Olulised jutuajamised

Joy D. Jones

Hiljuti vabastatud Algühingu üldjuhataja

Me ei saa oodata, et jutuajamised lastega lihtsalt juhtuvad. Juhuslik usulepöördumine pole Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõte.

Kas te olete kunagi mõtisklenud, miks Algühing on just Algühing? Nimetus viitab sellele, millist vaimset õpetust lapsed esimestel eluaastatel saavad, kuid minu jaoks tuletab see meelde ka ühte vägevat tõde. Meie Taevase Isa jaoks pole lapsed olnud iial teisejärgulised – nad on olnud alati kõige alguses ehk esmatähtsad.¹

Ta usaldab meid, et me väärtustame, austame ja kaitseme neid kui Jumala lapsi. See tähendab seda, et me ei tee neile kunagi füüsiliselt, verbaalselt ega emotsionaalselt mingil kombel haiget ka siis, kui meil on ülimalt raske ja pingeline. Selle asemel me väärtustame lapsi ja teeme kõik võimaliku, et väärkohtlemise vastu võidelda. Nii nagu Tema jaoks, nii on laste eest hoolitsemine ka meie jaoks esmatähtis.²

Üks noor ema ja isa meenutasid parasjagu köögilaua ääres, kuidas nende päev on läinud, kui kuulsid koridori lõpust mütsatust. „Mis see oli?” küsis ema.

Seejärel kuulsid nad oma nelja-aastase poja magamistoast vaikset hüüdu. Nad kiirustasid koridori lõppu. Seal ta lamaski, põrandal oma voodi kõrval. Ema võttis väikese poisi sülle ja küsis, mis oli juhtunud.

Poiss ütles: „Ma kukkusin voodist alla.”

„Miks sa voodist alla kukkusid?” küsis ema.

Poiss kehitas õlgu ja ütles: „Ma ei tea. Ma ei pugenud vist piisavalt kaugele.”

Täna hommikul tahangi ma rääkida „piisavalt kaugele pugemisest”. Meil on eriline võimalus ja kohustus aidata lastel Jeesuse Kristuse evangeeliumis „piisavalt kaugele pugeda”. Ja sellega alustamiseks pole iial liiga vara.

Laste elus on üks haruldane aeg, mil nad on kaitstud Saatana mõju eest. See on aeg, mil nad on süütud ja patuta.³ See aeg on lapsevanema ja lapse jaoks püha. Lapsi tuleb õpetada nii sõna kui eeskujuga enne ja pärast seda, kui nad on „jõudnud vastutavasse ikka Jumala ees”⁴.

President Henry B. Eyring on õpetanud: „Meil on noortega parimad võimalused. Parim aeg õpetamiseks on varakult, kui lapsed pole veel vastuvõtlikud sureliku vaenlase kiusamisele, ja ammu enne seda, kui isiklike heitluste melu võiks neil tõe sõnade kuulmist raskendada.”⁵ Need õpetused aitavad neil mõista oma jumalikku identiteeti, eesmärki ja eesootavaid rikkalikke õnnistusi, kui nad lepingurajal pühi lepinguid sõlmivad ja talitusi saavad.

Me ei saa oodata, et jutuajamised lastega lihtsalt juhtuvad. Juhuslik usulepöördumine pole Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõte. Päästja-sarnaseks ei saada kogemata. Kui oma lapsi sihilikult armastada, õpetada ja neile tunnistada, võib see aidata neil hakata juba noores eas Püha Vaimu mõju tundma. Püha Vaim on oluline meie laste tunnistuse ja Jeesusesse Kristusesse pöördumise jaoks. Me soovime, „et nad peavad teda alati meeles, et tema Vaim oleks nendega”⁶.

Kujutis

Perevestlus

Mõelge, milline väärtus on perekondlikel Jeesuse Kristuse evangeeliumi teemalistel jutuajamistel, neil olulistel jutuajamistel, mis Vaimu kohale kutsuvad. Sellistes jutuajamistes lastega aitame neil luua alust, „mis on kindel alus, alus, millele ehitades [nad] ei saa langeda”⁷. Tugevdades last, tugevdame perekonda.

Selliste oluliste vestluste käigus võivad lapsed:

hakata mõistma meeleparanduse õpetust;
uskuda Kristusesse, elava Jumala Poega;
otsustada kaheksa-aastaselt ristitud ja Püha Vaimu anni saada;⁸
ning hakata palvetama ja Issanda ees laitmatult kõndima.⁹

Päästja rõhutas: „Seepärast, ma annan sinule käsu õpetada neid asju salatsemata oma lastele.”¹⁰ Ja mida me peaksime siis Tema tahtel salatsemata õpetama?

Aadama langemine
Jeesuse Kristuse lepitus
Uuesti sündimise tähtsus¹¹

Vanem D. Todd Christofferson on öelnud: „Vastane on kahtlemata väga rahul, kui lapsevanemad oma lapsi Kristusesse uskuma ei õpeta ning neil vaimselt uuesti sündida ei aita.”¹²

Sellele vastupidiselt tahab Päästja, et me aitaksime lastel „usalda[da] seda Vaimu, mis juhib tegema head”¹³. Selleks, et seda teha, saame me aidata lastel märgata, millal nad tunnevad Vaimu ja tajuvad, millised teod panevad Vaimu lahkuma. Nii õpivad nad meelt parandama ja Jeesuse Kristuse lepituse kaudu valguse juurde naasma. See aitab kaasa vaimsele vastupidamisele.

