George Albert Smithi elu ja teenimistöö

Kui George Albert Smith teenis Kiriku presidendina, saadeti talle ühel päeval foto koos järgmise kirjaga: „Saadan teile selle pildi, sest see on kujukas näide mehest, kes te meie arvates olete.” Pildil kõneles president Smith ema ja tema nelja väikese lapsega. Tol konkreetsel päeval kiirustas president Smith parasjagu rongi peale, kui see ema ta kinni pidas, lootes, et ta lapsed saavad Jumala prohvetiga kätt suruda. Üks pealtnägija oli selle hetke fotole jäädvustanud.

Kiri jätkus: „Põhjus, miks me [seda pilti] kalliks peame, on see, et kuigi teil oli kiire, kuigi teid kiirustati auto peale ja rong juba ootas, leidsite te ikkagi aega, et igal lapsel selles peres kätt suruda.”¹

Sellised heateod olid George Albert Smithi elule ja teenimistööle iseloomulikud. Ükskõik kas ta näitas üles armastust mõne ligimese vastu ja julgustas teda, kui tal usuga raskusi oli, või tegi tohutuid korraldusi sotsiaalabi vallas tuhandete inimeste toitmiseks, elas George Albert Smith Päästja käsu järgi: „Armasta oma ligimest nagu iseennast” (Mk 12:31).

Lapsepõlv, 1870–1890

George Albert Smith sündis 4. aprillil 1870. a John Henry ja Sarah Farr Smithile nende tagasihoidlikus kodus Salt Lake Citys. Smithide peres kandus põlvest põlve edasi Jumala kuningriigis teenimise pärand. George Alberti isa teenis hiljem Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis ja Esimeses Presidentkonnas. Tema vanaisa ja nimekaim George A. Smith oli prohvet Joseph Smithi onupoeg ning üks neist esimestest teerajajatest, kes 1847. aastal Soolajärve orgu saabusid. George A. Smith oli samuti apostel ning president Brigham Youngi nõuandja. George Alberti vanavanaisa John Smith teenis Kiriku patriarhina ja oli Salt Lake Citys esimene vaiajuhataja. Tema emapoolne vanaisa Lorin Farr oli Utah’ osariigis Ogdenis esimene linnapea ning samas linnas esimene vaiajuhataja.

George Albert Smith armastas ja imetles oma vanemaid. Ta avaldas isale tunnustust, et isa oli õpetanud teda abivajajatele sõbrakätt usaldama,² ja kiitis oma ema ohverduste eest, mida ta tegi, et oma peret evangeeliumis kasvatada. „Kuigi me olime väga vaesed,” meenutas ta, „ja mu isa oli misjonil, kui olin viie-aastane, ei mäleta ma, et oleksin iial kuulnud oma ema nurisemas, ega näinud, et ta oleks kunagi ümbritseva olukorra pärast ühtegi pisarat valanud. Ta oskas ühte dollarit paremini ära kasutada kui keegi teine, keda ma eales tundnud olen. …

… Kui isa kodunt ära misjonil oli, asus ema tema asemele ja oli isa eemaloleku ajal tõeline perepea. Me tegime oma palveid ja õnnistasime toitu ning kui keegi haigeks jäi, kutsus ta kohale vanemad, sest tal oli suur usk evangeeliumi talitustesse. Ema on alati täpselt kümnist maksnud ja niipalju, kui mul on õnnestunud teada saada, pole talle iial pähe turgatanud, et ehk on tegemist eksitusega ja „mormoonlus” polegi õige. Ta usub seda kogu hingest.”³

