2. peatükk

Lipuks rahvastele, valguseks maailmale

„See on aeg olla tugev. Nüüd on aeg liikuda edasi ilma kahtlusteta, tundes hästi meie missiooni tähendust, vaimu ja tähtsust.”

Gordon B. Hinckley elust

Peatselt pärast koju naasmist oma misjonilt Inglismaal täitis Gordon B. Hinckley oma misjonijuhatajalt Joseph F. Merrillilt saadud viimase ülesande. Juhataja Merrill oli ka Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige ja ta oli palunud Gordonil esitada aruande Esimesele Presidentkonnale – president Heber J. Grantile, J. Reuben Clark nooremale ja David O. McKayle. Gordon võttis ühendust Esimese Presidentkonna sekretäriga ja leppis kokku kohtumise.

Kui Gordon sisenes Esimese Presidentkonna koosolekute ruumi, tervitasid president Grant ja tema nõuandjad teda soojalt. Seejärel ütles President Grant: „Vend Hinckley, me anname sulle 15 minutit, et öelda, mida Vanem Merrill soovib, et me kuuleksime.” Gordon lahkus ruumist üks tund ja viisteist minutit hiljem. Talle eraldatud viieteistkümne minuti jooksul oli ta edasi andnud misjonijuhataja mure, et misjonäridel on töö tegemiseks vaja paremaid trükimaterjale. Tema lühike ettekanne viis küsimusteni Esimeselt Presidentkonnalt ja tunnipikkuse aruteluni.

Olles täitnud selle ülesande, tundis Gordon, et „tema misjon oli nüüd tõesti läbi ning et oli aeg edasi liikuda ja teha plaane tuleviku jaoks”. Ta oli juba lõpetanud Utah’ Ülikooli inglise keele erialal ja tahtis jätkata magistrikraadi omandamist ajakirjanduses Columbia Ülikoolis New Yorgis. Kuid kaks päeva pärast kohtumist Esimese Presidentkonnaga saabunud telefonikõne muutis tema plaane. Kõne oli President McKaylt, kes ütles: „Vend Hinckley, eile peetud Presidentkonna ja Kaheteistkümne koosolekul arutasime seda, millest rääkisime meie vestluse jooksul. Ja me oleme organiseerinud Kaheteistkümne Kvoorumi kuue liikmega komitee, mille esimees on Vanem Stephen L. Richards, et tegeleda sinu tõstatatud küsimustega. Me soovime kutsuda sind selle komiteega töötama.”¹

Gordon võttis kutse vastu ja ta võeti tööle värskelt moodustatud Kiriku raadio, reklaami ja misjonikirjanduse komitee täitevsekretärina. Ta ei läinud kunagi Columbia Ülikooli ega töötanud kunagi ajakirjanikuna, et avaldada maailma uudiseid. Selle asemel sai alguse tema eluaegne püüe avaldada evangeeliumi häid uudiseid. Neid kohustusi laiendati hiljem, kui ta teenis üldjuhina.

Olles välja arendanud võime ennast selgelt väljendada isegi keerulistes olukordades, sai Gordon B. Hinckley tihti ülesande anda ajakirjanikele intervjuusid. Kiriku presidendina jätkas ta selliste võimaluste vastuvõtmist, tehes oma osa, et aidata Jeesuse Kristuse Kirikul tulla „välja varjust” (ÕL 1:30). Ta on kuulutanud:

„Ma usun ja tunnistan, et selle Kiriku missioon on olla lipuks rahvastele ja valguseks maailmale. Meile on antud suur kõikehõlmav mandaat, millest me ei saa kõrvale pöörduda ega eemale tõmbuda. Me võtame selle mandaadi vastu ja tahame seda täita veendunult ning Jumala abiga me teeme seda.”²

Gordon B. Hinckley õpetused

Nagu kivi Taanieli nägemuses veereb Kirik edasi, et täita terve maa.

See Kirik sai alguse noore Joseph Smithi alandlikust palvest tema isatalu metsatukas. Sellest märkimisväärsest kogemusest, mida me nimetame esimeseks nägemuseks, on kasvanud välja see töö. ‥ See on just sellesama Taanieli nägemuse täitumine, mida ta nägi kivist, mis on mäest lahti murtud ilma käte abita ja mis veereb edasi, et täita terve maa (vt Taaniel 2:44–45).³

Kui Kirik 1830. aastal asutati, oli vaid kuus liiget [ja] vaid käputäis usklikke, kes kõik elasid suuremalt jaolt tundmatus külakeses. ‥ Siioni vaiad õitsevad igas Ameerika Ühendriikide osariigis, igas Kanada provintsis, igas Mehhiko osariigis, iga Kesk-Ameerika rahva seas ja kõikjal Lõuna-Ameerikas.

