7. peatükk

Hinge surematus

Meie elu on igavene. See teadmine aitab meil teha õigeid valikuid ja trööstib meid leina ajal.

George Albert Smithi elust

George Albert Smithi oli õnnistatud kindla arusaamisega elu eesmärgist, mis võimaldas tal jagada julgustust teistele, kes vastuseisu kogesid. Ta meenutas pühadele sageli, et „meie elu on igavene” – et igavik ei alga pärast seda elu, vaid surelikkusel on igavikus otsustav osa. „Kui mulle tundub, et mu sõbrad on teelahkmel ega tea, kuhu nad tahavad minna, olen ma vahel neile öelnud: „Tänasega algab sul kas igavene õnn või igavene pettumus.””¹

President Smith tunnistas järgmistest tõdedest Kiriku patriarhi, Hyrum G. Smithi matustel, kes suri küllaltki noorena, jättes naise ja kaheksa last abikaasa ja isata:

„Sellest ajast saadik, kui mul paluti sellel matusetalitusel kõneleda, olen ma tundnud, et äkki ma ei tulegi sellega toime. Mul on olnud segased tunded ja avastasin, et ei suuda neid kontrollida. Kuid sellest ajast peale, kui ma siia hoonesse tulin, olen tundnud hinges sulnist rahutunnet. …

Leinamise asemel tahaksin ma tänada oma Taevaisa Tema Armastatud Poja Evangeeliumi eest, mis on meie ajal taas ilmsiks tehtud. … Teadmine igavesest elust on imeline õnnistus – teadmine, et kogu igaviku jooksul kuuluvad talle need õnnistused, mille nimel see hea mees on elanud. Tema surelik elu on lõppenud, kuid see on üksnes osa igavesest elust. Ta on ladunud sügava ja kindla alusmüüri, millele ta on ehitanud ja jätkab ehitamist kogu igaviku. Rõõm, mis talle siin maa peal osaks sai, saab veelgi suuremaks. …

Kui mõtlen sarnases olukorras olevate inimeste läbielamistele maailmas, tunnen ma imestust, kuidas meid on õnnistatud. Igavene elu ja hinge surematus on minu jaoks sama kaheldamatud kui päikese paistmine keskpäeval. … Armsate inimestega on kurb isegi ajutiseks hüvasti jätta. Me saadame nad misjonile või nad lähevad elama mujale maailma ja me tunneme neist puudust. Kui see juhtub, siis näib, nagu nad kaugeneksid meist, kuigi tegelikult ei kaugene, kui me vaid seda mõistaksime. … Selle asemel et avaldada kaastunnet, mis vahel on mõeldud neile, kes on kellestki ilma jäänud, tahaks ma täna hoopis tunda rõõmu teadmise üle, et tegemist pole lõpuga. …

Seega täna teie seas seistes, kui peaks ehk pisaraid valama, on mu hing tulvil tröösti ja rahulolu. Ma palvetan, et seda tröösti tunneksid oma elus kõik need, kes on kellestki ilma jäänud.”² [Vt 1. soovitus lk 71.]

George Albert Smithi õpetused

Elasime enne maa peale tulemist vaimudena ja meie vaimud elavad edasi pärast surma.

Meie arusaama järgi on see elu igavene – me elame praegu sama palju igavikus kui üldse kunagi. Me usume, et elasime ka enne siiatulekut. Arukuse ja vaimu algus pole selles elus. Me usume, et saime vaimse elamu, enne kui tulime siia maailma. See vaimne keha saadeti siia maailma, kus see sai füüsilise elamu, meile nähtava keha. Füüsiline osa, mida näeme, on maast muldne [vt 1Kr 15:47], kuid osa, mis lahkub kehast, kui meie eluküünal kustub, on see, mis on vaimne ega sure kunagi. Füüsiline elamu lebab hauas – see on osa maast ja läheb tagasi emasse maasse –, kuid arukus, mille Jumal on pannud selle sisse, see, mis on võimeline juurdlema ja mõtlema, see, mis on võimeline laulma ja rääkima, surma ei tunne. See lihtsalt lahkub igavese elu sfäärist ja ootab seal füüsilise elamu puhtakssaamist, kuni ühendatakse taas elamuga, mis saab olema ülendatud, just nagu meie ülestõusnud Issanda keha oli ülendatud, kui oleme elanud selle vääriliselt.³

Luuletaja sõnades on kirjas, et „elu on tõeline, elu on siiras” ja „haud pole selle eesmärk”. [Henry Wadsworth Longfellow. A Psalm of Life.] Elamus elav vaim on surematu. See elab edasi teisel pool hauda. Keha kõduneb ja naaseb maasse, kuid vaim elab edasi.⁴

Olen tänulik, et meile on sel viimsel ajal ilmutatud ja selgeks tehtud, et see elu pole lõpp, et see on vaid osa igavikust, ja kui me siinseid erilisi võimalusi ära kasutame, on see vaid jalgkivi paremasse ja ihaldusväärsemasse olukorda.⁵ [Vt 2. soovitus lk 71.]