George Albert Smith mäletab eriti, kuidas ta ema õpetas teda palvetama ja usaldama, et Jumal vastab: „Mõeldes mõjule, mis ema mulle avaldas, kui olin väike [poiss], tunnen aupaklikkust ja olen pisarateni liigutatud. … Mäletan, otsekui olnuks see eile, kui ta mul käest võttis ja me trepist üles teisele korrusele läksime. Seal laskusin ma ema ette põlvili ja hoidsin tal käest, kui ta mind palvetama õpetas. Jumal olgu tänatud emade eest, kelle südames on Evangeeliumi vaim ja soov õnnistada. Võiksin seda palvet praegugi korrata ja sellest on möödas tubli hulk aastaid, kui selle selgeks sain. See kinnitas mulle, et mul on Taevane Isa, ning andis mulle teada, et Ta kuuleb ja vastab palvetele. Vanemaks saanud, elasime ikka veel kahekorruselises talumajas ja kui tuul kõvasti puhus, hakkas see õõtsuma, otsekui kukuks upakile. Vahel ei julgenud ma magamagi jääda. Mu voodi oli omaette väikses toas ja nii mõnigi öö ronisin ma voodist välja, laskusin põlvili ja palusin oma Taevaisal maja eest hoolt kanda, hoida seda tükkideks lagunemast ning läksin oma väiksesse voodisse tagasi just niisama kindlana, et olen kurja eest kaitstud, otsekui Isal käest kinni hoides.”⁴

Oma lapsepõlvele pilku heites ütles George Albert Smith:

„Mu vanemad elasid väga tagasihoidlikes oludes, aga ma ülistan oma Loojat ja tänan teda kogu südamest, et ta saatis mind nende kodusse.

… Sain teada, et see on Jumala töö, kui olin alles poisike. Sain teada, et maa peal elavad prohvetid. Sain teada, et Kõigeväelise inspiratsioon mõjutab neid, kes elavad vääriliselt, et sellest elus rõõmu tunda.

… Olen tänulik võimaluse eest sündida, tänulik vanemate eest, kes õpetasid mulle Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja olid kodus eeskujuks.”⁵

George Albertit teati väiksena kui ühte rõõmsat, lustakat poissi. Sõpradele meeldis tema rõõmsameelsus ja temale meeldis nende meelt lahutada suupilli, bandžo, kitarri ja terve rea lõbusate lauludega. Kuid tal oli ka kogemusi, mis aitasid temas areneda tugeval vastutustundel, mis oli tema noore ea kohta tähelepanuväärne. Kui George Albert oli kaheteistkümneaastane, õppis ta Brigham Youngi Akadeemias, kus saadud nõuanded tema elus sügavat mõju avaldasid. Ta meenutas hiljem:

„Mul õnnestus saada osa õpetusest dr Karl G. Maeseri, tolle väljapaistva õpetaja käe all, kes oli meie suurepäraste Kiriku koolide esimene ülesehitaja. … Ma ei mäleta eriti, mida minu seal oldud aasta jooksul räägiti, kuid üht ei unusta ma ilmselt iial. Olen seda palju korranud. … Dr Maeser tõusis üks päev püsti ja ütles:

„Teid ei peeta vastutavateks mitte üksnes nende asjade eest, mida te teete, vaid teid peetakse vastutavateks koguni mõtete eest, mida te mõtlete.”

Poisina, kellel polnud eriti tavaks oma mõtteid ohjeldada, oli see, mida ma tegema pidin, minu jaoks üpris mõistatuslik ja tegi mulle muret. See lausa rippus mu küljes nagu takjas. Nädala jagu või kümme päeva hiljem jõudis mulle äkitselt kohale, mida ta mõtles. Hakkasin siis mõistma seda filosoofiat. Hakkasin korraga mõistma tema sõnade tähendust: aga loomulikult peetakse teid teie mõtete eest vastutavateks, sest kui teie elu surelikkuses lõpule jõuab, on see teie mõtete kogusumma. See mõte on olnud mulle suureks õnnistuseks kogu mu elu ja on võimaldanud mul mitmel korral vältida kõlvatuid mõtteid, sest ma mõistan, et kui mu elutöö lõppeb, olen oma mõtete vili.”⁶

