20. peatükk

Sõbrustamine nendega, kes ei kuulu meie usku

„Püüdkem aidata hea tahte mehi ja naisi olenemata nende usutunnistusest ja sellest, kus nad elavad.”

Gordon B. Hinckley elust

Kõneledes 1994. aasta novembris konverentsil usujuhtidele, ütles Gordon B. Hinckley:

„Meil on erinevad õpetuslikud veendumused. Tunnustades meie teoloogilisi erinevusi, arvan ma, et oleme ühel meelel oma teadlikkuses selle maailma ja meie ühiskonna kurjusest ja probleemidest ning meie suurest vastutusest ja võimalusest seista ühtsena nende väärtuste eest avalikkuses ja eraelus, mis räägivad vooruslikkusest ja moraalist, lugupidamisest kõikide meeste ja naiste kui Jumala laste suhtes, vajadusest viisakuse ja kombekuse järele meie suhetes ning perekonna kui jumalikult seatud ühiskondliku põhiüksuse säilitamisest.

‥ Me kõik kanname oma südames soovi aidata vaeseid, julgustada kannatajaid, pakkuda lohutust, lootust ja abi kõigile neile, kes on hädas ja valus ükskõik mis põhjusel.

Me tunnustame vajadust tervendada ühiskonna haavad ning asendada meie aegade pessimism optimismi ja usuga. Me peame tunnustama, et puudub igasugune vajadus üksteist süüdistada ja kritiseerida. Me peame kasutama oma mõju, et vaigistada vihaste ja kättemaksuhimuliste vaidluste hääled.

‥ Meie tugevus peitub meie vabaduses valida. Tugevus peitub isegi meie mitmekesisuses. Kuid Jumal on andnud meist igaühele suurema jõu, nimelt käsus teha tööd kõigi Tema poegade ja tütarde kasuks ja õnnistuseks, hoolimata nende etnilisest või rahvuslikust päritolust ning teistest erinevustest. ‥

Õnnistagu Issand meid tegemaks tööd ühinenult, et eemaldada meie südametest ja ära ajada meie ühiskonnast kõik viha, fanatism, rassism ja teised lahknevate sõnade ja tegevuste elemendid. Õelatel märkustel, rassistlikel solvangutel, viha täis epiteetidel, kuritahtlikel tagarääkimistel ning pahatahtlikel ja tigedatel kuulujuttude levitamistel ei peaks meie seas kohta olema.

Õnnistagu Jumal meid kõiki rahuga, mis Temalt tuleb. Õnnistagu Ta meid tänulike südamete ja tahtega käia läbi lugupidamisega üksteise suhtes, ühendades meie püüded kogukondade õnnistamiseks, milles meil on õnn elada.”¹

Aasta pärast selle sõnumi edastamist kõneles president Hinckley ilmalike juhtide rühmale. See oli väike rühm, vaid umbes 30 inimest, kuid see oli kaugeleulatava mõjuga rühm, nimelt Ameerika Ühendriikide suurimaid uudisteväljaandeid esindavad presidendid, peatoimetajad, produtsendid ja ajakirjanikud. Ta andis „meeldiva ja vahest humoorika vestluse käigus ülevaate Kiriku rahvusvahelisest ulatusest, kommenteeris Kiriku püüdlusi misjonitöö, humanitaar ja hariduse vallas ning seejärel andis võimaluse küsimuste esitamiseks. ‥ Ta vastas igale küsimusele ausalt ja ilma kõhkluste või täbarustunde ilminguteta.” Osalejad väljendasid üllatust tema avatuse suhtes, millele ta vastas, et ainuke asi, mille üle ta ei arutleks, on pühade templitalituste üksikasjad. Ta ütles: „Uks on pärani lahti kõige muu suhtes.”

Küsimuste ja vastuste esitamise ühel hetkel ütles televisioonisaate „60 Minutes” vanemreporter Mike Wallace, et sooviks teha erilise ettekande president Hinckleyst. President Hinckley peatus ja seejärel vastas: „Aitäh! Ma võtan selle võimaluse vastu.”²

Hiljem president Hinckley tunnistas, et tal oli Mike Wallace’i intervjuu suhtes mõningane kartus, sest too on karmi reputatsiooniga ajakirjanik. Ta selgitas, miks ta oli intervjuuga nõus hoolimata kartusest.