Kogudusi võib leida kõikjalt Briti saartelt ja Euroopast, kus aastate jooksul on liitunud Kirikuga tuhandeid. See töö on jõudnud Balti maade rahvasteni ning sealt alla läbi Bulgaaria, Albaania ja teiste selle maailmajao piirkondade. See ulatub üle tohutu Venemaa. See jõuab üles Mongooliasse ja Aasia rahvaste kaudu täiesti alla Vaikse ookeani saartele, Austraaliasse ja Uus-Meremaale ning Indiasse ja Indoneesiasse. See õitseb paljude Aafrika rahvaste seas. ‥

Ja see on kõigest algus. See töö jätkab kasvamist ja edenemist ning üle kogu maakera liikumist.⁴

Kiriku algusaegade juhtidel oli Issanda töö saatusest prohvetlik nägemus.

24. juulil 1847. aastal saabus meie inimestest koosnev rühm teerajajaid [Salt Lake’i] orgu. Ette saadetud rühm oli saabunud päev või kaks varem. Brigham Young saabus laupäeval. Järgmisel päeval peeti hingamispäeva teenistused nii hommikul kui ka õhtul. Kohtumiseks puudus hoone. Ma oletan, et selle juulikuu pühapäeva kõrvetavas kuumuses istusid nad vankri aisadel või nõjatusid vendade kõneldes ratastele. Hooaeg oli hiline ja nad seisid silmitsi hiiglasuure ja kohese ülesandega, kui soovisid kasvatada seemneid järgmiseks hooajaks. Kuid Brigham Young palus neil tungivalt mitte rikkuda hingamispäeva ei nüüd ega ka tulevikus.

Järgmisel hommikul jagunesid nad ümbruskonna uurimiseks rühmadesse. Brigham Young, Wilford Woodruff ja mõned nende kaaslased matkasid oma laagriplatsilt mägedesse. ‥ Nad ronisid kuplikujulise mäe tippu, president Youngil oli oma hiljutise haiguse tõttu raskusi.

Kui vennad seisid tipus, siis vaatasid nad endast lõuna pool olevat orgu. See oli suuresti tühi, välja arvatud pajud ja kõrkjad, mis kasvasid mägedest järve vett viivate ojade ääres. Puudus igasugune hoonestus, kuid Brigham Young oli eelmisel laupäeval öelnud: „See on see koht.”

Tipp, kus nad seisid, sai nimeks Ensign Peak ehk Lipu mäetipp, viidates Jesaja tähtsatele prohvetlikele sõnadele: „Ja Ta [rääkides Jumalast] tõstab lipu kaugele rahvale, vilistab teda maa äärest, ja vaata, see tuleb kiiresti tõtates!” (Js 5:26)

„Ta tõstab paganaile lipu, kogub Iisraeli hajutatud ja korjab kokku Juuda pillutatud neljast maailmakaarest!” (Js 11:12) ‥

Ma arvan, et [need vennad] ehk rääkisid sel hetkel templi ehitamisest ‥ Jesaja sõnade täitumiseks:

„Aga viimseil päevil sünnib, et Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde!

Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu: sest Siionist väljub käsuõpetus ja Jeruusalemmast Jehoova sõna!”” (Js 2:2–3)

Kui keegi oleks neid mehi sellel 1847. aasta juulikuu hommikul kuulnud, oleksid nad ehk neid rumalaks pidanud. Nad ei näinud välja nagu suurte unistustega riigimehed. Nad ei näinud välja nagu kaartidesse süvenenud ja impeeriumit planeerivad valitsejad. Nad olid pagenduses, ära aetud oma kaunist linnast Mississippi [jõe] kaldal sellesse kõrbepiirkonda läänes. Kuid neid valdas pühakirjadest ja ilmutuse sõnadest pärinev nägemus.