Lapsena jäid kodus George Alberti kanda suured kohustused, kui ta isa, kes oli kaks aastat Kaheteistkümne Kvoorumis teeninud, 1882. aastal Euroopa misjoni juhatajaks kutsuti. George Albert pidi aitama John Henry äraolekul pere eest hoolitseda. 13-aastasena soovis ta saada Salt Lake Citys tööd Kiriku vabrikus ja kaubamajas, kuid juhataja ütles, et neil pole võimalik kedagi palgata. George Albert vastas, et ta ei küsinud palka, vaid üksnes tööd. Ta lisas: „Tean, et kui ma midagi väärt olen, siis mulle ka makstakse.”⁷ Positiivse hoiaku tõttu sai temast vabrikutööline, kes teenis nädalas kaks ja pool USA dollarit, ning tema kõrge tööeetika aitas tal peagi jõuda ettevõttes parematele ametikohtadele.

18-aastasena leidis ta tööd raudtee mõõdistamisel. Seda tööd tehes kahjustas kõrbeliivadelt peegeldunud pimestav päikesevalgus tema silmi. Tema nägemine sai jäädavalt kahjustada, mis tõi kaasa lugemisraskused ja põhjustas kogu elu ebamugavusi.

Misjonitöö ja abielu, 1891–1894

1891. a septembris kutsus president Wilford Woodruff George Albert Smithi lühiajalisele misjonile Utah’ osariigi lõunaossa. Tema konkreetseks ülesandeks oli töö Kiriku noortega tolles piirkonnas. Järgneva nelja kuu jooksul aitasid tema ja ta kaaslane seada sisse vaiades ja kogudustes noorteühinguid, nad kõnelesid lugematul arvul koosolekutel ja innustasid noori elama Kiriku käitumisnormide järgi.

Misjonilt naasnud, jätkas George Albert kohtamaskäimist oma lapsepõlvekallima, president Wilford Woodruffi lapselapse Lucy Woodruffiga. Nad olid kasvanud üles naabritena ning Lucy pani tähele, millised iseloomuomadused George Albertis välja olid kujunemas. Ta kirjutas oma imetlusest tema vastu oma päevikus: „Täna heidan ma magama tänuliku südamega Jumala ees … ja palvetan, et ta võiks anda mulle jõudu olla rohkem selle noore mehe armastuse vääriline, kes on minu arvates kindlasti üks parimaid, kes eales maa peale pandud on. Tema lahkus ja heasüdamlikkus toovad mulle pisarad silma.”⁸

Kuid ka Lucyl endal oli palju austajaid ja mõned neist olid väga jõukad ning pakkusid talle erakordseid kingitusi. George Albert aga kütkestas Lucyt Issandale pühendumisega. Ta kirjutas Lucyle: „Kui soovid abielluda kellegagi raha pärast, siis mina ei sobi, sest otsustasin juba ammu mitte pühendada ennast, oma elu ega oma aega raha teenimisele, vaid Issanda teenimisele ja Tema laste aitamisele siin maailmas.”⁹ Lucy tegi oma valiku ja 25. mail 1892 abiellus ta George Albertiga Utah’ osariigis Manti templis. Tseremoonia viis läbi George Alberti isa. Tol päeval andis Lucy oma abikaasale väikese medaljoni oma pildiga. George Albert hoidis medaljoni taskukella keti küljes, kus see rippus tema südame lähedal, ning kandis seda peaaegu iga päev kogu ülejäänud elu.¹⁰

Värske abielupaar sai vähem kui kuu koos olla, kui George Albert läks järgmisele misjonile ülesandega jutlustada evangeeliumi Ameerika lõunaosariikides. Kuigi nad teadsid, et tal tuleb varsti lahkuda – kutse oli saabunud kolm nädalat enne nende abiellumist –, oli lahkuminek ikkagi raske. Mõlemad olid ülirõõmsad, kui Lucy kutsuti neli kuud hiljem teenima oma abikaasa kõrval misjonikontoris, kuhu vanem Smith hiljuti misjoni sekretärina teenima oli määratud.