„Ma tundsin, et see pakkus võimaluse esitada miljonitele inimestele meie kultuuri ja sõnumi pooldavaid aspekte. Ma jõudsin järeldusele, et oli parem teha keerulises olukorras parim, selle asemel et seda olukorda lihtsalt vältida ja mitte midagi teha.”³

Laiaulatuslik intervjuu sisaldas ka järgmist kõnelust:

Hr Wallace: „Kuidas suhtute mittemormoonidesse?”

President Hinckley: „Armastuse ja austusega. Mul on palju mittemormoonidest sõpru. Ma austan neid. Ma imetlen neid väga.”

Hr Wallace: „Hoolimata faktist, et nad ei ole veel valgust näinud?”

President Hinckley: „Jah. Ma ütlen kõigile, kes pole selles Kirikus, et me tunnustame kõiki teie voorusi ja head, mis teil on. Võtke see endaga kaasa ja vaadake, kas me saame sellele lisada.”⁴

Intervjuu lõppedes olid Mike Wallace ja president Hinckley sõbrad. Hr Wallace rääkis president Hinckleyst kui „soojast, hoolitsevast, viisakast ning optimistlikust juhist”, kes „täielikult väärib peaaegu üleüldist imetlust, mis talle osaks saab”.⁵

President Hinckley julgustas meid ühinema nendega, kes pole meie usust, „kogukonna heades eesmärkides”.

Gordon B. Hinckley õpetused

Kui me peame meeles, et kõik inimesed on Jumala lapsed, siis ulatame tihedamini abikäe, et tõsta ja aidata neid, kes on meie seas.

Me ei tohi kunagi unustada, et elame väga mitmekesises maailmas. Maailma inimesed on kõik meie Isa lapsed ning nad pärinevad paljudest erinevatest usutunnistustest. Me peame panema aluse tolerantsusele ja üksteist hindama ning austama.⁶

Ühelgi maal pole mingit vajadust konfliktiks ükskõik milliste erinevate rühmade vahel. Õpetatagu inimeste kodudes, et me kõik oleme Jumala, meie Igavese Isa lapsed ja et nii kindlalt kui on olemas isadus, siis saab olla ja peab olema vendlus.⁷

Kui me hoiaksime enda ees järjepidevalt seda pilti jumalikust päritolust, Jumala isadusest ja inimkonna vendlusest kui tegelikkusest, siis oleksime natuke tolerantsemad, natuke lahkemad, pakuksime natuke rohkem abi, et teisi meie seas tõsta ja aidata ning toetada. Me alandaksime end väiksema tõenäosusega nende asjadeni, mis on selgelt sündsusetud. Me oleme Jumala lapsed ja me armastame Teda. Käitugem natuke rohkem sedamoodi.⁸

Me peaksime elama austuse, tänutunde ja sõprusega inimeste suhtes, kes ei ole meie usust.

„Me nõuame õigust kummardada Kõigevägevamat Jumalat meie oma südametunnistuse järgi ja lubame sama õiguse kõikidele inimestele, kummardagu nad kuidas, kus või mida nad soovivad” (UA 1:11).

Kui väga tähtis see on, et samal ajal kui me usume Jumala kummardamisse vastavalt meie õpetustele, siis ei muutu me ülbeks, upsakaks ega uhkeks, vaid me tagame ka teistele õiguse Jumalat kummardada vastavalt nende soovidele. Suur osa maailma hädadest tulenevad erinevate uskude vahelistest konfliktidest. Mul on hea meel öelda, et ma võin maha istuda oma katoliiklastest sõpradega ja nendega vestelda, et ma võin maha istuda oma protestantidest sõpradega ja nendega vestelda. Ma kaitseksin neid, nagu see Kirik on teinud ja nagu see ka edasi teeb, kaitstes neid selles maailmas.⁹

Ma palun meie inimesi kõikjal elada austuse ja tänutundega nende suhtes, kes ei ole meie usust. On suur vajadus viisakuse ning vastastikuse austuse järele erinevate uskumuste ja filosoofiatega inimeste seas. Me ei tohi olla ühegi etnilise üleoleku õpetuse pooldajad. Me elame mitmekesises maailmas. Me saame olla ja peame olema lugupidavad nende suhtes, kelle õpetustega ma ei pruugi nõus olla. Me peame olema valmis kaitsma teiste õigusi, kes võivad sattuda fanatismi ohvriks.