Meie eesmärk siin maa peal on valmistuda elama oma Taevase Isa juures.

Mõni usub, et kui me sellest elusfäärist lahkume, ongi lõpp. Kui vaadata looduse loomingut, uurida inimese organismi, tema täiuslikku keha, südamelööke, kasvamist ja tugevnemist lapsepõlvest meheikka ning seejärel järkjärgulist hääbumist, kuni elu on läbi, tundub kummastav, kuidas keegi meie Isa lastest saab uskuda, et inimolendid on sündinud maailma üksnes selleks, et jõuda mehe- või naiseikka, vananeda ja surra, ilma et nende elul siin oleks olnud mõni eesmärk.⁶

See elu pole antud meile ajaviiteks. Meid loodi, Jumal andis meile elu pühal eesmärgil. Uurigem, mis on selleks eesmärgiks, et võiksime edasi liikuda ja saada igavese elu.⁷

Viimse aja pühad oma maise elu eesmärgis ei kahtle. Oleme siin selleks, et end ette valmistada ja arendada, et olla väärilised elama oma Taevase Isa juures.⁸

Usume, et oleme siin, kuna jäime ustavaks oma esimeses seisundis ja pälvisime erilise võimaluse tulla maa peale. Me usume, et meie olemasolu on tasu meie ustavuse eest enne siia tulekut, ja et me tunneme maa peal rõõmu vaimumaailmas tehtud töö viljadest. Usume ka, et külvame täna seemneid saagi jaoks, mida lõikame siit lahkudes. Igavene elu on meie jaoks surelikkusele eelnenud elu, käesoleva elu ja surematuses jätkuva elu kogusumma, mis pakub meile väge lõputult areneda ja paljuneda. Seda tunnet ja veendumust silmas pidades usume, et „inimene on selline, nagu oli kord Jumal, ja nagu on Jumal, selliseks võib inimene saada”. [Vt Lorenzo Snow. The Grand Destiny of Man. – Deseret Evening News, 20. juuli 1901, lk 22.] Kuna meid on loodud Jumala näo järgi, usume, et meist pole kohatu ega ülekohtune loota, et me võime saada jumalikke omadusi, ja kui oleme ustavad, lubatakse meil saada selliseks, nagu on Jumal. Kui me võtame vastu Isa loodusseadused, mis siin elus jõus on, ja kuuletume neile, saame rohkem Tema sarnaseks. Kui me kasutame ära meile kättesaadavaks tehtud võimalused, valmistume veelgi suuremateks võimalusteks nii selles kui ka tulevases elus. …

Meid peaks rahvana väga õnnelikuks muutma teadmine, et see prooviaeg ei valmista meid ette surmaks, vaid eluks, et Isa soovib, et väldiksime igasuguseid vigu ja võtaksime omaks kogu tõe ning saaksime tõtt ellu rakendades rohkem Tema sarnaseks ja Temaga elamise vääriliseks.⁹

Vennad ja õed, see on oluline teema. Peaksime selle üle tõsiselt järele mõtlema. Peaksime heitma pilgu oma elule ja jõudma selgusele, kas oleme selleks suurepäraseks tulevaseks eluks valmis. Kui meid siit homme ära kutsutaks, kas oleksime siis valmis oma maistest tegudest aru andma, kas tunneme, et võiksime kuulda Taevaselt Isalt lahkeid kiidusõnu: „See on hea, sa hea ja ustav sulane”?¹⁰ [Vt 3. soovitus lk 71.]

Me peaksime selles elus otsima seda, mille väärtus on igavene.