Lõunaosariikide misjoni juhataja oli J. Golden Kimball, kes teenis samal ajal Seitsmekümne liikmena. Vanem Smithi teenimise ajal pidi juhataja Kimball kaks korda misjonilt lahkuma, et tähtsate asjaajamiste pärast Salt Lake Citysse naasta – kord veidi pärast seda, kui vanem Smithist oli saanud misjoni sekretär ja siis uuesti umbes aasta pärast. Mõlemal korral jättis juhataja Kimball tohutu vastutuse seoses misjoni juhtimise ja haldamisega vanem Smithile, olles talle toeks ja andes nõu arvukates kirjades. Ühtekokku teenis vanem Smith misjoni tegevjuhina ligikaudu 16 kuud. Juhataja Kimball oli mures, et peab nii kaua ära olema, kuid usaldas oma noort asetäitjat. Ta kirjutas vanem Smithile: „Arvan, et oskan oma otsustusvõime ja arukuse juures, kuitahes piiratud see on, hinnata sinu ausameelsust ja väärtust ning kinnitan sulle, et pean neid kõrges hinnas.”¹¹ Ühes teises kirjas kirjutas ta järgmist: „Tea alati ennekõike, et ma pean lugu sinu töödest, innukusest ja positiivsest meelestatusest.”¹²

Juhataja Kimballil oli palju võimalusi olla vanem Smithi innukuse ja positiivse meelestatuse tunnistajaks. Kord olid nad koos reisile läinud ja said kutse väikeses palkmajas ööbida. George Albert Smith meenutas hiljem:

„Ärkasime kesköö paiku, kui õuest oli kosta kohutavat kisa ja karjumist. Meie kõrvu kostsid vandesõnad, kui voodis istuli tõusime, et end olukorraga kurssi viia. Oli hele kuuvalge öö ja nägime väljas palju inimesi. Juhataja Kimball hüppas voodist ja hakkas riietuma. Mehed prõmmisid vastu ust ja käskisid ropendades mormoonidel välja tulla, et nad siis maha lasta. Juhataja Kimball küsis minult, kas ma ei tõusegi üles ega pane riidesse, ja mina ütlesin talle ei, ma jään voodisse, olen kindel, et Issand hoolitseb meie eest. Vaid mõne sekundi pärast täitus tuba laskudega. Jõuk oli ilmselt nelja rühma jagunenud ning need tulistasid maja igast küljest. Üle meie peade lendas igas suunas pilpaid. Hetkeks saabus vaikus, seejärel lasti järgmine valang ja taas lendas pilpaid. Mul polnud vähimatki hirmu. Olin seal lamades väga rahulik, kui üks kõige kohutavamaid sündmusi mu elus aset leidis, kuid olin kindel, … et Issand kaitseb mind, ja seda ta ka tegi.

Jõuk lõi ilmselt araks ja lahkus. Kui me järgmisel hommikul ukse avasime, oli seal tohutu kimp jämedaid hikkoripuu kaikaid, millistega märatsev rahvajõuk oli peksnud misjonäre lõunas.”¹³

Aastaid hiljem jutustas George Albert Smith sellest kogemusest oma lastelastele, et õpetada neid Issandat usaldama. „Tahan rõhutada teile,” ütles ta, „et Issand hoolitseb teie eest ohu käes, kui annate talle selleks võimaluse.”¹⁴

Pereelu

George Alberti ja Lucy misjon lõppes 1894. aasta juunis. Mõni kuu pärast Salt Lake Citysse naasmist sai Lucy oma vanaisalt, president Wilford Woodruffilt õnnistuse, milles talle lubati, et talle sünnivad lapsed. 19. novembril 1895 sündis talle tütar, kellele nad panid nimeks Emily, ning neli aastat hiljem sündis veel teinegi tütar, Edith. Nende viimane laps, George Albert noorem, sündis 1905. aastal.

