24. peatükk

Jeesuse Kristuse lepitus – ääretu oma ulatuselt, isiklik oma mõjult

„Ma tunnistan Issanda Jeesuse Kristuse lepitusest. Ilma selleta puudub elul mõte. See on meie olemasolu võlvi päiskivi.”

Gordon B. Hinckley elust

1. jaanuaril 2000. aastal juhtis Gordon B. Hinckley Esimest Presidentkonda ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumit nende ühise tunnistuse avaldamises Päästjast. Selles sõnumis pealkirjaga „Elav Kristus” nad kuulutasid: „[Me] anname ‥ oma tunnistuse Tema võrratu elu tõelisusest ja Tema suure lepitava ohverduse lõpmatust väest. Kellelgi teisel ei ole olnud niivõrd sügavat mõju kõigile neile, kes on elanud või hakkavad veel elama maa peal.”¹

Kolm kuud hiljem tunnistas president Hinckley üldkonverentsi kõnes Päästja sügavast mõjust tema enda elus. Ta rääkis hellalt ja isiklikult, aeg-ajalt mattudes tunnete alla:

„Kuid kõikidest asjadest, mille eest ma olen tänulik sel hommikul, tõuseb üks eriti esile. See on elav tunnistus Jeesusest Kristusest, Kõigevägevama Jumala Pojast, Rahuvürstist, Iisraeli pühast. ‥

Jeesus on minu sõber. Keegi teine pole mulle nii palju andnud. „Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!” (Jh 15:13) Ta andis oma elu minu eest. Ta avas tee igavesse ellu. Ainult Jumal võis seda teha. Ma loodan, et ma olen vääriline, et olla Tema sõber.

Ta on minu eeskuju. Tema eluviis, Tema täielikult isetu käitumine, Tema hoolitsus abivajajate eest, Tema viimne ohver – kõik see on mulle eeskujuks. Ma ei saa nii täiuslikuks, kui Tema on, kuid ma võin üritada. ‥

Ta on minu tervekstegija. Ma seisan sõnatuna Tema suurte imede ees. Kuid ma tean, et need juhtusid. Ma nõustun nende asjadega, kuna ma tean, et Ta on elu ja surma Isand. Tema valitsemise aja imed näitavad kaastunnet, armastust ja inimlikkust, mida on suurepärane vaadata.

Ta on minu juht. Ma olen austatud, et võin olla üks selles pikas rivis kõikide seas, kes teda armastavad, ja kes on teda järginud nende kahe millenniumi ajal, mis on möödunud tema sünnist. ‥

Ta on minu Päästja ja Lunastaja. Andes oma elu valu ja kirjeldamatute kannatustega, on Ta kummardanud, et tõsta üles mind ja igaühte meist ja kõiki Jumala poegi ja tütreid, igavese pimeduse kuristikust, mis järgneb surmale. Ta on andnud midagi paremat, valguse ja mõistmise, kasvu ja ilu sfääri, kus me võime liikuda edasi teel, mis viib igavesse ellu. Minu tänul pole piire. Minu tänul Issandale pole lõppu.

Ta on mu Jumal ja mu Kuningas. Igavesest ajast igavesti Ta valitseb kui kuningate Kuningas ja isandate Isand. Tema valitsusajal ei ole lõppu. Tema hiilgusele ei tule ööd.

Keegi teine ei või võtta Tema kohta. Ega ka võta. Laitmatu ja ilma igasuguse veata, Tema on Jumala Tall, kelle ees ma kummardan ja kelle kaudu ma pöördun oma Igavese Isa poole taevas. ‥

Tänulikkuse ja armastusega, mis pole vähenenud, ma tunnistan neist asjadest Tema pühal nimel.”²

„Kõik sõltus Temast – Tema lepitavast ohvriannist. ‥ See oli päiskivi Isa suure plaani võlvis.”

Gordon B. Hinckley õpetused

Meie Taevase Isa armastus väljendub Tema Ainusündinud Poja annis.