Oleme ehk siin elus saanud asju, mis meile ajutiselt rahuldust pakuvad, kuid see, mis on igavene, mis on midagi väärt, on need igavesed asjad, mille poole me püüdleme, mille saamiseks valmistume ja mis tänu isiklikele jõupingutustele endale saame.¹¹

Kas pole tähelepanuväärne, et seda, mille nimel maailm on algusest peale vaeva näinud, näiteks rikkus, võim ja kõik, mis teeb olemise heaks, on tänapäeval külluslikult: paremad riided ja rohkem riideid kui kunagi varem, rohkem toitu, kui jõutakse ära tarbida, rohkem kõiksugu vara, kui maailmal kunagi varem olnud on. Meie kodud on mugavamad. Ajast, mil Evangeelium tuli maa peale, on elumugavused imeväärselt mitmekordistunud, ja praegu on meil olemas kõik see, mille nimel oleme vaeva näinud. Haridus on kõrgeimal tasemel. Inimestel on maaga seonduvast suuremad teadmised kui kunagi varem. Kõik, mida peetakse kõige ihaldusväärsemaks, mille nimel inimkond on algusest peale vaeva näinud, on praegu maa peal, ja sellest hoolimata äratab tulevik kahtlust ja hirmu.

Milles on probleem? Probleem on selles, et oleme püüdnud rahuldada ihulisi vajadusi, oleme otsinud inimeste austust, oleme otsinud seda, mida hing isekusest ihkab. Oleme püüdnud end upitada ja pidanud end tähtsamaks Isa teistest lastest.¹²

Ärme lase end unne suigutada, ärme lase end petta ohtratel headel asjadel siin maailmas, sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta kogu maailma kasuks saaks, aga oma hingele kahju teeks? [Vt Mk 8:36.] Ärgu jäägu meie loomise eesmärk tähelepanuta, vaid nähkem vaeva oma hinge päästmise nimel.¹³

Üks elu kurvemaid vaatepilte on see, kui mees või naine pannakse emakesse maasse, ja me mõistame, et nad on keeldunud suurematest õnnistustest, mida meie Isa neile pakkus, ning on ajanud jätkuvalt taga mulli, mis haihtus. Kui mõtlen miljonitele Jumala lastele maailmas ja mõistan, kui vähe nad püüdlevad selle poole, mis tõeliselt midagi väärt on, tunnen ma kurbust.¹⁴

Pidage meeles, et omandatud arukus, mis on igavene, tõde, mida te siin teada saate ja ellu rakendate, omandatud teadmised ja kogemused, millest te kasu saate – need võtate te koju minnes endaga.¹⁵

Aarded, mis me teisel pool eest leiame, on need, mida sinna tallele paneme, kui teenime Isa poegi ja tütreid, kellega siin läbi käime. Ta on teinud selle meie kõigi jaoks võimalikuks, ja siin olles oleme oma kaaslasi teenides õnnelikumad, kui see oleks võimalik mingil muul viisil.¹⁶

Pole tähtis, kui palju väärtasju teil olla võib, kui suur võib olla teie vara, kui palju inimesed teid austavad ja kui palju teil on kõike seda, mis on maailmas nii ihaldusväärne. See, mille Jumal teile andnud on, mis on väärt enam kui kõik ülejäänu, on võimalus saada igavene elu selestilises kuningriigis ja olla seal läbi igaviku ajastute koos poegade ja tütarde, meeste ja naistega, kes olid teie kaaslasteks siin maa peal.¹⁷ [Vt 4. soovitus lk 72.]

Tänu Jeesusele Kristusele tõuseme me üles.

Päästja õigemeelne elu on täiuslikuks eeskujuks kõigile, ja Tema ülestõusmine oli esimene kinnitus inimkonnale, et ka meie ei jää hauda.¹⁸

Kui Kristus surnuist üles äratati, sai Ta esmaseks ülestõusnute seas. Isast sündinud vaim (Tema hinge arukas pool) asus taas elama oma maisesse elamusse, mis oli puhastatud, ning Temast sai ülendatud selestiline isik ja Ta võttis oma koha sisse Isa paremal käel Jumaluse ühe liikmena. Tal oli vägi surmast võitu saada, kuna Ta kuuletus oma Isa seadustele, mis seda reguleerisid. Alistanud surma, keeras ta võtit, misläbi kogu inimkond võib üles tõusta. Kõik võivad saada ülenduse osaliseks, kui kuuletuvad Tema õpetustele, mis on nii lihtsad, et igaüks võib neist kinni pidada, kui ta seda tahab.¹⁹

Jeesus Kristus oli inimene, kellel polnud ühtegi pattu. Oma puhtuse, ausameelsuse ja vooruslikkuse tõttu võis Ta avada vanglauksed, saada võitu surmast ja hauast ning rajada tee … sinna taevasse, kuhu me minna loodame.²⁰