George Albert Smith oli armastav isa, keda ka tema lapsed üliväga armastasid. Edith kirjutas temast järgmist: „Minu arvates olid mu isal kõik need omadused, mis isa tütre jaoks kalliks teevad. Ta täitis kõik, mida ma temalt isana ootasin.” Lastele avaldas eriti muljet see, kuidas George Albert kohtles oma armsat abikaasat. „Seda oli ilus vaadata, kuidas isa ema armastas ja temast hoolis,” kirjutas Edith. „Ta ei jätnud kunagi võimalust kasutamata, et näidata, kuidas ta emast lugu peab. Pärast läbimõeldud plaane ja koostööd tegid nad kõike üheskoos. Ema oli isale kallis. … Kuigi ema oli meile kõigile väga armas, olen ma kindel, et isa hoolivus ja õrnus ema vastu tegid ema meile, lastele, veelgi armsamaks.”¹⁵

Isana püüdis George Albert Smith tõsimeelselt aidata oma lastel tunda seda rõõmu, mida ta ise evangeeliumi järgi elades tundis. Ühel jõulupäeval, kui kingitused olid avatud, küsis ta oma väikestelt tütardelt, mida nad arvavad mõne oma mänguasja andmisest lastele, kes ei saanud ühtegi jõulukingitust. Kuna tüdrukud olid just saanud uued mänguasjad, olid nad nõus mõned oma vanad lelud puuduses olevatele lastele andma.

„Kas te ei tahaks neile anda ka mõnda uut mänguasja?” soovitas George Albert hellalt.

Tütred kõhklesid, kuid olid lõpuks nõus ühe või kaks uut mänguasja ära andma. George Albert viis seejärel tüdrukud nende laste koju, keda ta oli silmas pidanud, ja nad andsid kingid üle. Kogemus oli nii meeltülendav, et üks tüdrukutest ütles lahkudes innukal häälel: „Lähme nüüd ja toome neile ka ülejäänud mänguasjad.”¹⁶

Kaheteistkümne Apostli Kvoorum, 1903–1945

Teisipäeval, 6. oktoobril 1903 oli George Albert Smithil kiire tööpäev ning ta ei saanud minna sel päeval üldkonverentsi istungitele. Ajaks, mil ta kontorist lahkus, oli konverentsi pärastlõunane istung peaaegu läbi saamas ja nõnda seadis ta sammud kodu poole, plaanides oma lapsed laadale viia.

Koju jõudnud, leidis ta oma üllatuseks eest hulga külalisi. Üks neist astus ette ja soovis talle soojalt õnne.

„Milles asi?” küsis ta.

„Kas te siis ei tea?” vastas see naine.

„Mida te silmas peate?”

„Teid toetati Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena,” hüüatas külaline.

„See ei saa õige olla,” vastas George Albert. „Tegu on ilmselt eksitusega.”

„Ma ise kuulsin,” vastas naine.

„Ilmselt on see mõni teine Smith,” ütles George Albert. „Mulle ei ole sellest sõnagi lausutud ja ma ei usu, et see olen mina.”

Külaline naasis hämmeldunult Tabernaakli juurde, et oma võimaliku eksimuse kohta järele uurida. Seal teatati talle, et tal oli olnud õigus – George Albert Smith oli Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi uusim liige.¹⁷

Ta tütar Emily meenutas hiljem Smithide kodus toimunut: „Näis, nagu voolanuks kogu Tabernaakel üle muruplatsi meie majja, nuttes ja emale suud andes. Kõik muudkui ütlesid, et isa on apostel, ja meie arvasime, et apostliks saamine on halvim, mis kellegagi juhtuda võib.”