Minu süda alandub, kui mõtlen oma Taevase Isa suure armastuse üle. Ma olen tänulik, et tean, et Jumal armastab meid. Selle tajumatu armastuse sügavus leidis väljendust Tema Ainusündinud Poja annis, kes tuli siia maailma, et tuua lootust meie südamesse, et tuua lahkust ja viisakust meie suhetesse, ning üle kõige, et päästa meid meie pattudest ja juhatada meid igavesse ellu viival teel.³

Päästja surelikkusele eelnev teenimistöö

Meie kõikide Isa, armastusega meie, oma lastes vastu pakkus välja ‥ plaani, mille osana meil oleks vabadus valida oma elu suund. Tema Esmasündinud Poeg, meie Vanem Vend, oli selle plaani võti. Inimesel oleks valikuvabadus ja koos selle valikuvabadusega kaasneks vastutus. Inimene kõnniks mööda maailma radu ja teeks pattu ning komistaks. Kuid Jumala Poeg võtaks enda peale liha ja pakuks ennast ohvrina, et lepitada kõikide inimeste patud. Kirjeldamatult kannatades saaks Temast suur Lunastaja, kogu inimkonna Päästja.⁴

Päästja maine teenimistöö

Kogu ajaloos ei ole olnud sellist suursugusust nagu Tema suursugusus. Tema, vägev Jehoova, alandus, et sündida surelikku ellu Petlemma tallis. Ta kasvas poisina Naatsaretis ning „edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures” (Lk 2:52).

Johannes ristis Ta Jordani vetes, „ja ennäe, taevad avanesid, ja ta nägi Jumala Vaimu laskuvat alla kui tuvi ja tulevat tema peale.

Ja vaata, taevast kostis hääl, mis ütles: „See on minu armasPoeg, kellest mul on hea meel!””(Mt 3:16–17)

Oma kolme maise teenimistöö aasta jooksul tegi Ta midagi sellist, mida mitte keegi kunagi varem ei olnud teinud; Ta õpetas, nagu mitte keegi ei olnud kunagi varem õpetanud.

Seejärel saabus Tema aeg ohverduseks. Ülemises toas toimus õhtusöömaaeg, Tema viimane koos Kaheteistkümnega surelikkuses. Kui Ta nende jalgu pesi, õpetas Ta neile õppetunni alandlikkusest ja teenimisest, mida nad mitte kunagi ei unustaks.⁵

Ketsemani aias kannatamine

Seejärel järgnes Ketsemani aias kannatamine, „milline kannatus,” ütles Ta, „pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus” (ÕL 19:18).⁶

Ta kannatas Ketsemani aias nii väga, et higistas oma Isa anudes verepiisku. See kõik oli aga osa Tema suurest lepitavast ohverdusest.⁷

[Kord istusin ma Ketsemani aias] vana oliivipuu varjus ning lugesin Jumala Poja kohutavast heitlusest, kui Ta seisis silmitsi oma kindla tulevikuga, higistades verepiisku ja palvetades oma Isa poole, et karikas võiks mööda minna, kuid siiski öeldes ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad. ‥ Mul oli rõhuv tunne, et Ta ei esitanud oma palvet, Ta ei seisnud silmitsi selle raske katsumusega füüsilise valu mõttes, mida Ta pidi kogema, see kohutav, julm ristilöömine. See oli osa sellest, ma olen kindel. Kuid suures osas see oli, ma arvan, Tema-poolne mõistmine oma rollist kõikide ajajärkude kõikide Jumala poegade ja tütarde igavese heaolu suhtes.

Kõik sõltus Temast – Tema lepitavast ohvriannist. See oli võti. See oli päiskivi suure plaani võlvis, mille Isa oli toonud esile oma poegade ja tütarde igavese elu jaoks. Nii kohutav kui ka oli sellega silmitsi seista ning nii koormav kui ka oli seda mõista, Ta seisis sellega silmitsi, Ta saavutas selle ning see oli imeline ja suurepärane tegu. Ma usun, et see on väljaspool meie mõistmist. Siiski, me tajume sellest väikest osa ning peame õppima seda rohkem ja rohkem hindama.⁸

Kinnipidamine, ristilöömine ja surm

Ta viidi ära karmide ja tooreste käte poolt ning öösel, vastupidiselt seadusele, toodi Annase ette, seejärel Kaifase ette, kes oli Sanhedrini kaval ja õel ametnik. Sellele järgnes järgmisel varahommikul teine ilmumine selle kavala pahelise mehe ette. Seejärel viidi Ta Rooma valitseja Pilaatuse ette, kellele tema abikaasa ütles hoiatusena: „Ärgu sul olgu ühtki tegemist selle õigega” (Mt 27:19). Roomlane, proovides vältida vastutust, saatis Ta Heroodese ette, kes oli Galilea korrumpeerunud, liiderlik ja õel nelivürst. Kristust solvati ning löödi. Tema pea krooniti teravate ja põimitud kibuvitstega, Tema veritsevale seljale heideti naeruvääristav purpurmantel. Taas kord viidi Ta Pilaatuse ette, kellele rahvahulk hüüdis: „Löö risti, löö ta risti!” (Lk 23:21)

Komistavate sammudega kõndis Ta tee Kolgatale, kus Tema haavatud keha naelutati ristile kõige ebainimlikumal ja valusamal hukkamismeetodil, mida sadistlikud meeled suutsid välja mõelda.

