25. peatükk

Minge usus edasi

„Kui on olemas üks asi, mida teie ja mina vajame, ‥ siis [on see] selline usk, mis paneb meid põlvitama ja Issandalt juhatust paluma, ning seejärel, saanuna teatud määral jumalikku enesekindlust, me tõuseme jalgadele ning hakkame tööle, et saavutada soovitud tulemus.”

Gordon B. Hinckley elust

„Kui ma [noore mehena] lahkusin misjonit teenima,” meenutas president Gordon B. Hinckley, „ulatas mu hea isa mulle kaardi, millele oli kirjutatud neli sõna. Need olid Issanda sõnad kogudusekoja ülemale, kes oli saanud sõnumi oma tütre surmast: „Ära karda, usu vaid!” (Mk 5:36)”¹ Kui noor vanem Hinckley teenis Inglismaal, siis seisis ta silmitsi paljude raskustega, mille puhul tal oli vaja meenutada neid nelja sõna. Ta kirjeldas hiljem ühte sellist kogemust:

„Ühel päeval ilmusid kolmes või neljas Londoni ajalehes arvustused ühe vana raamatu uustrüki kohta, mis oli toonilt põlastav ning ebameeldiv ning väitis, et tegu on raamatuga mormoonide ajaloost. Juhataja Merrill [minu misjonijuhataja] ütles mulle: „Ma tahan, et sa läheksid kirjastaja juurde ning protesteeriksid selle vastu.” Ma vaatasin talle otsa ja olin peaaegu ütlemas: „Kindlasti mitte mina.” Kuid vastasin alandlikult: „Jah, härra.”

Ma ei kõhkle ütlemast, et ma olin hirmul. Ma läksin oma tuppa ja tundsin midagi sellesarnast, mida Mooses ehk tundis, kui Issand käskis tal minna vaarao juurde. Ma palvetasin. Mu kõhus keeras, kui kõndisin Goodge’i tänava jaama juurde, et minna metrooga Fleeti tänavale. Ma leidsin juhataja kabineti ning ulatasin oma kaardi registraatorile. Ta võttis selle ja läks juhataja kabinetti ning peatselt naasis, öeldes, et juhatajal oli liiga kiire minu vastuvõtmiseks. Ma vastasin, et olin tulnud 8000 kilomeetrit, ja jäin ootama. Järgneva tunni jooksul käis registraator kaks või kolm korda juhataja kabinetis, kuni lõpuks kutsuti mind sisse. Ma ei unusta kunagi vaatepilti, mis mulle sisenedes avanes. Ta suitsetas pikka sigarit pilguga, mis tundus ütlevat: „Ära sega mind.”

Hoidsin oma käes arvustusi. Ma ei mäleta, mida ütlesin. Mingi teine vägi tundus rääkivat minu kaudu. Alguses oli ta kaitsepositsioonil ja isegi vaenulik. Seejärel hakkas ta pehmenema. Ta lõpetas, lubades midagi teha. Tunni aja jooksul saadeti sõna igale Inglismaal asuvale raamatukaupmehele tagastada raamatud kirjastajale. Suurte kuludega ta printis välja ja pani iga eksemplari algusesse lause, milles seisis, et raamatut ei peaks pidama ajalooks, vaid ilukirjanduseks ning et selle raamatuga ei soovita solvata austatud mormooni inimesi. Aastaid hiljem tegi ta Kirikule veel ühe olulise väärtusega teene ning igal aastal kuni tema surmani sain temalt jõulukaardi.”²

Võttes vastu ülesande külastada kirjastaja kontorit, rakendas vanem Hinckley midagi, millest sai eluaegne käitumismuster: võta usuga vastu väljakutse, palu Issandalt abi ning seejärel mine tööle.

„Kui kõik on öeldud ja tehtud, on usk meie ainuke tõeline ja kestev lootus.”

Gordon B. Hinckley õpetused

Usk Taevasesse Isasse ja Jeesusesse Kristusesse võib muutuda eesmärgipärase elu allikaks.

Kui on olemas üks asi, mida teie ja mina vajame selleks, et aidata meil leida edu ning rahuldust selles elus, siis on see usk – liikumapanev jõud, vägev imeline element, mille abil, nagu Paulus kuulutas, maailmad on valmistatud (vt Hb 11:3). Ma ei viita mingile õhulisele ideele, vaid praktilisele, pragmaatilisele, toimivale usule – selline usk, mis paneb meid põlvili laskuma ning Issandalt juhatust paluma ning seejärel, saanuna teatud määral jumalikku enesekindlust, tõuseme jalgadele ning asume tööle, et saavutada soovitud tulemus. Selline usk on võrreldamatu väärtus. Kui kõik on öeldud ja tehtud, on selline usk meie ainuke tõeline ja kestev lootus.