Isegi pärast seda, kui see teade oli kinnitust leidnud, otsustas George Albert ikka oma tütred, nagu lubatud sai, laadale viia, „kuigi ta ise sellest suurt ei näinud,” meenutas Emily. „Ta veetis kogu selle aja, selg seina vastas, inimestega juttu ajades.”¹⁸

Kaks päeva hiljem, 8. oktoobril 1903 pühitses president Joseph F. Smith George Albert Smithi Soolajärve templi ülemises ruumis apostliks. Pärast ametissepühitsemist paluti tal jagada oma tundeid pühitsemisel osalenud Kaheteistkümne Kvoorumi liikmetega. „Tunnen end nõrgana ja küpsemates aastates meestega võrreldes jääb mul puudu taibukusest,” ütles ta, „kuid mu süda on õiges kohas ja soovin siiralt, et Issanda töö edasi areneks. … Mul on elav tunnistus selle töö jumalikkusest; tean, et evangeelium on tulnud maa peale Issanda enda juhatuse ja juhtimise all, ning et need, kes on valitud juhtima, olid ja on tõepoolest Tema teenijad. Ma soovin ja palvetan, et võiksin elada puhtalt ja alandlikult, et Vaimu õhutused ja manitsused võiksid mind kogu mu elu juhatada.”¹⁹

George Albert Smith teenis Kaheteistkümne Kvoorumis ligikaudu 42 aastat, neist 2 aastat Kvoorumi juhatajana. Selle aja jooksul täitis ta paljusid ülesandeid ja õnnistas rahvast arvukatel viisidel kõikjal maailmas.

Evangeeliumi jagamine ja Kirikule sõprade leidmine

Vanem Smithil oli loomulik anne inimesi rahustada ja vaenlased sõpradeks muuta. Üks kohalik ärimees, kes polnud Kiriku liige, ütles tema matustel järgmist: „Selle mehega oli kerge sõprust sobitada. Ta oli mees, kellega lihtsalt oli meeldiv tuttavaks saada. Tema sõbralik naeratus, südamlik käepigistus ja soe tervitus aitasid mul tunda enda sees, oma südames, tema siirast sõprust minu ja ta kaasinimeste vastu.”²⁰

See anne oli väärtuslik ajal, mil Kirik oli maailmas ikka veel suuremalt jaolt tundmatu ja paljude arvates kahtlane. Kord Lääne-Virginias ülesannet täites sai ta teada, et linnaametnikud olid ähvardanud vahistada igaühe, kes tabatakse mormoonlust jutlustamast. Vanem Smith kohtus linnasekretäri hr Engle’iga, püüdmaks seda reeglit muuta. Ta kirjutas hiljem päevikusse: „Kui ma esmalt hr Engle’i poole pöördusin, oli ta väga järsu olemisega ja teatas mulle pikema jututa, et meid sinna linna ei lubata. … Ütlesin talle, et minu arvates oli ta halvasti informeeritud ning et tahaksin temaga maha istuda ja juttu ajada. … Vestlesime mõnda aega mormoonlusest. Ta leebus märkimisväärselt, enne kui ma lahkusin, ning surus mul kätt ja andis mulle oma kaardi. Lahkusin kindlustundega, et olin suutnud mõningad eelarvamused eemaldada.”²¹ Kolm päeva hiljem külastas vanem Smith teda uuesti ja seekord jättis talle Mormoni Raamatu.²²

Vanem Smith otsis alati võimalusi inimestele Kirikust rääkida. Kui ta mõne ülesande tõttu reisima pidi, võttis ta alati kaasa Mormoni Raamatuid, Kiriku ajakirju ja muud Kiriku kirjandust, mida lootis ära anda. Kuna Mormoni Raamat tunnistab vägevalt Jeesusest Kristusest, pidas vanem Smith seda ideaalseks jõulukingiks ning saatis sageli raamatuid teist usku sõpradele ja koguni prominentidele, kellega ta polnud kunagi kohtunud.²³ Ühes kirjas, mille ta sellisele jõulukingile kaasa pani, seisis järgmine: „Mõne päeva pärast pühitseb kristlik maailm Päästja sündi ja sel ajal on tavaks oma sõpru meeles pidada. Usun seega, et võtate minult vastu Mormoni Raamatu. … Uskudes, et teil on hea meel seda raamatut oma raamatukogus näha, saadan ma selle teile jõulukingiks.”