Siiski hüüdis Ta: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34)⁹

Kogu ajaloos ei ole asjakohasemat pilti, kui seda on Jeesus Ketsemanis ja ristil üksi – inimkonna Lunastaja, maailma Päästja täide viimas lepitust.

Mulle meenub, kui olin president Harold B. Leega ‥ Ketsemani aias Jeruusalemmas. Me võisime tajuda, isegi kui ainult väga vähesel määral, seda kohutavat heitlust, mis seal toimus, heitlus, mis oli nii pingeline, kui Jeesus heitles vaimus üksi, nii et verd tuli igast poorist (vt Lk 22:44; ÕL 19:18). Me meenutasime reetmist selle poolt, kes oli kutsutud usaldust nõudvale kohale. Me meenutasime, et kurjad mehed panid oma julmad käed Jumala Poja külge. Me meenutasime seda üksildast kuju ristil, kes hüüdis ahastuses: „Mu Jumal! Mu Jumal! Miks sa mind oled maha jätnud?” (Mt 27:46) Siiski jätkas maailma Päästja julgelt, et täide saata lunastus meie heaks.¹⁰

Tunnid möödusid, kui Tema elu valu käes hääbus. Maa värises ja templi eesriie kärises lõhki. Tema kuivanud huultelt tulid sõnad: „„Isa, sinu kätte ma annan oma vaimu!” Ja kui ta seda oli öelnud, heitis ta hinge” (Lk 23:46).

See oli läbi. Tema surelik elu oli lõppenud. Ta ohverdas enese lunaks meie eest. Kadunud olid nende lootused, kes Teda armastasid. Unustatud olid lubadused, mis Ta oli andnud. Tema keha asetati kiirustades, aga samas õrnalt, laenatud hauakambrisse juutide hingamispäeva eel.¹¹

Ülestõusmine

Pühapäeva varahommikul läksid Maarja Magdaleena ja teised naised haua juurde. Kiirustades nad imestasid selle üle, kuidas kivi võis olla haua ukselt ära veeretatud. Saabudes nägid nad inglit, kes ütles neile: „Ärge kartke, sest ma tean, et te otsite Jeesust, kes oli risti löödud.

Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud, nõnda nagu ta ütles” (Mt 28:5–6).

Seda ei olnud kunagi varem juhtunud. Tühi hauakamber oli vastus sajandite küsimusele. Paulus sõnas hästi: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (1Kr 15:55)¹²

„Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud” ( Mt 28:6).

Tänu Päästja lepitavale ohverdusele tõusevad kõik inimesed hauast üles.

Selle ülestõusmishommiku ‥ ime puudutab kogu inimkonda. See on ime, mis sündis Jumala väest, kelle Armas Poeg andis oma elu, et teha lepitus kõigi pattude eest, armastusest ajendatud ohverdus kõigi Jumala poegade ja tütarde eest. Seda tehes murdis Ta surma pitserid.¹³

Ei ole midagi üldkehtivamat kui surm, midagi säravamat kui lootus ja usk kui surematuse kinnitused. Surmaga kaasnev armetu kurbus, raske kaotus, mis järgneb armastatu lahkumisele, saab leevendust vaid Jumala Poja ülestõusmise kindluse kaudu. ‥

Millal iganes surma külm käsi kedagi puudutab, siis särab selle tunni süngusest ja pimedusest läbi Issanda Jeesuse Kristuse võidukas kuju, Tema, Jumala Poeg, kes oma võrreldamatu ja igavese väega ületas surma. Tema on maailma Lunastaja. Ta andis oma elu meist igaühe eest. Ta võttis selle jälle ja sai esmaseks nende seast, kes on läinud hingama. Kuningate Kuningana seisab Ta võidukana kõikidest teistest kuningatest ülemana. Kõigeväelisemana seisab Ta kõikidest teistest valitsejatest ülemana. Ta on meie lohutus, meie ainus tõeline lohutus, kui vaimu lahkudes inimkehast sulgub maise öö pime kate meie jaoks.