Võime avada Õpetuse ja Lepingute 88. osa ja vaadata, mida on Issand öelnud meie ülestõusmise kohta, mitte üksnes Päästja ülestõusmise kohta, vaid ta räägib, mis võib aset leida meiega. … Meid teavitatakse selles osas, et meie kehad, mitte mingid muud kehad, tõusevad hauast, ning et vaimud, kelle valduses on need elamud praegu, elavad nendes samades tabernaaklites pärast seda, kui nad on saanud puhtaks ja surematuks. [Vt ÕL 88:14–17, 28–33.]²¹

Päris palju inimesi maailmas ei tea, mis on ülestõusmine. Kas te õpetate oma lastele ja kaaslastele, mida see tähendab? … [Päästja] ülestõusmine on selge viimse aja pühadele, kes mõistavad evangeeliumi, kuid paljud ei mõista, mida see tähendab. … Jeesuse Kristuse Evangeeliumi eesmärk on valmistada igat meest, naist ja last ette ajaks, mil kõik need, kes on surnud, tuuakse hauast välja, mil meie Taevane Isa rajab siia maa peale oma kuningriigi, kus elavad kõik õigemeelsed ning Jeesus Kristus on meie Kuningas ja Seadusandja.²² [Vt 5. soovitus lk 72.]

Teadmised hinge surematusest annavad meile inspiratsiooni, julgust ja tröösti.

Me loeme Iiobi raamatust, et „inimeste sees on vaim ja Kõigevägevama hingeõhk annab neile mõistuse” [Ii 32:8]. Need, kes pole tundnud seda hingeõhku [inspiratsiooni], ei mõista surnuist ülestõusmise tähendust, ja mulle näib, et ilma seda mõistmata on küpses eas olijail vähe rõõmu, kui nad ootavad aega, mil vaim lahkub kehast, et minna nende teada ei tea kuhu.²³

Oi, kui kurvad me oleksime, kui arvaksime, et surm lõpetab meie elutee. Kui meie elutöö maa peal saaks läbi ja meil poleks mingit võimalust edasi areneda, poleks eriti midagi, mis inspireeriks meid elama siin nii, nagu peaksime. Teadmine, et kõik hea, mida siin saavutame, ja kogu meie areng teeb meid igavikus õnnelikumaks, julgustab meid endast parimat andma.²⁴

Meil kõigil läheneb kiirelt aeg, mil meid siit ära kutsutakse. Kui me ei mõistaks, et meid ootab ees tulevane elu, kui me ei aduks, et on midagi enamat kui mõju, mida me seni tundnud oleme, kui poleks midagi muud kui tühi töö ja eluraskused, mille nimel elada, siis tundub, et paljudele mõjuks siinseks olemasoluks vajalik heitlus väsitavalt. Kuid Taevane Isa on oma halastusest andnud meile kõige imelisemad annid, mida inimene võib saada.²⁵

Issand on õnnistanud meid teadmisega, et ta elab, tal on keha ja et meid loodi tema näo järgi. Me ei usu, et ta on mingi ollus või temast ei või aru saada. Kui te olete saanud sama tunnistuse mis mina ja teate nagu mina, et meie Taevane Isa on ilmutanud end inimlastele, et ta on Jumalisik, et meid loodi tema näo järgi, et meie vaimud on temast sündinud, et ta on andnud meile võimaluse elada maa peal, et saada füüsilise elamu, selleks et olla valmis naasma tema juurde ja elama igavesti koos temaga, siis ma ütlen, et kui te olete saanud selle kinnituse, siis on teil olemas alusmüür, millele oma usk rajada. Kui peaksite ilma jääma sellest teadmisest, et Jumal tõepoolest elab, kindlustundest, et Jeesus Kristus oli Jumala ilming lihas, kui peaksite ilma jääma kindlustundest, et surnute ülestõusmine sõna otseses mõttes teoks saab, leiaksite end olukorrast, milles on meie Isa lapsed kõikjal maailmas, ja ma küsin teilt, mis teid siis veel trööstiks? Need tõed on kõige aluseks.²⁶

Suurem osa mulle kalleid inimesi on teispoolsuses, ja asjade loomuliku käigu juures ei lähe kaua, enne kui ka mina saan kutse siit lahkuda. Ma ei oota seda aega ärevuse ega ängistusega, vaid lootusrikkalt ja kindlustundega, et kui see muutus aset leiab, suurenevad õnn ja hüved, mis jääksid surelikkuses tundmata.²⁷

