Pürgides eesmärgi poole
Asi pole mitte niivõrd selles, mida me elus läbi elame, vaid selles, milliseks me muutume.
Apostlite tegude raamatut ja Pauluse kirju lugedes olen üllatunud, kuidas Paulust juhtisid Jeesuse Kristuse teenimisel ning Temast õpetamisel ja tunnistamisel armastus ja tänu. Kuidas saab selline inimene teenida nii suure armastuse ja tänuga, eriti kui arvestada tema suuri kannatusi? Mis ajendas Paulust teenima? „Ma pürin seatud eesmärgi poole, taevase kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses.”1
Eesmärgi poole pürgimine tähendab ustavalt jätkamist „sellel kitsal ja ahtal teerajal, mis viib igavesse ellu”2 koos meie Päästja ja Taevase Isaga. Paulus ütles oma kannatuste kohta, et „selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama”3. Pauluse kiri filiplastele, mille ta kirjutas vanglas olles, on ülevoolava rõõmu ja rõõmutsemise ning julgustuse kiri meile kõigile, eriti praegusel raskel ja ebakindlal ajal. Me kõik peame Pauluselt julgust õppima: „Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu, kelle pärast ma olen minetanud kõik selle ja pean kõike pühkmeiks, et kasuks saada Kristust.”4
Pauluse teenimist vaadates inspireerivad ja tiivustavad meid tänapäeval meie oma Paulused, kes samuti teenivad, õpetavad ja tunnistavad armastuse ja tänuga keset raskusi, millega nad ise ja nende lähedased elus silmitsi seisavad. Üheksa aastat tagasi saadud kogemus aitas mul mõista eesmärgi poole pürgimise tähtsust.
2012. aastal, kui läksin esimest korda üldkonverentsi ajal peetavale juhtide koosolekule, tundsin kõigest hoolimata, et see käib mulle üle jõu, ja et ma pole piisavalt hea. Minu meeltes kostis pidevalt hääl: „Sa ei kuulu siia! On tehtud tõsine viga!” Just siis, kui püüdsin endale kohta leida, märkas mind vanem Jeffrey R. Holland. Ta tuli minu juurde ja ütles: „Edward, on tore sind siin näha!” ja patsutas hellalt mu põske. Tundsin end nagu laps! Tema armastus ja embus soojendasid mind ja aitasid mul tunda ühtekuuluvuse vaimu, vennaskonna vaimu. Järgmisel päeval märkasin, kuidas vanem Holland tegi sama, mida ta mulle eelmisel päeval oli teinud, patsutades soojalt vanem Dallin H. Oaksi põske, kes on temast kauem apostel olnud!
Tol hetkel tundsin Issanda armastust nende meeste kaudu, keda toetame prohvetite, nägijate ja ilmutajatena. Vanem Hollandi lahke ja loomulik käitumine aitas mul üle saada enesekesksusest ja tundest, et ma pole piisavalt hea. Ta aitas mul keskenduda pühale ja rõõmuküllasele tööle, mille tegemiseks mind oli kutsutud – tooma hingi Kristuse juurde. Tema, nagu muistne Paulus, innustas mind eesmärgi poole pürgima.
Huvitaval kombel manitseb Paulus meid edasi liikuma, kutsudes samal ajal unustama seda, mille oleme seljataha jätnud – oma minevikuhirmud, keskendumise möödunule, ebaõnnestumistele ja mineviku kurbusele. Ta kutsub meid, nagu ka meie kallis prohvet, president Russell M. Nelson, rakendama „uuemat pühamat lähenemisviisi”5. Päästja lubadus on selline: „Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle.”6
Oma esimeses üldkonverentsikõnes jagasin kogemust, kuidas ema õpetas mind põllul töötama. Ta ütles: „Ära vaata kunagi tagasi, vaata, mis meil ikka veel teha tuleb.”7
Vähiga võideldes elas ta oma elu lõpupoole koos Naume ja minuga. Ühel õhtul kuulsin, kuidas ta magamistoas nutta tihkus. Tal olid tugevad valud, isegi pärast seda, kui oli vaid kaks tundi varem saanud kätte päeva viimase morfiinidoosi.
