Üldkonverents
Lootus Kristusele
2021. aasta kevadine üldkonverents


Lootus Kristusele

Me soovime aidata kõiki, kes tunnevad üksildust või ei tunne ühtekuuluvust. Lubage mul mainida eriti neid, kes on hetkel vallalised.

Vennad ja õed! Ülestõusmispühade ajal on meie tähelepanu kese meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse hiilgaval ülestõusmisel. Meil on meeles Ta armastav kutse: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele.

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!”1

Kutsega Tema juurde tulla kutsub Päästja kõiki mitte ainult Tema juurde tulema, vaid ka Ta Kirikusse kuuluma.

Sellele armastavale kutsele eelnevas salmis õpetab Jeesus, kuidas seda tehakse, kui Teda järgida püütakse. Ta kuulutas: „Ükski muu ei tunne Poega kui ainult Isa ega ükski tunne Isa kui ainult Poeg ja see, kellele iganes Poeg tahab seda ilmutada.”2

Jeesus tahab, et me teame, et Jumal on armastav Taevane Isa.

Teadmine, et meie Taevane Isa meid armastab, aitab meil teada, kes me oleme, ja teada, et me kuulume Ta suurde igavesse perekonda.

Hiljuti märgiti Ameerika Ühendriikides asuva Mayo kliiniku aruandes: „Ühtekuuluvustunne on nii oluline. ‥ Meie elu on korraldatud pea igakülgselt millegi juurde kuulumise ümber.” Ettekandes lisatakse: „Ühtekuuluvustunde olulisust ei saa lahutada meie füüsilisest ja vaimsest tervisest,”3 ning ma täiendaksin siinkohal, et ka meie hingelisest tervisest.

Ketsemani kannatuste ja ristisurma eelõhtul kogunes Päästja oma jüngritega viimasele õhtusöömaajale. Ta ütles neile: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!”4 Enne kui päike järgmisel päeval loojus, oli Jeesus Kristus kannatanud ja „sur[nud ristil] meie pattude eest”5.

Teda järginud ustavad naised ja mehed võisid tunda end Jeruusalemmas väga üksildasena, kui päike loojus ning pimedus ja hirm neid haarasid.6

Nende peaaegu 2000 aasta taguste vana aja jüngrite sarnaselt võivad ka paljud teist ajuti üksildust tunda. Mina olen tundnud sellist üksildust pärast oma kalli naise Barbara surma rohkem kui kaks ja pool aastat tagasi. Ma tean, mis tunne on olla pereliikmete, sõprade ja kaaslaste keskel, kuid tunda end ikka üksildasena – kuna mu elu armastus pole enam siin minu kõrval.

COVID-19 pandeemia on seda eraldatus- ja üksildustunnet paljudes võimendanud. Kuid eluraskustele vaatamata võime ka meie ärgata selle esimese ülestõusmispüha hommiku sarnaselt uude ellu Kristuses, kus meile avanevad uued ja imelised võimalused ning uus reaalsus, kui me lootuse ja ühtekuuluvustunde leidmiseks Issanda poole pöördume.

Ma tunnen omal nahal nende valu, kes ei tunne, et nad teistega kokku kuuluvad. Ma näen kogu maailma uudiseid vaadates paljusid, kes näivad sellist üksildust kogevat. Ma arvan, et see tuleneb paljude puhul sellest, et nad ei tea, et Taevane Isa neid armastab, ja et me kõik kuulume Tema igavesse perekonda. Usk sellesse, et Jumal meid armastab, ja et me oleme Ta lapsed, pakub tröösti ja kindlust.

Kuna me oleme Jumala vaimulapsed, on kõik oma päritolult, loomult ja võimekuselt jumalikud. Igaüks meist on „taevaste vanemate armastatud vaimupoeg või -tütar”.7 Selline on meie identiteet! See on see, kes me tegelikult oleme!