Ma palun teil pöörata tähelepanu Josephi Smithi huvitavatele sõnadele 1843. aastast:

„Kui olete näinud, et ma olen valmis surema teise mormooni eest, siis on mul julgust kinnitada taeva ees, et ma olen samamoodi valmis surema selle eest, et kaitsta presbüterlase, baptisti või mistahes teisest usulahust hea inimese õigusi; sest seesama põhimõte, mis trambib jalge alla viimse aja pühade õigused, trambib jalge alla ka roomakatoliku või mistahes teise usulahu õigused” (History of the Church, 5:498).¹⁰

Me ei tohi olla klannikesksed. Me ei tohi kunagi omaks võtta suhtumist, et oleme teistest ülemad. Me ei tohi olla upsakad. Me peame olema suuremeelsed, avatud ja sõbralikud. Me võime oma usku alal hoida. Me võime oma religiooni ellu rakendada. Me võime oma jumalakummardamise meetodit kalliks pidada ilma teisi solvamata. Ma kasutan seda võimalust, et paluda tolerantsust ja heanaaberlikkuse, sõpruse ja armastuse vaimsusest nende suhtes, kes kuuluvad teistesse uskudesse.¹¹

Me ei peaks vaidlema, kui vestleme õpetuslikest erinevustest. Sapisusele ei ole kohta. Kuid me ei tohi kunagi loovutada ega ohtu seada teadmist, mis on meile tulnud ilmutuse ja otsese võtmete ning volituse andmise kaudu nende käte all, kes hoidsid neid muistse. Ärgem kunagi unustagem, et see on selle taastamine, mille pani paika maailma Päästja. ‥

Ma saame austada teisi uske ja peamegi nii tegema. Me peame tunnustama kõike head, mida nad korda saadavad. Me peame õpetama oma lapsi olema tolerantsed ja sõbralikud nende suhtes, kes ei ole meie usust.¹²

Meie eesmärk ei ole kahjustada teisi kirikuid. Meie eesmärk ei ole haavata teisi kirikuid. Me ei vaidle teiste kirikutega. Me ei pea debatte teiste kirikutega. Me lihtsalt ütleme nendele, kes kuuluvad teistesse kirikutesse või ei kuulu ühessegi kirikusse: „Võtke kaasa see tõde, mis teil on, ja vaadakem, mida me sellele lisada saame.”¹³

Tegemata mööndusi oma õpetustes, võime koos teistega töötada heade eesmärkide nimel.

Me saame teha ja teemegi teiste uskudega koostööd erinevates ettevõtmistes lakkamatus võitluses ühiskondlike pahede vastu, mis ohustavad meile kõigile nii tähtsaid kalleid väärtusi. Need inimesed ei kuulu meie usku, kuid nad on meie sõbrad, naabrid ja kaastöölised erinevates ettevõtmistes. Me heameelega toetame neid nende püüdlustes.

Kuid selles kõiges ei tehta mööndusi õpetustes. Me ei pea tegema mööndusi õpetustes ja me ei tohigi seda teha. Kuid koos töötades on meie vahel sõprus.¹⁴

Ärgem unustagem, et me usume, et tuleb olla heatahtlik ja teha head kõikidele inimestele. Ma usun, et me suudame oma lapsi õpetada piisavalt tõhusalt, et me ei pea kartma, et nad kaotavad oma usu, kui on sõbralikud ja hoolivad nende suhtes, kes ei usu selle Kiriku õpetustesse. Olgem seotud heade kogukondlike ettevõtmistega. Võib tekkida olukordi, kus me ei saa seoses tõsiste moraalsete küsimustega põhimõttelisi järeleandmisi teha. Kuid sellistel juhtudel võime olla viisakalt erimeelt, ilma et oleksime ebameeldivad. Me võime tunnustada nende siirust, kelle vaadetega me ei saa nõustuda. Me võime rääkida pigem põhimõtetest kui isiksustest.