Vastuseks sai ta järgneva: „Raamat leiab endale koha meie riiulitel ja see loetakse [kaanest kaaneni] läbi avatud meelega ning põhjalikult. See avardab kindlasti silmaringi ja suurendab sallivuse vaimu kõigil, kes seda mõtlikult loevad.”²⁴

Kodanikuosalus

Vanem Smith julgustas Kiriku liikmeid kogukonnaelus kaasa lööma ja oma mõjuga maailmas valitsevat olukorda parandama. Oma paljunõudvast üldjuhikutsest hoolimata võttis ta ka ise osa mitme kodanikuorganisatsiooni tegevusest. Ta valiti Rahvusvahelise Irrigatsioonikongressi ja Kuivviljeluse Kongressi presidendiks ning kuueks ametiajaks Riikliku Ameerika Revolutsiooni Poegade ühingu asepresidendiks. Kuna vanem Smith toetas tugevalt lennundust kui üht viisi üldjuhtide reisimisega seotud ülesannete tõhusamaks täitmiseks, teenis ta lennufirma Western Air Lines juhatuses. Ta võttis samuti aktiivselt osa Ameerika Skaudiorganisatsiooni tegevusest ning talle anti 1934. aastal hõbepiisoni auhind, mis on skautluses ülim austusavaldus. Esimesele maailmasõjale järgnenud aastatel teenis ta Armeenia ja Süüria Abikampaania esimehena Utah’ osariigis ja osariigi esindajana Rahvusvahelises Majutuskonventsioonis, mille eesmärgiks oli sõjas kodutuks jäänutele peavari leida.²⁵

Enne apostlikutset võttis George Albert aktiivselt osa poliitikast, toetades tõsimeelselt eesmärke ja kandidaate, mis või kes tema arvates ühiskonnaelu parandaksid. Üldjuhiks saanud, ei osalenud ta poliitikas enam nii palju, kuid jätkas eesmärkide propageerimist, millesse uskus. Näiteks 1923. aastal aitas ta esitada seaduseelnõu Utah’ osariigi seadusandlikule nõukogule, mille tulemusena valmis tuberkuloosihaigete sanatoorium.²⁶

Vanem Smithi kaastundlikkus teiste vastu tuli eriti ilmsiks aastatel 1933−1949, mil ta teenis Pimedate Abistamise ühingu juhatajana. Kuna vanem Smith oli ise vaegnägija, oli ta pimedate suhtes eriti osavõtlik. Tema eestvedamisel avaldati Mormoni Raamat Braille kirjas (pimedate kirjas) ja ta pani aluse programmile, mis aitas inimestel, kes on pimedad, õppida lugema pimedate kirja ja kohaneda ka muudmoodi oma puudega. Tänu oma jõupingutustele sai ta neile, keda teenis, väga kalliks. Üks Pimedate Abistamise ühingu liige väljendas talle oma tänu luuletuses, mis kanti vanem Smithile ette tema 70. sünnipäeval:

Kui elu äigab karmi käega
ja hingest pisar sajab,
kalk talv see murrab külma väega
ja kutsub tühi kaja –
siis pöördun lootusrikkana,
nõrk, vilets jalust veel,
et leiaks mõistva südame,
kus loidab lahke leek –
seal südames hell arukus,
kaastundlik on ja lahke,
ta oma suure usuga
toob usku pimedaile. …

Ja kuigi tema armas pale
meie eest on varjul,
ta mõistvas südames me näeme
halastavat tarkust.
On rahu tema südames
ja rahu on ka meil;
ta vaikset palvet kuuleme:
ei üksi kõnni teil.
Ta usaldusest jõudu saab,
kui käime uusi teid;
ja hingeülendust see mees
toob Jumalaga meil.27