Meie vaimne identiteet täiustub, kui mõistame neid paljusid surelikke teadmisi oma minast, sealhulgas oma etnilist, kultuurilist või rahvuslikku pärandit.

Selline vaimse ja kultuurilise identiteedi tunnetus, armastus ning sel põhinev kuuluvus inspireerib lootma Jeesusele Kristusele ja Teda armastama.

Ma räägin Kristusele lootmisest mitte kui soovmõtlemisest. Räägin hoopis lootusest kui täituvast ootusest. Selline lootus on vajalik, et seljatada vastuseisu, tugevdada vaimset vastupidavust ja jõudu ning saada teada, et meie Igavene Isa armastab meid, ja et me oleme Tema lapsed, kes kuuluvad Tema perekonda.

Kui loodame Kristusele, saame teada, et kuna meil on vaja sõlmida ja pidada pühi lepinguid, saavad meie armsaimad soovid ja unistused Tema kaudu täituda.

Igatsedes mõista, kuidas aidata kõiki, kes tunnevad üksildust, või ei tunne ühtekuuluvust, on Kaheteistkümne Apostli Kvoorum üheskoos palvemeelselt nõu pidanud. Me soovime aidata kõiki, kellel on sellised tunded. Lubage mul mainida eriti neid, kes on hetkel vallalised.

Vennad ja õed! Üle poolte täiskasvanute on täna Kirikus lesed, lahutatud või pole veel abiellunud. Osa kahtleb oma võimalustes ja kohas Jumala plaanis ja Kirikus. Me peaksime mõistma, et igavene elu ei seisne pelgalt antud hetke perekonnaseisus, vaid selles, kas ollakse jüngrid ja „vaprad tunnistuses Jeesusest”8. Kõigil vallalistel on samasugune lootus, nagu kõigil Issanda taastatud Kiriku liikmetel, osa saada Kristuse armust „kuule[kuse kaudu] evangeeliumi seadustele ja talitustele”9.

Lubage mul teha ettepanek, et me võiksime mõista mõnda tähtsat põhimõtet.

Esiteks, pühakirjad ja viimse aja prohvetid kinnitavad, et igaühel, kes peab ustavalt evangeeliumilepinguid, on võimalus ülenduseks. President Russell M. Nelson on õpetanud: „Issanda omal moel ja ajal ei jäeta Tema ustavaid pühasid ilma ühestki õnnistusest. Issand mõistab kohut ja tasustab igat inimest nii tegusid kui ka puhtsüdamlikku soovi mööda.”10

Teiseks pole veel täielikult ilmutatud täpset aega ega viisi ülenduse õnnistuste andmiseks, kuid need on sellest hoolimata kindlad.11 President Dallin H. Oaks on selgitanud, et osa „surelikkuse [olukordi] aetakse joonde tuhandeaastase rahuriigi ajal, mis on aeg kõige selle täitmiseks, mis on olnud kõigi meie Isa vääriliste laste suures õnneplaanis puudulik”12.

See ei tähenda seda, et kõik õnnistused lükkuvad tuhandeaastasesse rahuriiki. Osa õnnistusi on juba saadud ja osa saadakse jätkuvalt kuni selle päevani.13

Kolmandaks tähendab Issanda järele ootamine kestvat kuuletumist ja vaimseid edusamme Tema poole. Issanda järele ootamine ei tähenda jõudeaega. Te ei peaks iial tundma, nagu oleksite ooteruumis.

Issanda järele ootamine tähendab tegutsemist. Olen aastate jooksul õppinud, et meie lootus Kristusesse suureneb, kui me teisi teenime. Jeesuse viisil teenides suurendame loomupärasel viisil oma lootust Temasse.