Kui mõistame, et surm on Jumala lastele kõigest üks samm kogu igavikus ja see leiab aset vastavalt tema plaanile, jätab see surma ilma tema astlast ja seab meid silmitsi igavese elu reaalsusega. Paljud pered on pidanud jätma ajutiselt hüvasti nendega, keda nad armastavad. Kui keegi nõnda meie seast lahkub, häirib see meid, kui me seda lubame, ja toob seeläbi meie ellu palju kurbust. Aga kui meie vaimusilmad oleksid avatud ja me võiksime näha, annaks see, mida me siis näeksime, meile kindlasti tröösti. Issand pole võtnud meilt lootust. Vastupidi, ta on andnud meile täieliku kindlustunde seoses igavese õnnega, kui me tema nõu ja soovitusi surelikkuses kuulda võtame.

See pole tühi unistus. See on fakt. Teile, kes te olete Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed, on see lugu lihtne, kuid tõsi. Meie Taevane Isa on pannud meie käeulatusse pühad pühakirjaköited, kus õpetatakse, et me elame igavesti. … Issand on teinud selle teabe meile ülimalt arusaadavaks, ja ma tänan teda kogu südamest teadmiste eest, mis ta on meile andnud, et leinajad võiksid saada tröösti ja et me ise mõistaksime oma siin olemise eesmärki. Kui meie seast lahkunud võiksid meiega rääkida, ütleksid nad: „Rühkige aga edasi eesmärgi nimel, mis toob meile üheskoos igavest õnne.” Tehke, mida Issand tahab, ja te ei jää ilma millestki väärtuslikust. Hoopis vastupidi: te kogute endale vahetpidamatult varandust taevasse, kus seda ei riku koi ega rooste ja kus vargad sisse ei murra ega varasta. [Vt Mt 6:19–20.]

Jätan teile oma tunnistuse, et ma tean, et meie elu on igavene, ning et ajutine eraldatus surma läbi … on kõigest üks samm igavese arengu rajal, mille lõpptulemuseks saab olema õnn, kui oleme ustavad.²⁸ [Vt 6. soovitus lk 72.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.

Lugedes osa „George Albert Smithi elust” (lk 63–64), mõelge ajale, mil olete püüdnud trööstida kedagi pärast armsa inimese surma. Mis tõi tröösti president Smithile?
President Smith õpetas, et „see [elu] on vaid osa igavikust” (lk 64). Mida see teie jaoks tähendab? Kuidas mõjutab selle põhimõtte mõistmine meie valikuid?
Uurige lk-l 65 algavat osa. Kuidas erinevad siin osas toodud õpetused maailma õpetustest elu eesmärgi kohta? Millised kogemused surelikkuses aitavad meil saada „jumalikke omadusi”?
Sirvige lk-l 66 algavat osa, eriti nelja viimast lõiku. Miks on maiste asjade taotlemine nagu haihtuva mulli tagaajamine?
President Smith viitab lk-l 68 ülestõusmist puudutavale teabele ÕL 88. osas. Mida õpetatakse ülestõusmisest salmides 14–17 ja 28–33? Kuidas oleks tõhus lastele ülestõusmise kohta õpetada?
Lugege lk-l 69 algavat osa. Milliseid katsumusi on elus kergem taluda, kuna teil on tunnistus käesolevas osas õpetatavate põhimõtete kohta?

Samateemalised pühakirjakohad: 1Kr 15:12–26, 35–42, 53–58; 2Ne 9:6–13; Al 12:24; 28:12; ÕL 93:19–20, 29–34; 130:18–19; Aabr 3:24–26

Abiks õpetamisel: „Paluge tunnis osalejatel valida üks huvitav osa ja seda vaikselt lugeda. Paluge sama osa valinutel moodustada kahe-kolmeliikmelised rühmad ja arutada, mida nad on õppinud” (käesolev raamat lk vii).

„Olen tänulik, et meile on sel viimsel ajal ilmutatud ja selgeks tehtud, et see elu pole lõpp, et see on vaid osa igavikust.”

„See, … mis on väärt enam kui kõik ülejäänu, on võimalus saada igavene elu [oma] poegade ja tütarde, meeste ja naistega.”

„Päästja … ülestõusmine oli esimene kinnitus inimkonnale, et ka meie ei jää hauda.”