Üldkonverents
Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab
2021. aasta kevadine üldkonverents


Mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab

Jeesuse Kristuse evangeelium pakub meile ohtralt vahendeid, mida me parema päeva ja ehtsa headuse kasvuks vajame.

Lõpetanud selle uue talituse, mille käigus Jeesus sakramenti õnnistas ja kaheteistkümnele jagas, alustas Ta enne esimest ülestõusmispüha oma ülevat hüvastijätujutlust ning liikus Ketsemani, reetmise ja ristilöömise poole. Kuid kuna Ta tunnetas seda muret ja vaat et lausa hirmu, mida osa neist meestest ilmutas, ütles Ta neile (ja meile):

„Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse. ‥

Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juurde. ‥

Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!”1

Selles surelikus maailmas saabuvad rasked ajad ka ustavatele, kuid Kristus on andnud rahustava sõnumi, et kuigi Ta läheb paasatallena „nagu lammas ‥ oma niitjate [ette]”2, tõuseb Ta sellele vaatamata, et olla psalmilauliku sõnul meie alatine „varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav”3.

Mõistes, millised rasked tunnid Kristust ees ootasid, kui Ta risti poole liikus, ja millised rasked tunnid ootasid ees Tema jüngreid, kui nad aegade keskpaigas Ta evangeeliumi maailmale viisid, pöördugem nüüd üheskoos Päästja viimse aja Kiriku liikmetele mõeldud sõnumi juurde, mis on sellega seotud. See põhineb vapustaval salmihulgal, mis Mormoni Raamatus ühte või teist liiki tülidele pühendatakse, alates Laamani ja Lemueli igavesti tüütust käitumisest kuni viimaste, sadu tuhandeid sõdureid kaasanud lahinguteni välja. Üks selge põhjus selle rõhutamiseks on see, et kuna Mormoni Raamat kirjutati viimse aja lugejaskonnale, hoiatavad need (ka ise nii palju sõdimist üle elanud) autorid meid prohvetlikult, et vägivald ja tüli on viimase aja suhetes põhitunnused.

Loomulikult pole minu teooria viimse aja tülidest kuigi originaalne. Päästja hoiatas peaaegu kaks tuhat aastat tagasi, et viimsel ajal on „sõd[u] ja ka kuuldusi sõdadest”4, ning ütles hiljem, et „rahu võetakse ära maa pealt”5. See Rahuvürst, kes õpetas tundeküllaselt, et tülitsemine on kuradist,6 valab ilmselt koos oma Jumaliku Isaga pisaraid nende nüüdisaja inimperekonna liikmete pärast, kes on „südametud”, nagu pühakirjades öeldakse, ega suuda välja mõelda, kuidas armastavalt koos elada.7

Vennad ja õed! Me näeme enda ümber liiga palju tülisid, viha ja üleüldist ebaviisakust. Õnneks pole praeguses põlvkonnas olnud kolmandat maailmasõda ja me pole kogenud ka üleilmset majanduskrahhi, nagu oli 1929. aastal, millele järgnes suur majandussurutis. Kuid me seisame silmitsi omamoodi kolmanda maailmasõjaga, mis pole võitlus, et vaenlast purustada, vaid väeteenistus, kus Jumala lastel on korraldus üksteisest rohkem hoolida ja aidata parandada haavasid, mida nii vastuolulises maailmas leiame. See suur surutis, millega me praegu silmitsi seisame, pole niivõrd seotud materiaalse säästudest ilma jäämisega, vaid pigem sisemise eneseusu kaotamisega, mille puhul on kõikjal meie ümber tõsiselt puudu usust, lootusest ja ligimesearmastusest. Kuid Jeesuse Kristuse evangeelium pakub meile ohtralt vahendeid, mida me parema päeva ja ehtsa headuse kasvuks ühiskonnas vajame. Me ei saa – ja see maailm ei saa – seda endale lubada, et meil ei õnnestu evangeeliumivaadet ja tugevdavaid lepinguid isiklikult ja avalikult täielikult rakendada.

Kuidas siis selles „vintsutatu[d], trööstimatu[s]” maailmas Jehoova sõnul „rahuleping[ut]” leida? Leiame selle, kui pöördume Tema poole, kes lubas halastada meie peale ja „igavikulise heldusega” anda meie lastele rahu.8 Hoolimata hirmsatest prohvetlikest kuulutustest ja häirivatest pühakirjasalmidest, milles teavitatakse, et rahu üldiselt maa pealt ära võetakse, on prohvetid ja ka meie endi armastatud Russell M. Nelson õpetanud, et seda ei tule meilt isiklikult ära võtta!9 Püüdkem siis nende ülestõusmispühade ajal kehtestada rahu isiklikumalt, manustades Issanda Jeesuse Kristuse lepituse armulikkust ja tervendavat palsamit iseendale, meie perele ja kõigile meie ümber olijatele. Õnneks või isegi hämmastaval kombel on see rahustav salv meile „ilma rahata ja ilma hinnata”10 kättesaadav.