Ma imetlen selle väikese rühma ettenägelikkust. See oli nii hulljulge kui ka kartmatu. See oli peaaegu uskumatu. Siin nad olid, peaaegu tuhat kuussada kilomeetrit lähimast asustusest idas ja peaaegu tuhat kolmsada kilomeetrit Vaikse ookeani rannikust. Nad olid tundmatus kliimas. Pinnas oli erinev mustast viljakast liivsavimullast Illionoisis ja Iowas, kus nad olid hiljuti elanud. Nad ei olnud siin kunagi saaki kasvatanud. Nad ei olnud kunagi talve kogenud. Nad ei olnud ehitanud mitte ühtegi ehitist. Need prohvetid, kes olid riietatud vanadesse, reisimisest kulunud riietesse, seistes saabastes, mida nad olid kandnud rohkem kui tuhat kuussada kilomeetrit Nauvoost siia orgu, rääkisid millenniumi nägemusest. Nad rääkisid selle eesmärgi suurepärasest saatusest, põhinedes prohvetlikul arvamusel. Sellel päeval tulid nad mäetipust alla ja asusid tööle, et muuta oma unistus reaalsuseks.⁵

Kaks päeva pärast Salt Lake’i orgu jõudmist ronisid Brigham Young ja mitmed teised vennad kuplikujulise mäe tippu, nimetasid selle Ensign Peak’iks ja vaatlesid ümbrust.

Me ei tohi kunagi kaotada silmist Jumala töö jumalikku eesmärki ja meie osa selles.

Mõnikord meie päevil, kui kõnnime mööda oma kitsaid radu ja täidame oma väikeseid kohustuste nišše, siis kaotame silmist tervikpildi. Kui ma olin väike poiss, siis künnihobused olid igapäevane nähtus. Rakemete juures olid tähtsaks osaks päised. Päiste mõlemal pool olid silmaklapid. Need olid asetatud nii, et hobune nägi ainult otse ette ja mitte kõrvale. Need olid mõeldud ära hoidma tema kohkumist ja häirimist ning hoidma tema tähelepanu tee peal otse enda ees.

Mõned meist teevad oma tööd, nagu meil oleks silmaklapid ees. Me näeme vaid omaenda kitsast rada. Me ei hooma laiemat nägemust. Meie oma võib olla väike kohustus Kirikus. On hea täita seda kohustust hoolega. Ja on ka hea teada, kuidas see kohustus aitab kaasa Jumala kuningriigi kasvamise programmi suurele üldplaanile.

President Harold B. Lee ütles ükskord ‥, tsiteerides tundmatut kirjanikku: „Vaadelge suuri välju ja harige väikseid.”

Minu tõlgendus öeldule on, et me peaksime tunnustama Issanda programmi ulatust, sügavust ja kõrgust – suursugune, imeline, ulatuslik ja kõikehõlmav, nagu see on – ja seejärel tegema usinalt tööd, et täita programmi meile määratud osa.

Igaühel meist on harida väike maatükk. Seda tehes ei tohi me kunagi kaotada silmist tervikpilti, selle töö jumaliku eesmärgi üldpilti. Selle andis meile Jumal, meie Igavene Isa, ning igaühel meist on oma osa täita selle suurepärase gobelääni kudumises. Meie isiklik panus võib olla väike, kuid see ei ole tähtsusetu. ‥

‥ Kui täidad osa, milleks oled kutsutud, siis ära kunagi kaota silmist selle eesmärgi täielikku majesteetlikku ja suurepärast pilti, aegade täiuse evangeeliumi ajajärku. Koo hästi oma väikest osa selles gobeläänis, mille mustri seadis meie ette taeva Jumal. Hoia kõrgel lippu, mille all me kõnnime. Ole usin, ole tõene, ole vooruslik, ole ustav, et sellel lipul ei oleks ühtki viga.

Selle kuningriigi nägemus ei ole pealiskaudne unenägu öös, mis ununeb päikesetõusuga. See on tõesti Jumala, meie Igavese Isa plaan ja töö. Kõik Tema lapsed on sellega seotud.

Nendes [Utah’] lääneorgudes kogukonnale alust pannes puju välja kitkudes, tehes paljusid ilmalikke asju, mis olid ellu jäämiseks ja kasvamiseks vajalikud, hoidsid meie [teerajajatest] esivanemad oma silme ees suurt eesmärki, millega nad olid hõivatud. See on töö, mida meie peame tegema sama nägemusega, mis neil oli. See on töö, mis jätkub ka siis, kui me oleme siit lahkunud. Olles kutsutud Tema jumaliku tahte kaudu, aidaku Jumal meil endast parim anda, minna edasi ja ehitada kuningriiki ebatäiuslike kätega, üheskoos, et luua täiuslik muster.⁶

Me võime saada rahvastele lipuks, millest maailma inimesed võivad koguda jõudu.