‥ Usust võib saada eesmärgipärase elu allikas. Vaeva väärt oleva ettevõtmise jaoks ei ole paremat liikumapanevat motivatsiooni kui teadmine, et oleme Jumala lapsed, et Jumal ootab, et me midagi oma eluga teeksime, ning et Ta annab meile abi, kui abi otsitakse. ‥

Kui ma arutlen usu üle, siis ei mõtle ma seda abstraktses mõttes. Ma mõtlen seda kui elavat elutähtsat jõudu, mis tuleb koos äratundmisega, et Jumal on meie Isa ning Jeesus Kristus on meie Päästja. ‥

Usk jumalikku olendisse, Kõikvõimsasse, on see suur liikumapanev vägi, mis võib meie elu muuta.³

Kaua aega tagasi ma töötasin ühe raudtee heaks, mille rööpad läbisid mäestikke. Ma sõitsin rongidega tihti. See oli sellel ajal, mil olid auruvedurid. Need raudteede monstrumid olid hiiglasuured, kiired ning ohtlikud. Ma imestasin tihti, kuidas masinist söandas ette võtta seda pikka reisi läbi öö. Seejärel jõudsin arusaamisele, et tegemist ei olnud ühe pika reisiga, vaid ühe lühikese reisi pideva jätkuga. Mootoril oli võimas esituli, mis valgustas rongi ees seisvat teed 400 või 500 meetri kauguseni. Masinist nägi vaid seda teeosa ning see oli piisav, sest see oli pidevalt tema silme ees kogu öö uue päeva koidikusse. ‥

Ja nii on see ka meie igavese teekonnaga. Me astume ühe sammu korraga. Nii tehes me pürgime teadmatuse poole, kuid usk valgustab teed. Kui me viljeleme seda usku, siis ei kõnni me kunagi pimeduses. ‥

Väljakutse, mis asetseb iga Kiriku liikme ees, on astuda järgmine samm, võtta vastu kutse, kuhu ta kutsutakse, isegi kui ta ei tunne end võimekana seda täitma, ning teha seda usuga ja täieliku kindlustundega, et Issand valgustab tema ees teed.⁴

Usk on aluseks tunnistusele ja Issanda tööle maa peal.

Kiriku ainuke tõeline rikkus on sinna kuuluvate inimeste usk.⁵

On lausa imeline ja suurepärane, et tuhanded on puudutatud Püha Vaimu imest, et nad usuvad ja võtavad omaks ning saavad [Kiriku] liikmeteks. Nad ristitakse. Nende elu on jäädavalt paremaks muutunud. Leiavad aset imed. Nende südamesse siseneb ususeeme. See paisub jätkuva õppimise käigus. Ja nad võtavad omaks ühe põhimõtte teise järel, kuni neil on kõik imelised õnnistused, mis tulevad neile, kes elavad usus Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus.

‥ See kallihinnaline ja imeline usu and, and Jumalalt, meie Igaveselt Isalt, on ikka veel selle töö jõud ning selle sõnumi vaikne vägi. Usk on kõige aluseks. Usk on kõige olemuseks. Olgu see siis kas misjoniväljale minek, Tarkuse Sõna järgi elamine, kümnise maksmine – see kõik on sama. See on usk meis, mis on nähtav kõiges, mida me teeme.

‥ Selle eesmärgi ja kuningriigi jõud ei leidu selle ajalikes varades, hoolimata sellest, kui imetlusväärsed need olla võivad. See on leitav inimeste südames. See on, miks see on edukas. See on, miks see on tugev ja kasvav. See on, miks see on võimeline saavutama neid imelisi asju, mida see saavutab. See kõik tuleneb usu annist, mille Kõigevägevam on andnud Tema lastele, kes ei kahtle ja ei karda, vaid lähevad edasi. ‥

Usk on tunnistuse alus. Usk on aluseks Kirikule truuks olemisele. Usk esindab ohverdamist, mis antakse heal meelel, viies edasi Issanda tööd.⁶

Evangeelium on head uudised. See on võidurõõmu sõnum. See on eesmärk, mida tuleks emmata entusiasmiga. ‥

Ärgem kartkem. Jeesus on meie juht, meie jõud ja meie kuningas.

Praegu on pessimismi ajastu. Meie täidame usu missiooni. Mu vendadele ja õdedele kõikjal, ma kutsun teid üles taaskinnitama oma usku, viima seda tööd edasi üle kogu maailma. ‥

„Vennad, kuidas mitte minna edasi selle niivõrd suure aatega? Minge edasi ja mitte tagasi! Julgust, vennad; ja edasi, võiduni!” (ÕL 128:22) Nii kirjutas prohvet Joseph salmis usust.