Tähtsamana kõigist teistest inimkonnas seisab Jeesus Kristus.¹⁴

Ma mäletan kõnelemist ühe hea mehe matusetalitusel. Ta oli sõber, kelle headus andis tõuke mulle paremaks püüdlemise suunas. Aastate jooksul olin tundnud tema naeratusi, tema lahkeid sõnu, tema hiilgava mõistuse tööd, tema teiste teenimise suurt ulatust. Ja siis suri järsku see, kes oli olnud nii särav ning hea. Ma vaatasin tema elutut keha. Ei olnud äratundmist, liigutamist ega ühtki lahket sõna. ‥

Ma vaatasin tema nutvat naist ja lapsi. Nad teadsid, just nagu minagi, et mitte kunagi enam surelikkuses ei kuule nad tema häält. Kuid oma loomuselt kirjeldamatu õrn sulnidus tõi rahu ja kindlustunnet. See tundus ütlevat: „Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal” (Ps 46:11).

See tundus isegi ütlevat: „Ära muretse. See kõik on osa minu plaanist. Mitte keegi ei saa põgeneda surma eest. Isegi mu Armastatud Poeg suri ristil. Kuid selle läbi sai Temast hiilgav ülestõusmise esikvili. Ta võttis surmalt astla ja haualt võidu.”

Oma mõttes võisin ma kuulda Issandat lausumas kurvastavale Martale: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb! Ja igaüks, kes elab ja minusse usub, see ei sure igavesti” (Jh 11:25–26).¹⁵

Päästja lepitava ohverduse kaudu antakse meile võimalus ülenduseks ja igaveseks eluks.

Tänatud olgu Kõigeväeline! Tema austatud Poeg murdis surma köidikud, mis on suurim kõikidest võitudest. ‥ Ta on meie võidukas Issand. Ta on meie Lunastaja, kes tegi lepituse meie pattude eest. Tema lunastusohvri abil tõusevad kõik inimesed hauast. Ta on avanud tee, mille kaudu võime saada mitte ainult surematuse, vaid ka igavese elu.¹⁶

Vähesel määral ma tunnetan Tema lepituse tähendust. Ma ei suuda seda täielikult mõista. See on oma ulatuselt nii suur, kuid samal ajal oma mõjult nii isiklik, et selle mõistmine on võimatu.¹⁷

Lepituse mõõtmeid ei ole me võimelised lõpuni mõistma. Ma tean vaid seda, et see sündis ja et see oli minu ja teie jaoks. Kui Päästja ohverdas enese lunahinnaks inimkonna pattude eest, oli kannatus nii suur, heitlus nii pingeline, et keegi meist ei suuda seda täielikult mõista.

Tema kaudu saame me andeks. Just Tema kaudu tuleb kindel lubadus, et kogu inimkond saab päästmise õnnistused koos ülestõusmisega surnuist. Tema ja Tema suure kõikehaarava ohverduse kaudu on meile antud võimalus kuulekuse kaudu saada ülendatud ja saada igavene elu.¹⁸

Kas mitte kõik meist pole kadunud pojad ja tütred, kellel on vaja meelt parandada ja meie Taevase Isa andestavast halastusest osa saada ning siis Tema eeskuju järgida?

Tema Armastatud Poeg, meie Lunastaja, ulatab meile käe andestuses ja halastuses, kuid seda tehes kutsub Ta üles meeleparandusele. ‥ Issand ütles – ja ma tsiteerin prohvet Joseph Smithile antud nägemust:

„Seepärast käsin ma sul meelt parandada – paranda meelt, et ma ei peaks sind lööma oma suu vitsaga ja oma raevuga ja oma vihaga, ja et sinu kannatused ei oleks kibedad – sa ei tea, kui kibedad, sa ei tea, kui teravad, jah, sa ei tea, kui rasked kanda.

Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;

aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina,

milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus. ‥

Õppige minu käest ja kuulake minu sõnu; kõndige minu Vaimu tasaduses ja teil saab olema rahu minus.” (ÕL 19:15–18, 23)¹⁹

Lõppude lõpuks, kui kogu ajalugu on uuritud, kui inimmõistuse sügavusi on uuritud, siis mitte miski ei ole nii imeline, nii ülev, nii tohutu kui see armutegu, kui Kõigevägevama Poeg, oma Isa kuningliku majapidamise Vürst, Tema, kes oli kunagi rääkinud Jehoovana, Tema, kes oli alandunud, et tulla maa peale kui Petlemmas sündinud imik, andis oma elu häbistaval ja valusal viisil, nii et kõikide ajajärkude kõik Jumala Pojad ning tütred, kellest igaüks peab surema, võiksid taas kõndida ja elada igavesti. Ta tegi meie heaks seda, mida mitte ükski meist ise teha ei saanud. ‥

Prohvet Jesaja on kuulutanud:

„Tõepoolest võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! ‥

Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud!” (Js 53:4–5)

See on jõulude imeline ja tõeline lugu. Jeesuse sünd Petlemmas Juudamaal oli eessõna. Õpetaja kolmeaastane teenistustöö oli sissejuhatus. Loo suurepärane olemus on Tema ohverdus, täielikult isetu tegu surra valus Kolgatal ristil, et lepitada kõikide meie patud.