Laste aitamine vaimse vastupidamise tugevdamisel võib igas vanuses lõbus olla. See ei pea olema keeruline ega aeganõudev. Lihtsate ja hoolivate jutuajamiste kaudu saavad lapsed teada mitte ainult seda, mida nad usuvad, vaid seda, miks nad usuvad, mis on seejuures kõige olulisem. Loomulikul viisil ja järjepidevalt aset leidvate vaimsete jutuajamiste kaudu võib jõuda parema arusaamise ja vastusteni. Ärme lase elektroonikaseadmete käepärasusel takistada meil oma lapsi õpetada ja kuulata ning neile silma vaadata.

Kujutis

Ema ja tütre vestlus

Lisavõimalusi olulisteks jutuajamisteks pakub rollimäng. Pereliikmed võivad läbi mängida olukordi, kus neid ahvatletakse või survestatakse halba valikut tegema. Selline harjutus võib anda lastele kindlust rasketes oludes valmis olla. Näiteks võime seda läbi mängida ja siis sel teemal rääkida, küsides lastelt, mida nad teeksid:

kui neil tekib kiusatus Tarkuse Sõna murda;
kui nad satuvad silmitsi pornograafiaga;
kui neil tekib kiusatus valetada, varastada või petta;
kui nad kuulevad oma sõbralt või kooliõpetajalt midagi sellist, mis ei ühti nende tõekspidamiste või väärtustega.

Kui lapsed seda läbi mängivad ja seejärel sel teemal räägivad, selle asemel et eakaaslaste seas end ettevalmistamata vaenulikku olukorda sattuda, on neil võimalik relvastuda „usukil[biga], millega [nad] suuda[vad] kustutada kõik paheliste tulised nooled”¹⁴.

Ühel mu lähedasel sõbral õnnestus see ülioluline õppetund 18-aastaselt selgeks saada. Ta värvati Ühendriikide ja Vietnami vahelise sõjalise konflikti käigus Ühendriikide sõjaväeteenistusse. Ta määrati jalaväepataljoni baaskursusele, et temast saaks jalaväelane. Ta selgitas, et väljaõpe oli kurnav. Tema sõnul oli ta drillseersant julm ja ebainimlik.

Ühel päeval matkasid nad oma jaoga lämmatavas kuumuses täies lahinguvarustuses. Äkitselt andis seersant valjuhäälse korralduse pikali heita ja liikumatult maas lamada. Ta jälgis, kas keegi end vähimalgi määral liigutab. Igasuguse liigutusega oleksid kaasnenud hiljem tõsised tagajärjed. Jagu kannatas üle kahe tunni palavuse käes ning nende viha ja vimm oma juhi vastu üha kasvas.

Mitu kuud hiljem juhtis meie sõber ise oma jagu Vietnami džunglites. See polnud pelk väljaõpe, tegemist oli tõelise olukorraga. Kõrgelt ümbritsevatelt puudelt hakkasid kostuma lasud. Kogu jagu heitis otsekohe pikali.

Mida vaenlane jälgis? Liikumist. Igasugusele liikumisele järgnes tulistamine. Mu sõber rääkis, et kui ta higistades ja liikumatult džunglis lamas ning pikki tunde pimedust ootas, meenus talle baaskursus. Ta mäletas, millist äärmist vastumeelsust ta oma drillseersandi vastu oli tundnud. Nüüd aga oli ta äärmiselt tänulik selle eest, mida too oli talle õpetanud ja kuidas oli teda selleks kriitiliseks olukorraks ette valmistanud. Drillseersant oli arukalt varustanud meie sõpra ja tema jagu oskusega teada, mida rängas lahingus ette võtta. Ta oli tegelikult päästnud meie sõbra elu.

Kuidas saame teha sama oma lastega vaimselt? Kuidas saame täielikumalt püüda neid ammu enne elu lahinguväljale minekut õpetada, tugevdada ja ette valmistada?¹⁵ Kuidas saame kutsuda neid „piisavalt kaugele pugema”? Kas me ei laseks neil pigem „higistada” kodu turvalises õpikeskkonnas kui elu lahinguväljal verd valada?

Kui ma tagasi vaatan, siis tuli ka meil abikaasaga ette aegu, mil me end drillseersantidena tundsime, püüdes tõsimeelselt aidata oma lastel Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi elada. Tundub, et prohvet Jaakob tõi kuuldavale samad tunded, kui ta ütles: „Minu sooviks on teie hingede heaolu. Jah, minu mure on teie pärast suur ja te teate seda ise, et see on alati olnud nõnda.”¹⁶

Laste õppides ja arenedes nende tõekspidamisi vaidlustatakse. Kuid õige varustusega saavad nende usk, julgus ja enesekindlus ka tugeva vastuseisu käes kasvada.

Alma õpetas meid „ette valmista[ma] oma laste meeli”¹⁷. Me valmistame pealekasvavast põlvkonnast tulevasi usukaitsjaid, kes mõistavad, „et [nad on] vabad toimima oma tahtmist mööda – et valida tee igavikulisse surma või tee igavesse ellu”¹⁸. Lapsed on seda väärt, et mõista seda tähtsat tõde, et igavik pole see asi, milles eksida.

Aidaku meie lihtsad ja samas olulised jutuajamised meie lastel „nautida igavese elu sõnu” praegu, et nad saaksid nautida „igavest elu tulevases maailmas, nimelt surematut hiilgust”¹⁹.

Kui me oma lapsi kosutame ja ette valmistame, tunnustame me nende valikuvabadust, armastame neid kogu südamest, õpetame neile Jumala käskudest ja Ta meeleparanduse annist ega anna iial nende suhtes ala. Kas see pole lõppude lõpuks see, kuidas toimib Issand kõigi meiega?

Pürgigem Kristuses püsivana edasi, teades, et me võime saada oma armastava Päästja kaudu „täiusliku lootuse sära”²⁰.

Ma tunnistan, et Tema on alati õige vastus. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.