Issanda ja Ta lubaduste järele ootamisega kaasneval isiklikul arengul on selles plaanis, mille Ta meie kõigi jaoks teinud on, hindamatu püha osa. Igaühe panus, et Kiriku ülesehitamisele praegu maa peal kaasa aidata ja Iisraeli koguda, on väga vajalik. Teenimisvõime pole kuidagi seotud perekonnaseisuga. Issand austab neid, kes Teda teenivad ning kannatlikult ja usuga Tema järel ootavad.14

Neljandaks, Jumal pakub igavest elu kõigile oma lastele. Kõik, kes võtavad vastu Päästja lahke meeleparanduse anni ja elavad Ta käskude järgi, saavad igavese elu ka siis, kui nad ei jõua kõigi selle tunnuste ja täiusteni surelikkuses. Meeleparandajad kogevad, et Issand on valmis andestama, nagu Ta on kinnitanud: „Jah, ja nii sageli, kui minu rahvas meelt parandab, andestan ma neile nende eksimused minu vastu.”15

Lõppkokkuvõttes on kellegi võimekus, soovid ja võimalused valikuvabaduse ja valikute ning sealhulgas ka igaveste õnnistuste väärimise osas sellised asjad, mille üle saab otsustada vaid Issand.

Viiendaks põhineb meie usaldus nende kinnituste vastu meie usul Jeesusesse Kristusesse, kelle armust kõik surelikkusesse puutuv joonde aetakse.16 Kõik lubatud õnnistused on võimalikud tänu Temale, kes „laskus [oma lepituse tõttu] allapoole kõiki asju”17 ja on „maailma ära võitnud”18. Ta „on istunud Jumala paremale käele, et nõuda Isalt tema halastuse õigust, mis tal on inimlastele[,] ‥ mispärast ta kostab inimlaste eest”19. Lõpuks „pühad saavad täidetud tema hiilgusega ning nad saavad oma pärisosa”20 kui „Kristuse kaaspärijad”21.

Me soovime, et need põhimõtted aitaks kõigil üha enam Kristusele loota ja ühtekuuluvust tunda.

Ärge iial unustage, et te olete Jumala, meie Igavese Isa laps praegu ja igavesti. Ta armastab teid ja Kirik soovib ja vajab teid. Jah, meil on teid vaja! Meil on vaja teie häält, andeid, oskusi, headust ja õigemeelsust.

Me oleme rääkinud aastaid noortest vallalistest täiskasvanutest, vallalistest täiskasvanutest ja täiskasvanutest. Need nimetused võivad olla halduslikel põhjustel ajuti vajalikud, kuid võivad tahtmatult muuta seda, kuidas me teisi tajume.

Kas sellist inimlikku kalduvust meid üksteisest lahutada saaks kuidagi vältida?

President Nelson on palunud, et me viitaksime endale kui Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetele. See näib ju hõlmavat meid kõiki?

Jeesuse Kristuse evangeeliumil on vägi meid liita. Me oleme tegelikult rohkem üksteise sarnased kui üksteisest erinevad. Jumala perekonna liikmetena oleme me tõepoolest vennad ja õed. Paulus teatas: „Ja [Jumal] on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale elama.”22

Ma palun teil, vaiajuhatajad, piiskopid ja kvoorumite ning õdede juhid, võtta igat oma vaia, koguduse, kvoorumi või ühingu liiget sellisena, kes saaks panustada ja kutsetes teenida ning mitmeti kaasa lüüa.

Igal liikmel on meie kvoorumites, ühingutes, kogudustes ja vaiades Jumalalt saadud annid ja anded, mis saavad aidata praegu Tema kuningriiki üles ehitada.

Kutsugem oma vallalisi liikmeid teenima, meelt ülendama ja õpetama. Eirake neid vanu ideid ja arusaamu, mis on vahel kaasa aidanud nende üksildustundele või sellele, et nad ei kuulu teistega kokku ja ei saa teenida.

Tunnistan sel ülestõusmispühade nädalavahetusel meie Päästjast Jeesusest Kristusest ja igavesest lootusest, mida Ta annab mulle ja kõigile, kes Tema nimel usuvad. Ja ma jagan seda tunnistust alandlikult Tema pühal nimel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.