Asugem tegevusse ja olgem abiks nendes ettevõtmistes, mis parandavad kogukonna keskkonda ja mis on mõeldud kõikide kodanike õnnistuseks. ‥

‥ Õpetage neile, kelle eest olete vastutavad, headeks kodanikeks olemise tähtsust. Julgustage neid end asjadega siduma, avalikel aruteludel meeles pidades, et loogilise mõtlemise vaikne hääl on veenvam kui protesti lärmakas ja karjuv hääl. Selliste kohustuste vastuvõtmisel õnnistavad meie inimesed oma kogukondi, oma perekondi ja Kirikut.¹⁵

„Meie lahkus võib olla kõige veenvam argument sellest, millesse usume.”

Me ei tohi kunagi alistuda kurjuse jõududele. Me saame alal hoida ja peame alal hoidma neid väärtuseid, mille eest see Kirik on seisnud alates rajamisest peale. On olemas parem tee kui maailma tee. Kui see tähendab üksi seismist, siis me peame seda tegema.

Kuid me pole üksi. Ma olen kindel, et üle kogu maailma on miljoneid inimesi, kes kurvastavad kurjuse pärast, mida nad enda ümber näevad. Nad armastavad vooruslikkust, head ja ülendavat. Ka nemad tõstavad oma hääled ja annavad oma jõu nende väärtuste säilitamiseks, mis on alalhoidmist ning arendamist väärt.¹⁶

Palvetagem headuse jõudude eest. Püüdkem aidata hea tahte mehi ja naisi olenemata nende usutunnistusest ja sellest, kus nad elavad. Seiskem kindlalt vastu kurjusele nii kodus kui ka väljaspool. ‥ Me võime mõjutada seda maailma headuse suunas, igaüks meist.¹⁷

Kui me kohtleme teisi armastuse, austuse ja lahkusega, siis näitame, et oleme Jeesuse Kristuse tõelised jüngrid.

Kui me viime edasi oma eristatavat missiooni, siis töötame ülestõusnud Issanda käsu järgi, kes on rääkinud sellel viimasel ja lõplikul ajajärgul. See on Tema ainulaadne ja suurepärane töö. Me tunnistame Temast. Kuid me ei pea seda tegema ülbuse ja upsakusega.

Nagu ütles Peetrus, me oleme „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas”. Miks? Et me võiksime „kuuluta[da] tema aulisi tegusid, kes [m]eid on kutsunud pimedusest oma imelise valguse juurde” (1Pt 2:9). ‥

Olgem Kristuse tõelised jüngrid, kinni pidades kuldsest reeglist: tee teistele nii, nagu soovid, et sulle tehtaks. Tugevdagem omaenda ja oma laste usku, samal ajal olles lahked nende vastu, kes ei ole meie usku. Armastus ja lugupidamine ületavad iga vaenulikkuse alge. Meie lahkus võib olla kõige veenvam argument sellest, millesse usume.¹⁸

Ma soovin teha ettepaneku, et me loome abikäe ulatamise suhtumise nende suhtes, kes ei ole Kiriku liikmed, ja julgustame neid, viime nad lahkel ja heatahtlikul viisil nende läbikäimiste poole, mis viiksid nad lähemale Kiriku imelistele programmidele.

Ma mõtlen Edwin Markhami luuletusele:

Ta tõmbas ringi, mis mu välja puksis –
Ketser, mässaja, eiramiseks miski.
Kuid minul armastusega oli aru võita:
Me tõmbasime ringi, mis ta sisse võttis!19

Kindlasti ei tohi me [oma usu] üle hoobelda või olla mingil moel ülbed. Selline käitumine on vastuolus Kristuse Vaimuga, kellega me püüame sarnaneda. See Vaim leiab väljenduse südames ja hinges, vaikse ja mittehoopleva eluviisi juures.

Igaüks meist on näinud neid, keda me peaaegu kadestame, sest nad on ennast sedavõrd arendanud, et isegi ilma evangeeliumi mainimata paistab selle ilu nende tegudest.