Ülestõusmise ime on järelsõna, mis toob kindlustunde, „sest nõnda nagu kõik surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaiks Kristuses” (1Kr 15:22).

Kui poleks olnud ülestõusmispühi, poleks ka jõule. Petlemma imik Jeesus oleks nagu iga teine imik ilma Ketsemani ja Kolgata lunastava Kristuseta ning ilma ülestõusmise võiduka tõsiasjata.

Ma usun Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Igavese Elava Jumala Poega. Mitte keegi teine nii suursugune ei ole kunagi maa peal elanud. Mitte keegi teine ei ole toonud samaväärset ohverdust ega taganud samaväärset õnnistust. Tema on maailma Päästja ja Lunastaja. Ma usun Temasse. Ma kuulutan Tema jumalikkust ilma mitmetimõistetavuseta ja mööndusteta. Ma armastan teda! Ma kõnelen Tema nimest austuse ja imetlusega. Ma kummardan Teda, nagu ma kummardan Tema Isa, vaimus ja tões. Ma tänan Teda ja põlvitan Tema Armastatud Poja ees, kes ulatas abikäe nii ammu ning ütles igaühele meist: „Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!” (Mt 11:28)

‥ Ma soovin igaühele teist aega, ehk vaid tunni, mida veeta vaikses mõtiskluses ja tasases juurdlemises Jumala Poja ime ning suursugususe üle.²⁰

Ma tunnistan Issanda Jeesuse Kristuse lepitusest. Ilma selleta puudub elul mõte. See on päiskivi meie olemasolu võlvis. See kinnitab, et me elasime enne, kui sündisime surelikena. Surelikkus on vaid aste hiilgavamasse ellu tulevikus. Ülestõusmise tõotus pehmendab surmaga kaasnevat kurbust.²¹

Jeesus on Kristus, ette määratud Jumala Poeg, kes alandus, et tulla maa peale, kes sündis sõimes, vallutatud rahva inimeste seas, Jumala Poeg, Isa Ainusündinu lihas, Isa Esmasündinu ja meie pääste tooja. Ta on meie Lunastaja, meie Päästja, kelle lepituse kaudu on igavene elu saanud võimalikuks kõikidele, kes elavad kuulekalt Tema õpetusi järgides.²²

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Küsimused

Miks andis Taevane Isa meile „Tema Ainusündinud Poja anni”? (Vt 1. osa.) Mida te saate teha, et näidata tänu selle anni eest? Millised tunded ja mõtted teid valdavad, kui loete president Hinckley kokkuvõtet sellest, mida Päästja teie heaks teinud on?
Võrrelge 2. osas sõnu, mida president Hinckley kasutab, et kirjeldada surma, sõnadega, mida ta kasutab, et kirjeldada ülestõusmist. Mida õpite nende sõnade erinevusest? Kuidas mõjutab tunnistus Päästja ülestõusmisest teie elu?
Mida õpite president Hinckley tunnistusest Jeesuse Kristuse lepituse kohta? (Vt 3. osa.) Kuidas on lepitus teid isiklikult õnnistanud? Millised tunded teid valdavad, kui mõtlete Päästja ohverdusele teie eest? Planeerige veeta aega „vaikses mõtiskluses ja tasases juurdlemises” Päästja üle.

Samateemalised pühakirjakohad:

Js 53; Jh 3:16; Jh 11:25; 2Ne 9:6–13; Al 7:11–13; Al 34:8–10; Hl 14:13–19; ÕL 18:10–12

Abiks õpetamisel:

„Palvemeelselt õpetama valmistudes võite tunda vajadust rõhutada teatud kindlaid põhimõtteid. Te võite jõuda arusaamisele, kuidas neid mõtteid kõige parem esitada oleks. Võite leida eeskujusid, esemelisi õppetunde ja innustavaid lugusid elust enesest. Võite jõuda äratundmisele, keda endale õppetunni jaoks appi paluda. Teile võib meenuda isiklik kogemus, mida teistega jagada” (Teaching, No Greater Call, 1999, lk 48).