Üldkonverents
Meie isiklik Päästja
2021. aasta kevadine üldkonverents


Meie isiklik Päästja

Tänu oma lepitusohvrile on Päästjal vägi meid ükshaaval puhastada, tervendada ja tugevdada.

Ma olen tänulik, et saan olla teiega sel imelisel ülestõusmispühade hommikul. Ülestõusmispühadele mõeldes meeldib mulle korrata mõtteis sõnu, mida inglid rääkisid neile, kes olid aiahaua juures: „Miks te elavat otsite surnute juurest? Tema ei ole siin, vaid on üles tõusnud!”1 Ma tunnistan, et Jeesus Naatsaretlane on üles tõusnud ja Ta elab.

Mida teie arvate Kristusest?

Kolmkümmend neli aastat tagasi kohtusime oma misjonikaaslasega ühe väga intelligentse mehega, kes tegi kaastööd Filipiinidel Davao linna ajalehele. Meile meeldis teda õpetada, sest tal oli palju küsimusi ja ta suhtus väga lugupidavalt meie usulistesse tõekspidamistesse. Kõige meeldejäävam küsimus, mille ta meile esitas, oli: „Mida teie arvate Kristusest?”2 Loomulikult jagasime õhinal oma tundeid ja tunnistasime Jeesusest Kristusest. Hiljem avaldas ta samal teemal artikli, mis sisaldas imelisi sõnu ja lauseid Päästja kohta. Mäletan, et see oli hästi kirjutatud, kuid ei olnud eriti inspireeriv. Selles oli head teavet, kuid see ei tundunud tähendusrikas ja selles puudus vaimne vägi.

Üha enam Teda tundma õppides

„Mida teie arvate Kristusest?” Ma mõistan, et see, kui lähedalt ma Päästjat tunnen, mõjutab oluliselt minu võimet Teda kuulda, samuti seda, kuidas ma reageerin. Mõni aasta tagasi esitas vanem David A. Bednar oma kõnes järgmised küsimused: „Kas me vaid teame Päästjast või õpime Teda üha enam tundma? Kuidas me Issandat tundma õpime?”3

Kui ma õppisin ja mõtisklesin, siis jõudsin selgele ja samas üllatavale arusaamisele, et see, kui palju ma Teda tegelikult tunnen, kaalub suuresti üles selle, mida ma Päästjast tean. Toona otsustasin, et pingutan rohkem, et Teda tundma õppida. Olen väga tänulik pühakirjade ja Jeesuse Kristuse mees- ja naisjüngrite tunnistuste eest. Minu enda teekond on viimaste aastate jooksul viinud mind paljudele õppimise ja avastamise teedele. Ma palvetan, et Püha Vaim edastab teile täna sõnumi, mis on palju suurem kui need tagasihoidlikud sõnad, mida ma olen kirja pannud.

Esiteks peame mõistma, et Päästja tundmine on meie elu tähtsaim püüdlus. See peaks olema kõigest muust tähtsam.

„Aga see on igavene elu, et nad tunneksid sind, ainust tõelist Jumalat ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud.”4

„Jeesus ütleb temale: „Mina olen tee ja tõde ja elu, ükski ei saa Isa juure muidu kui minu kaudu!””5

„Mina olen maailma valgus. Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus!”6

Teiseks, kuna me üha enam õpime tundma Päästjat, muutuvad pühakirjakohad ja prohvetite sõnad meie jaoks niivõrd isiklikuks, et need saavad meie enda sõnadeks. Küsimus ei ole mitte niivõrd teiste sõnade, tunnete ja kogemuste jäljendamises, kuivõrd selles, et jõuame iseendas teadmisele, omaenda ainulaadsel viisil, pannes proovile sõna7 ja saades tunnistust Püha Vaimult. Nagu prohvet Alma kuulutas:

„Kas te ei arva, et ma tean seda isegi? Vaata, ma tunnistan teile, et ma tean, et see, millest ma olen rääkinud, on õige. Ja kuidas te arvate, et ma tean nende tõepärasust?

Vaata, ma ütlen teile, et selle on mulle teatavaks teinud Jumala Püha Vaim. Vaata, ma olen paastunud ja palvetanud palju päevi, et ma võiksin neist asjust ise teada saada. Ja nüüd, ma tean ise, et need on õiged, sest Issand Jumal on oma Püha Vaimu kaudu need minule ilmsiks teinud; ja see on ilmutuse vaim, mis on minus.”8

Kolmandaks, kasvav arusaam, et Jeesuse Kristuse lepitus kehtib meile isiklikult ja individuaalselt, aitab meil Teda tundma õppida. Sageli on meil lihtsam mõelda ja rääkida Kristuse lepitusest üldiselt kui tunnistada selle isiklikku tähtsust omaenda elus. Jeesuse Kristuse lepitus on lõputu ja igavene ning oma ulatuselt ja sügavuselt kõikehõlmav, kuid oma mõju poolest täiesti isiklik ja individuaalne. Tänu oma lepitusohvrile on Päästjal vägi meid ükshaaval puhastada, tervendada ja tugevdada.