Nüüd, mu vennad ja õed, on kätte jõudnud aeg seista veidi sirgemana, tõsta oma silmad ja avardada oma meeli, et paremini haarata ja mõista Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku tohutut suure millenniumi eelset missiooni. Nüüd on aeg olla tugev. Nüüd on aeg liikuda edasi ilma kahtlusteta, tundes hästi meie missiooni tähendust, vaimu ja tähtsust. Nüüd on aeg teha seda, mis on õige, hoolimata tagajärgedest, mis sellele järgneda võivad. See on aeg, mil meid peaks leitama käskudest kinni pidamas. See on aeg ulatada oma lahkus ja armastus neile, kes on vaevas, ja neile, kes uitavad ringi pimeduses ja piinas. See on aeg olla kõigis meie suhetes üksteise vastu hooliv ja hea, kombekas ja viisakas. Teiste sõnadega tuleb olla rohkem Kristuse moodi”.⁷

Välja arvatud kui maailm muudab oma praeguste trendide suunda (ja see ei ole väga tõenäoline) ning kui teisest küljest me jätkame prohvetite õpetuste järgimist, siis muutume järjest rohkem kummaliseks ja eristatavaks rahvaks, keda maailm märkab. Näiteks perekondade purunemine maailma surve all muudab meie seisukoha pere pühaduse osas veelgi ilmselgemaks ja erinevamaks, kui meil on usk seda seisukohta alal hoida.

Kui järjest kasvav leebe suhtumine seksi suhtes jätkab levimist, siis Kiriku õpetus, mida on järjepidevalt õpetatud kauem kui poolteist sajandit, muutub järjest enam ebatavaliseks ja paljude jaoks ka kummaliseks.

Kui meie ühiskonna tavades kasvab alkoholi tarbimine ja uimastite kuritarvitamine igal aastal, siis meie seisukoht, mille andis meile Issand rohkem kui poolteist sajandit tagasi, muutub maailma silmis järjest enam ebaharilikuks. ‥

Kui hingamispäev muutub järjest enam kauplemise ja meelelahutuse päevaks, siis need, kes järgivad seaduse ettekirjutusi, mis kirjutati Issanda sõrme poolt Siinai mäel ja mida on korratud nüüdisaja ilmutuses, näivad järjest enam ebaharilikena.

Ei ole alati lihtne elada maailmas, mitte olles osa sellest. Me ei saa elada täielikult eraldi või üksi ja me ei soovi seda ka. Me peame teistega seltsima. Seda tehes saame olla lahked. Me saame olla solvumata. Ma saame vältida igasugust upsakuse vaimu ja suhtumist. Me võime alal hoida oma väärtuseid. ‥

Kui me järgime neid ja teisi Kiriku poolt õpetatavaid väärtusi, austavad paljud maailmast meid ja leiavad jõudu, et järgida seda, mida ka nemad teavad õige olevat.

Ja vastavalt Jesaja sõnadele: „Ja paljud rahvad lähevad ning ütlevad: „Tulge, mingem üles Jehoova mäele, Jaakobi Jumala kotta, et ta meile õpetaks oma teid ja et võiksime käia tema radu”” (Js 2:3).

Me ei pea mööndusi tegema. Me ei tohi mööndusi teha. Küünal, mille Issand on sellel ajajärgul süüdanud, võib muutuda valguseks kogu maailmale, ning teised, kes näevad meie häid tegusid, võivad saada juhatatud ülistama meie Taevast Isa ja jäljendama oma elus eeskujusid, mida nad on meis näinud.

Alustades sinu ja minuga, võib tekkida rahvahulk, kes oma koduse, töökohal aset leidva ja isegi meie lõbustustes esineva vooruslikkusega võib muutuda linnaks mäe peal, mille poole inimesed võivad vaadata, et õppida, ja lipuks rahvastele, millest maailma inimesed võivad koguda jõudu.⁸

Kui me soovime näidata seda Kirikut kui lippu rahvastele ja valgust maailmale, siis peame igaüks enda peale võtma oma elus ja isiklikes oludes Kristuse elu valgust. Seistes tõe eest ei tohi me karta tagajärgi. Me ei tohi kunagi karta. Paulus ütles Timoteosele:

„Sest Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistliku meele vaimu.

Ärgu olgu sul siis häbi meie Issanda tunnistusest” (2Tm 1:7–8).⁹

Te ei saa seda eesmärki enesestmõistetavaks pidada, see tähendab Kristuse eesmärki. Te ei saa hea ja kurja jõudude vahelist võitlust lihtsalt pealt vaadata. ‥

‥ Ma julgustan teid kogu oma võimekusega pakkuma abi töös, mis on väljaspool meie igapäevaelu kohustusi; see tähendab seista julgena, isegi olla juhiks arvamuse väljaütlemises asjades, mis panevad meie tsivilisatsiooni särama ja mis annavad meie ellu lohutust ning rahu. Te võite olla juhid. Selle Kiriku liikmetena peate te olema juhid nendes eesmärkides, mille eest see Kirik seisab. Ärge lubage hirmul oma püüetest võitu saada.¹⁰

Me ei pea kartma mitte midagi. Jumal on tüüri juures. Ta valitseb oma töö üle. Ta valab õnnistused nende peale, kes kõnnivad kuulekalt Tema käske järgides. Selline on olnud Tema lubadus. Tema võimekuses sellest lubadusest kinni pidada ei saa keegi meist kahelda.