Selline abi ja lootus on ülivajalikud, kuna selles üleilmses koguduses on täna palju neid, kes heitlevad ohtrate katsumustega – füüsiliste või emotsionaalsete, vaimsete või rahaliste või tosinate muud liiki raskustega. Kuid me pole küllalt tugevad, et paljudega neist iseseisvalt ja enda peale lootes toime tulla, sest see abi ja rahu, mida me vajame, pole see, mida „maailm annab”11. Ei, me vajame nende tõeliselt raskete probleemide puhul pühakirja keeles „taeva vägesid”, ja selleks, et neid vägesid saada, peame järgima nendesamade pühakirjasalmide järgi „õigemeelsuse põhimõtteid”12. Kuid põhimõtte ja väe vahelise seose mõistmine on üks õppetund, mida inimperekond ei näi taeva ja maa Jumala sõnul iial ära õppivat!13

Ja mis need põhimõtted siis on? Neid loetletakse korduvalt meie pühakirjades, neid õpetatakse ikka ja jälle sellesarnastel konverentsidel ning meie evangeeliumiajajärgul õpetati neid prohvet Joseph Smithile vastuseks, kui ta oli toonud kuuldavale omaenda versiooni hüüdest: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?”14 Külma ja halastamatu Liberty vangla vangistuses õpetati talle, et õigemeelsuse põhimõtted hõlmavad ka selliseid voorusi nagu kannatlikkus, pikameelsus, lahkus ja teesklematu armastus.15 Nende põhimõtete puudumisel oleks meie elus kindlasti lõpuks ebakõla ja vaen.

Lubage mul rääkida sel teemal hetkeks millestki, millest õigemeelsuse põhimõtetega seoses meie päevil puudu on. Reeglina olen positiivne, rõõmsameelne inimene ja meie maailmas on palju head ja ilusat. Meil on kindlasti rohkem materiaalseid õnnistusi kui ühelgi põlvkonnal ajaloos, kuid 21. sajandi kultuuriruumis on näha üleüldiselt, ja liiga sageli ka Kirikus, hätta sattunud inimelusid, kes kompromissile minnes murravad liiga palju lepinguid ja liiga palju südameid. Võtkem näiteks labane kõnepruuk, mis on kõrvutatav seksuaalse üleastumisega – mõlemal on koht meie filmides ja televisioonis, või pöörakem tähelepanu seksuaalsele ahistamisele ja teistele töökohtades toimuvatele sündsusetuse vormidele, mille kohta me tänapäeval nii palju loeme. Mis puutub lepingulisse puhtusesse, siis on pühast saanud liiga sageli tavaline ja väärtuslikust labane. Kui kellelgi on kiusatus elada, rääkida või käituda sellisel viisil – n-ö „nõnda nagu maailm annab,” – siis ärge arvake, et selle tagajärjeks on rahu. Luban teile Issanda nimel, et see nii ei lähe. „Pahelisus ei ole kunagi olnud õnn,”16 on öelnud üks vana aja prohvet. Kui tants on tantsitud, tuleb pillimängijale tasuda, ja kõige sagedamini on tasuks pisarad ja kahetsus.17

Me võime märgata kateist sorti väärkohtlemist või inetusi. Peame pöörama Issanda Jeesuse Kristuse jüngritena kahekordset tähelepanu, et me ise sellises käitumises süüdi poleks. Me ei tohi olla mingil juhul süüdi mingisuguses väärkohtlemises, ülekohtuses võimukasutuses või kõlblusetus sunduses – ei füüsilises, vaimses, kiriklikus ega mingis muus. Mulle meenub, kuidas ma tundsin president Gordon B. Hinckley tulisust, kui ta kõneles mõni aasta tagasi siit kõnepuldist Kiriku meestele nendest, „kes on kodus hirmuvalitseja[d]”:18

„Kui traagiline ja vastik nähtus on naise halvasti kohtlemine,” ütles ta. „Iga mees selles Kirikus, kes kohtleb oma naist halvasti, kes alandab teda, kes solvab teda, kes kasutab tema üle ebaõiglast võimu, ei ole vääriline hoidma preesterlust. ‥ [Ta] ei ole templisoovituse vääriline.”19 Võrdselt põlastusväärne on tema sõnul igasugune laste väärkohtlemine – või muusugune väärkohtlemine. 20

Liiga sageli võivad muidu ustavad mehed, naised ja ka lapsed olla süüdi selles, et räägivad ebasõbralikult, lausa halastamatult isegi nendega, kes võivad Issanda templi püha talituse kaudu nendega pitseeritud olla. Igaühel on õigus tunda kodus armastust, rahu ja turvatunnet. Püüdkem, palun, kodudes sellist õhustikku säilitada. Sellise rahunõudjana on teile antud lubadus, et Püha Vaim on teie pidev kaaslane, ja et teile voogab „sundimata” õnnistusi igavesest ajast igavesti.21 Keegi ei saa saa kasutada teravat keelt või inetuid sõnu ja ikka „laulda laulu lunastavast armastusest”22.

Lubage mul lõpetada seal, kust ma alustasin. Homme on ülestõusmispüha, aeg, mil Jeesuse Kristuse evangeeliumi õigemeelsed põhimõtted ja Tema lepitus aitavad meil tülidest ja lahkhelidest, meeleheitest ja üleastumisest ning lõpuks ka surmast „mööda rutata”. Aeg on vanduda sõnas ja teos täielikku truudust Jumala Tallele, kes „võttis ‥ enese peale meie haigused ja kandis meie valusid”23, kuna oli otsustanud päästmistöö meie eest lõpule viia.

Vaatamata kogu inimperekonna patukuhja ja kurbust kandes kogetud reetmisele ja valule, halvale kohtlemisele ja julmusele, silmitses Jumala Elav Poeg seda pikka surelikkuse rada, nägi meid sel nädalavahetusel ja ütles: „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda, nagu maailm annab. Teie süda ärgu ehmugu ja ärgu mingu araks!”24 Soovin teile õnnistatud, rõõmsat ja rahulikku ülestõusmispüha. Rahuvürst on juba selle äraarvamatute lubaduste eest tasunud. Ma armastan Teda kogu südamest, see on Tema Kirik ja tunnistan selgesõnaliselt Temast, Issandast Jeesusest Kristusest, aamen.