Me võime rääkida mõni detsibell vaiksemalt. Me võime kurjale vastata heaga. Me võime naeratada, kuigi palju lihtsam oleks vihastada. Me võime arendada enesekontrolli ja -distsipliini ning mitte välja teha igast solvangust.²⁰

Kas me tõeliselt tajume, kas me mõistame selle kõige tohutu suurt tähendust, mis meil on? See on inimkonna sugupõlvede kokkuvõte, viimane peatükk inimkonna kogemuse panoraamis.

Kuid see ei pane meid üleolevale positsioonile. Pigem peaks see meid alandlikuks sundima. See paneb meie peale unustamatu kohustuse anda sõbrakäsi hoolimises kõikidele teistele Õpetaja Vaimus, kes õpetas: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!” (Mt 19:19) Me peame loobuma oma vooruste üle uhkeldamisest ja tõusma kõrgemale väiklasest omakasupüüdlikkusest. ‥

Meie selles põlvkonnas oleme kõige eelneva lõpptulemus. Ei ole piisav, kui lihtsalt teatakse, et me oleme selle Kiriku liikmed. Meie peal lasub püha kohustus. Seiskem sellega silmitsi ja töötagem selle nimel.

Me peame elama kui Kristuse tõelised järgijad, omades kõikide vastu ligimesearmastust, vastates kurjale heaga, õpetades eeskujuga Issanda teid ja täites suurt teenimistööd, mida Ta on meie jaoks visandanud.²¹

Utah’ osariigis Salt Lake Citys asuva Konverentsikeskuse pühitsemispalvest: Et meie Sinu Kirikust võiksime olla külalislahked ja armulised. Et me säilitaksime väärtused ja tavad, mille poolest oleme tuntud, ning võimaldaksime teistele õiguse kummardada keda, „kus või mida nad soovivad” [UA 1:11]. Õnnista meid, et me ulataksime heade naabritena abikäe ja oleksime kõikide suhtes abivalmid. Et me tõstaksime kõikide vaevatute käsi, mis on vajunud rippu, ja tugevdaksime kõikide vaevatute nõrkenud põlvi [vt ÕL 81:5]. Et me kõik elaksime koos rahus üksteist hinnates ja üksteise vastu lugupidamist üles näidates.²²

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Miks on kasulik meie suhetes teistega meeles pidada, et me kõik oleme Jumala lapsed? (Vt 1. osa.) Kuidas saame arendada suuremat tunnustust ja lugupidamist teiste vastu? Kuidas saavad täiskasvanud lastele õpetada teiste tunnustamist ja neist lugupidamist?
Vaadake üle president Hinckley nõuanne meie suhetest nendega, kes ei kuulu meie Kirikusse (vt 2. osa). Kuidas saaksime ära tunda endapoolseid ülbuse ja upsakuse ilminguid nendes suhetes? Kuidas me saame teiste usuveendumustega inimeste suhtes näidata üles suuremat sõprust ja armastust?
Miks on tähtis, et Kiriku liikmed teevad teiste inimestega koostööd heade eesmärkide nimel? (Vt 3. osa.) Millised on mõned näited sellistest püüdlustest? Kuidas saame oma kogukonnas muutuda suuremaks headuse jõuks?
Mida võime õppida president Hinckley õpetustest jüngriks olemise kohta 4. osas? Kuidas olete näinud armastust ja lugupidamist ületamas vaenulikkuse tundeid? Miks on meie käitumine teiste suhtes „kõige veenvam argument sellest, millesse usume”? Mõelge konkreetsetele viisidele, kuidas saaksite teistele abikäe ulatada.

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 7:12; Lk 9:49–50; Jh 13:34–35; 1Jh 4:7–8; ÕL 1:30;ÕL 123:12–14; UA 1:13

Abiks uurimisel

„Tundes evangeeliumi mõistmisest tulenevat rõõmu, tahad sa õpitut praktikas kasutada. Püüa elada kooskõlas oma tõekspidamistega. See tugevdab sinu usku, teadmisi ja tunnistust” (Jutlusta minu evangeeliumi, 2004, lk 19).