‥ Meie Päästja, kes on meie Lunastaja, Suur Jehoova, vägev Messias, on lubanud: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada” ( ÕL 84:88).

„Seepärast,” ütles Ta, „ära karda, pisuke karjake; tehke head; kui ka maa ja põrgu ühineks teie vastu, sest kui te olete ehitatud minu kaljule, ei või need võitu saada. ‥

Vaadake minu poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke.

Vaadake haavu, mis läbistasid mu külje, ja samuti naelajälgi minu kätel ja jalgadel; olge ustavad, pidage kinni mu käskudest, ja te pärite taevariigi.” (ÕL 6:34, 36–37)

Ühiselt käsikäes tööd tehes liigume edasi kui elava Jumala teenijad, tehes Tema armastatud Poja, meie Õpetaja tööd, keda me teenime ja kelle nime me püüame ülistada.¹¹

Me peame seisma kindlalt. Me peame maailma tagasi hoidma. Kui me nii teeme, siis Kõikvõimas on meie tugevuseks ja meie kaitsja, meie juht ja ilmutaja. Meil saab olema lohutus teadmisest, et me teeme, mida Ta soovib, et me teeksime. Teised ei pruugi meiega nõus olla, kuid ma olen kindel, et nad austavad meid. Meid ei jäeta üksi. On palju inimesi, [kes] ei [ole] meie usust, kuid kes tunnevad samamoodi kui meie. Nad toetavad meid. Nad toetavad meid meie püüdlustes.¹²

Rõõmustagem sellel Issanda töö suurepärasel perioodil. Ärgem olgem uhked või ennast täis. Olgem alandlikult tänulikud. Ja igaüks meist otsustagu, et ta lisab ka omalt poolt midagi selle Kõikvõimsa suurejoonelise töö kaunidusse, et see võiks paista üle kogu maa kui jõu ja headuse majakas, mille poole kogu maailm võib vaadata.¹³

„Kui me soovime näidata seda Kirikut kui lippu rahvastele ja valgust maailmale, siis peame igaüks enda peale võtma oma elus ja isiklikes oludes Kristuse elu valguse.”

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Kui loete 1. osa, siis millised tunded valdavad teid, kui mõtlete Kiriku kasvule 1830. aastast tänapäevani?
Vaadake üle president Hinckley kokkuvõte esimeste teerajajate saabumisest Salt Lake’i orgu (vt 2. osa). Mida me saame sellest loost õppida? Kuidas oleme algusaegade Kiriku juhtide prohvetlikust nägemusest kasu saanud? Mida tähendab teie arvates olla „lipuks rahvastele”? (Vt Js 5:26; 11:12.)
3. osas julgustas president Hinckley meid nägema Jumala töö „tervikpil[t]i” ja „laiemat nägemust”. Miks on vaja näha tervikpilti? Miks me mõnikord selle silmist kaotame? Millistel viisidel võivad meie väikesed ponnistused kaasa aidata Jumala kuningriigi kasvule?
Vaadake üle viisid, kuidas president Hinckley sõnade kohaselt pühad on muutumas „kummaliseks ja eristatavaks rahvaks” (4. osa). Kuidas me saame välja arendada suurema nägemuse ja julguse Jumala töö edasi viimiseks? Kuidas saame elada maailmas, olemata osa maailmast? Kuidas võime „enda peale võt[t]a ‥ Kristuse elu valguse”? Miks on tähtis seista õige asja eest?

Samateemalised pühakirjakohad:

Mt 5:14–16; 1Ne 14:14; ÕL 1:1–6; ÕL 65:1–6; ÕL 88:81; ÕL 115:5–6

Abiks õpetamisel:

„Vaadake ette, et te ei arva, et teie olete „tõeline õpetaja”. See on tõsine viga. ‥ Olge tähelepanelik, et te ei jääks teele ette. Õpetaja peamine roll on rajada teed, et inimesed võiksid saada vaimse kogemuse Issandaga” (Gene R. Cook. Tsiteeritud teose „Teaching, No Greater Call” järgi, 1999, lk 41).