Kui hiilgav on selle suurepärase eesmärgi minevik. See on täidetud kangelastegude, julguse, vapruse ja usuga. Kui imeline on olevik, kui me liigume edasi, õnnistades inimeste elusid, kus iganes nad võtavad kuulda Issanda teenrite sõnumit. Kui suurejooneline saab olema tulevik, kui Kõikvõimas jätkab oma hiilgavat tööd, muutes paremaks kõik, kes võtavad vastu Tema evangeeliumi ja elavad vastavalt sellele; ja nende inimeste, kelle südamed on täis armastust maailma Päästja vastu, isetute tegude kaudu küündides isegi kõikide põlvkondade oma poegade ja tütarde igavikulise õnnistuseni. ‥

Ma kutsun igaühte teist, ükskõik kus te selle Kiriku liikmetena olete, seisma oma jalgadel ning liikuma edasi lauluga südames, elades evangeeliumi järgi, armastades Issandat ning ehitades kuningriiki. Koos püsime õigel teel ja säilitame usu, kui meie jõuks on Kõikvõimas.⁷

Usuga võime ületada hirmu ja kõik takistused või väljakutsed oma elus.

Kes meie seast võiks öelda, et ta ei ole tundnud hirmu? Ma ei tea ühtegi inimest, keda oleks sellest täielikult säästetud. Loomulikult kogevad mõned hirmu suuremal määral kui teised. Mõned on võimelised seda kiiresti ületama, kuid teised on lõksus ja see kisub nad alla ning viib nad isegi lüüasaamiseni. Me kannatame naeruvääristamise, ebaõnnestumise, üksilduse ja teadmatuse hirmu käes. Mõned kardavad olevikku, teised tulevikku. Mõned kannavad patu koormat ja annaksid peaaegu kõik, et vabaneda sellest koormast, kuid kardavad oma elu muuta. Tundkem ära, et hirm ei pärine Jumalalt, vaid et see näriv hävitav element pärineb tõe ning õigemeelsuse vastaselt. Hirm on usu vastand. Oma olemuselt on see söövitav, isegi surmav.⁸

Paulus kirjutas Timoteosele: „Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu.

Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest” (2Tm 1:7–8).

Ma soovin, et Kiriku iga liige asetaks need sõnad kusagile, kus ta võib neid näha igal hommikul päeva alustades. Need annaksid meile julguse oma arvamust avaldada, need annaksid meile usu proovida, need tugevdaksid meie veendumust Issandast Jeesusest Kristusest. Ma usun, et üle kogu maa juhtuks rohkem imesid.⁹

„Ärgu olgu sul ‥ häbi meie Issanda tunnistusest” (2Tm 1:8).

Kord rääkisin sõbraga, kes oli oma kodumaalt põgenenud. Kui tema riigi valitsus langes, siis ta arreteeriti ja vangistati. Tema abikaasa ja lapsed pääsesid põgenema, kuid kolm aastat ning rohkemgi oli ta vang ilma võimaluseta suhelda oma armastatutega. Toit oli kohutav, elamistingimused rasked ilma paranemise väljavaateta.

„Mis aitas sul nendel pimedatel päevadel vastu pidada?” küsisin ma.

Ta vastas: „Minu usk, minu usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Ma asetasin oma koormad Temale ning need tundusid palju kergemad.”¹⁰

Kõik saab korda. Ärge muretsege. Ma ütlen seda iseendale igal hommikul. Kõik saab korda. Kui te annate endast parima, siis kõik saab korda. Usaldage Jumalat ning minge edasi usu ja enesekindlusega tuleviku suhtes. Issand ei hülga meid. Ta ei hülga meid.¹¹

Kas me kõik mitte ei või öelda, et kui meil oleks suurem usk Jumalasse, siis me saaksime paremini hakkama kui praegu? Mitte ükski takistus ei ole liiga suur, mitte ükski väljakutse liige keeruline, kui meil on usk. Usu abil võime ületada need negatiivsed elemendid meie elus, mis meid pidevalt alla kisuvad. Jõupingutusega võime arendada välja võime alistada need impulsid, mis viivad alandavate ning halbade tegudeni. Usu abil võime kontrollida oma himusid. Võime ulatada abikäe neile, kes on heidutatud ja lüüasaanud, ning võime neid soojendada oma usu jõu ja väega.¹²

Kui me rakendame oma usku, aitab Issand seda tugevdada.

