalalt abi. Olge Päästjale tänulikumad ja lootke rohkem Tema peale. Las Ta aitab teil kibestumise asemel paremaks saada.26 Lubage, et Ta aitaks teil püsima jääda, ja laske oma kannatustel olla „neelatud rõõmust Kristuses”27. Ühinege Temaga Ta vastutusrikkas ülesandes tervendada murtud südameid,28 püüdke leevendada ebaõiglust ja hakata kivipüüdjaks.29
Ma tunnistan, et Päästja elab. Ta mõistab ebaõiglust. Armid Ta peopesades ei lase teil ja teie olukorral Tal hetkekski meelest minna. Ta teenib teid kogu teie ahastuses. Neil, kes Tema juurde tulevad, asendub leinatuhk laubaehtega, valu ja mure õnne ja rõõmuga, heidutatus ja meeleheide tänu ja kiitusega.30 Teie usu eest Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse tasutakse rohkem, kui suudate ette kujutada. Kogu ebaõiglus – eriti ärritav ebaõiglus – pühitsetakse teie kasuks. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.