Päästja ainus soov, Tema ainus eesmärk, oli algusest peale täita Isa tahet. Isa tahe oli, et Ta oleks abiks, et „tuua inimesele surematus ja igavene elu”9 ja et Temast saaks meie „eestkostja Isa juures”10. Seega: „Ehk ta oligi Poeg, õppis ta sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas. Ja kui ta oli saanud täielikuks, sai tema igavese õndsuse alustajaks kõigile, kes on temale sõnakuulelikud.”11

„Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi. ‥

Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma köidikud, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega ‥ , et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele.

‥ Jumala Poeg kannatab lihas, et ta võiks võtta enda peale oma rahva patud, et ta võiks ära kustutada nende üleastumised vastavalt oma vabastamisväele.”12

Tahaksin jagada lihtsat kogemust, mis näitlikustab võitlust, mida me mõnikord peame pidama, et omaks võtta Issanda lepituse isiklik olemus.

Aastaid tagasi lugesin ma kirikujuhi üleskutsel Mormoni Raamatu kaanest kaaneni läbi ja märkisin ära salmid, mis viitasid Issanda lepitusele. Juht innustas mind ka panema kirja ühe lehekülje pikkust kokkuvõtet sellest, mida ma õppisin. Ma ütlesin endale: „Üks lehekülg? Muidugi, see on lihtne.” Oma üllatuseks leidsin aga, et see ülesanne oli äärmiselt raske ja ma ei saanud sellega hakkama.

Nüüdseks olen aru saanud, et ülesanne ebaõnnestus, sest ma ei mõistnud selle eesmärki ja mul olid valed eeldused. Esiteks eeldasin, et kokkuvõte on kõigi jaoks inspireeriv. Kokkuvõte oli mõeldud mulle, mitte kellelegi teisele. See oli mõeldud selleks, et väljendada oma tundeid Päästja ja selle kohta, mida Ta on minu jaoks teinud, nii et iga kord, kui ma seda loen, toob see esile imelised, liigutavad ja isiklikud vaimsed kogemused.

Teiseks ootasin, et kokkuvõte oleks suurejooneline ja põhjalik ning sisaldaks suuri sõnu ja väljendeid. Asi ei olnud kunagi suurtes sõnades. See pidi olema selge ja lihtne veendumuste kuulutamine. „Sest minu hing tunneb heameelt selgusest, sest niiviisi töötab Issand Jumal inimlaste seas. Sest Issand Jumal annab mõistmisele valgust.”13

Kolmandaks eeldasin, et see on täiuslik, kokkuvõte kõigi kokkuvõtete lõpetamiseks – lõplik kokkuvõte, mida ei saa ega tohi täiendada, mitte aga pooleliolev töö, millele saan lisada ühe sõna siia või ühe lause sinna, kui minu arusaam Jeesuse Kristuse lepitusest suureneb.

Tunnistus ja üleskutse

Noore mehena õppisin ma palju vestlustest oma piiskopiga. Selles tundlikus eas õppisin armastama sõnu ühest oma lemmikkirikulaulust:

„Oo, Jeesuse halastuses leian varju ma

ja aina Ta armulikkusest saan osa ma.

Ta kannatas mu eest, mu ristigi kanda sai.

Mu, patuse eest Ta ohverdas kõik, mis sai.

Oo, armu mõõtmatut, Ta oma elugi

mu eest on andnud nüüd!

Oo, armu mõõtmatut, armu mõõtmatut.”14

Prohvet Moroni esitas meile üleskutse: „Ja nüüd, ma soovitan teil otsida seda Jeesust, kellest prohvetid ja apostlid on kirjutanud.”15

President Russell M. Nelson lubas, et „kui [me õpime] kõike, mida saa[me] Jeesuse Kristuse kohta, ‥ kasvab[meie] võime pöörduda ära patust. [Meie] soov käske pidada suureneb.”16

Sel ülestõusmispühal, nii nagu Päästja tuli välja oma kivihauast, ärgakem meiegi oma vaimsest unest ja tõuskem kõrgemale kahtluse pilvedest, hirmu haardest, joovastavast uhkusest ja enesega rahulolu uinutavast mõjust. Jeesus Kristus ja Taevane Isa elavad. Ma tunnistan nende täiuslikust armastusest meie vastu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.