Kui te kasutate oma aega ja ande teenides, kasvab teie usk ning teie kõhklused hajuvad.¹³

Kirik palub teil teha palju asju. See palub teil teenida erinevates ülesannetes. Meil ei ole tasustatud vaimulikkond. Teist saavad selle Kiriku vaimulikud, ning millal iganes teile esitatakse kutse teenida, lubage mul julgustada teid vastama, ja kui seda teete, siis teie usk tugevneb ning kasvab. Usk on nagu lihas minu käes. Kui te seda kasutate, kui seda kasvatate, kasvab see tugevaks. Sellega saab teha palju asju. Kuid kui ma riputan käe sidemega kaela ja ei tee sellega mitte midagi, muutub see nõrgaks ja kasutuks ning nii on see ka teiega. Kui te võtate vastu iga võimaluse, kui te võtate vastu iga kutse, siis Issand teeb teile võimalikuks selle täitmise. Kirik ei palu meil mitte kunagi teha midagi, millega me ei saa hakkama Issanda abiga.¹⁴

See on minu palve meile kõigile – „Issand, kasvata meie usku” [vt Lk 17:5]. Tugevdame oma usku, et ületada ebakindlus ja kahtlused. ‥

Issand, tugevda meie usku, et ületada Sinu suure ja püha töö nõrgad halvustajad. Tugevda meie tahet. Aita meil ehitada ja laiendada Sinu kuningriiki vastavalt Sinu tähtsale käsule, et seda evangeeliumi võiks kuulutada kõikjal maailmas tunnistajana kõikidele rahvastele. ‥

Anna meile usku vaadata kaugemale hetkeprobleemidest ja näha tuleviku imesid. Anna meile usku maksta meie kümnist ning annetusi ja usaldada Sind, Kõikvõimsat, et Sa avaksid taevaluugid, nagu Sa oled lubanud. Anna meile usku teha õigesti, kuna vastutus järgneb.

Anna meile usku, kui vastase tormid meie vastu pekslevad ja meid maha suruvad. Kasvagu meie usaldus tugevaks preesterluse väe suhtes haiguste ajal. Järgigem Jakoobuse nõuannet:

„Kui keegi teie seast on haige, siis ta kutsugu enese juurde koguduse vanemad ja need palvetagu tema kohal ja võidku teda õliga Issanda nimel.

Ja usu palve päästab tõbise, ja Issand teeb ta terveks” (Jk 5:14–15; kaldkiri lisatud). ‥

Issand, kui me kõnnime surmavarju orus, anna meile usku naeratada läbi meie pisarate, teades, et see kõik on osa armastava Isa igavesest plaanist, et kui me ületame selle elu lävepaku, siis siseneme teise veel hiilgavamasse ning et Jumala Poja lepituse kaudu tõusevad kõik hauast ja ustavad lähevad edasi ülendusse.

Anna meile usku jätkata surnute lunastustööga, et Sinu igavesed eesmärgid Sinu kõikide põlvkondade poegade ja tütarde heaks saaks täidetud.

Isa, anna meile usku järgida nõuandeid väikestes asjades, mis võivad olla nii tähtsad. ‥

Issand, tugevda meie usku üksteisesse ja iseendisse ning meie võimesse teha head ning suuri asju. ‥

Isa, tugevda meie usku. Ma arvan, et kõikidest meie vajadustest on suurim usu tugevdamine. Ja nii, kallis Isa, tugevda meie usku Sinusse ja Sinu Armastatud Poega, Sinu suurde igavesse töösse, meisse endisse Sinu lastena ning meie võimesse minna ja teha vastavalt Sinu tahtele ning Sinu õpetustele, seda ma palvetan alandlikult Jeesuse Kristuse nimel, aamen.¹⁵

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

President Hinckley õpetas, et usk Jumalasse on „see suur liikumapanev vägi, mis võib meie elu muuta” (1. osa). Millised kogemused on aidanud teil õppida usu väest? Milliseid näiteid olete näinud sellest, kui „me pürgime teadmatuse poole”, siis „usk valgustab teed”?
Mida võime 2. osast õppida Kiriku jõu allika kohta? Kuidas on usk ja ohverdus omavahel seotud? Mõtisklege selle üle, kuidas saate kuuletuda president Hinckley üleskutset „viia seda tööd edasi üle kogu maailma”.
Miks on teie arvates usul vägi aidata meid katsumuste ajal? (Vt 3. osa.) Millal on Jumal aidanud teil ületada hirmu? Millal on Jumal aidanud teil ületada takistusi?
Vaadake üle 4. osas toodud president Hinckley palve. Millistel palve sõnadel on teie jaoks eriline tähendus? Kuidas võib usk aidata meil ületada ebakindlust ja kahtlusi? Kuidas võib usk aidata meil probleemidest kaugemale vaadata, et imesid näha?

Samateemalised pühakirjakohad:

Jh 14:12–14; Rm 5:1–5; 2Ne 26:12–13; Mn 7:33–38; ÕL 27:16–18

Abiks õpetamisel:

„Kui me uurime pühakirju regulaarselt ja usinalt, siiralt otsides Vaimu juhatust, siis oleme vastuvõtlikud õpetustele õppetundide ettevalmistamise kohta. Samuti oleme valmis saama õpetamise ajal Vaimult õhutusi ja neid järgima” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 14).