Astusin ta tuppa ja nutsin koos temaga. Palvetasin valjusti, et ta saaks valule kohe leevendust. Ja siis tegi ta sama, mida oli aastaid tagasi põllul teinud: peatus ja andis mulle õppetunni. Ma ei unusta kunagi tema nägu tol hetkel: habras, kannatav ja täis valu, silmitsedes haletsevalt oma kurvastavat poega. Ta naeratas läbi pisarate, vaatas mulle otse silma ja ütles: „See ei olene sinust ega kellestki teisest, vaid see on Jumala teha, kas see valu kaob või mitte.”
Istusin vaikselt edasi. Ka tema istus vaikselt. Too hetk jäi mulle elavalt meelde. Tol õhtul andis Issand mulle ema kaudu õppetunni, mis jääb alatiseks minuga. Kui mu ema väljendas, et on Jumala tahtega nõus, meenus mulle põhjus, miks Jeesus Kristus Ketsemani aias ja Kolgata ristil kannatas. Ta ütles: „Vaadake, ma olen andnud teile oma evangeeliumi ja see on see evangeelium, mille ma olen andnud teile – et mina tulin maailma, et teha oma Isa tahet, sest minu Isa saatis mind.”8
Mõtlen meie kallile prohvetile ja küsimustele, mille president Nelson meile prohvetlikult viimasel üldkonverentsil esitas. President Nelson küsis: „Kas teie olete valmis laskma Jumalal oma elus valitseda? Kas teie olete valmis laskma Jumalal olla oma elus kõige olulisem mõju? ‥ Kas [lasete Tema häälel olla tugevam] ‥ kõigist teistest ambitsioonidest? Kas olete valmis laskma oma tahtel neelduda Tema tahtesse?”9 Minu ema oleks vastanud emotsionaalselt, kuid kindlalt „jah!”, ja samamoodi vastaksid emotsionaalselt, kuid kindlalt „jah!” ka teised Kiriku ustavad liikmed kogu maailmas. President Nelson, aitäh, et inspireerisite ja tiivustasite meid nende prohvetlike küsimustega.
Hiljuti oli mul Lõuna-Aafrika Vabariigis Pretorias vestlus piiskopiga, kes mattis samal päeval oma naise ja täiskasvanud tütre. Koroonaviiruse pandeemia nõudis nende elu. Küsisin, kuidas tal läheb. Piiskop Teddy Thabethe vastus tugevdas minu otsust järgida Issanda prohvetite, nägijate ja ilmutajate sõnu ja nõuandeid. Piiskop Thabethe vastas, et alati on lootust ja lohutust teadmises, et Päästja on enda peale võtnud oma rahva valud, et Ta oskaks meid aidata.10 Sügava usuga tunnistas ta: „Olen tänulik päästmisplaani, õnneplaani eest.” Seejärel küsis ta minult: „Kas see pole see, mida meie prohvet üritas meile viimasel konverentsil õpetada?”
Kuigi surelikkuse raskused saavad ühel või teisel viisil meile kõigile osaks, keskendugem, et pürgida oma eesmärgi poole, mis on Jumala üleva kutsumise võiduhind.11
Minu tagasihoidlik üleskutse meile kõigile on mitte kunagi alla anda! Meid kutsutakse „pan[ema] maha kõik koorem ja meid nii hõlpsasti takerdav patt ning jooksma kannatlikkusega meile määratud võidujooksmist, vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele”12.
Asi pole mitte niivõrd selles, mida me elus läbi elame, vaid selles, milliseks me muutume. Eesmärgi poole pürgimine toob rõõmu. Ma tunnistan, et see, kes kõik võitis, aitab meid, kui me üles Tema poole vaatame. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.