Haigus ja muud katsumused

Enamiku elust polnud George Alberti tervis kuigi hea. Kuigi talle meeldisid ujumine, ratsutamine ja muud füüsilised tegevused, oli ta kehaliselt habras ja sageli nõrk. Lisaks kroonilistele nägemisprobleemidele vaevasid vanem Smithi kogu elu kõhu- ja seljavalud, pidev väsimus, südamehädad ja paljud muud terviseprobleemid. Paljude kohustuste põhjustatud stress ja pinge nõudsid samuti oma osa ja talle oli algul vastumeelne oma kiiret tempot tervise säästmiseks aeglustada. Selle tagajärjel võitles ta aastatel 1909−1912 ränga haigusega, mis jättis ta haigevoodisse ega lasknud tal täita oma kohustusi Kaheteistkümne Kvoorumis. Vanem Smithile, kes tahtis meeleheitlikult teenimist jätkata, oli see aeg väga katsumusterohke. Isa surm 1911. aastal ja abikaasa äge grippihaigestumine muutsid paranemise vanem Smithi jaoks veelgi keerulisemaks.

Aastaid hiljem jagas ta järgmist kogemust, mis talle tollal osaks sai:

„Olin mitu aastat tagasi tõsiselt haige. Arvan, et kõik peale mu naise olid minu suhtes lootuse kaotanud. … Olin nii nõrk, et suutsin vaevu liigutada. Juba külje keeramine voodis oli minu jaoks aeganõudev ja kurnav tegevus.

Kord kaotasin ma sellises olukorras ümbritseva suhtes teadvuse ja arvasin, et olen lahkunud teispoolsusesse. Avastasin end seismas seljaga suure ja ilusa järve poole, silme ees tohutu mets. Kedagi polnud näha ja järvel polnud paati ega mingit muud nähtavat vahendit, mis viidanuks sellele, kuidas ma sinna saabusin. Mõistsin või näisin mõistvat, et minu töö surelikkuses oli lõppenud ja olin läinud koju. …

Hakkasin ringi vaatama ja avastasin peagi läbi metsa viiva teeraja, mis näis olevat vähe kasutatud ja oli peaaegu rohtu mattunud. Läksin mööda teerada ja kui olin mõnda aega kõndinud ja metsas päris kaugele jõudnud, nägin mulle vastu tulemas üht meest. Taipasin, et tegemist on suurt kasvu mehega ja püüdsin kiirel sammul temani jõuda, kuna tundsin temas ära oma vanaisa [George A. Smithi]. Surelikkuses oli ta üle 136 kilo kaalunud, seega oli tegu suure mehega. Mäletan, kui õnnelik ma olin, kui teda tulemas nägin. Olin saanud oma nime tema järgi ja olin alati selle üle uhkust tundnud.

Kui vanaisa minust paari meetri kaugusele jõudis, jäi ta seisma. Tema seismajäämine andis ka mulle märku seisma jääda. Seejärel – tahan, et poisid, tüdrukud ja noored seda iial ei unustaks – vaatas ta mulle täie tõsidusega otsa ja ütles:

„Tahaksin teada, mida sa minu nimega teinud oled.”

Kõik, mida kunagi teinud olin, jooksis mu silme eest läbi otsekui kinolinal – kõik, mida ma teinud olin. See elav tagasivaade jõudis kiiresti ajahetkeni, mil ma seal seisin. Kogu mu elu oli mu silme eest mööda jooksnud. Vaatasin naeratades vanaisale otsa ja ütlesin:

„Ma pole teinud su nimega kunagi midagi, mille pärast peaksid häbi tundma.”

Vanaisa astus minu juurde ja võttis mind oma käte vahele ja kui ta seda tegi, jõudis mu maine ümbrus taas mu teadvusse. Mu padi oli märg, otsekui sellele oleks vett valatud – märg tänupisaraist, et võisin vastata ilma häbi tundmata.

Olen selle üle palju mõelnud ja tahan teile öelda, et olen püüdnud sellest ajast peale rohkem kui kunagi varem selle nime eest hoolt kanda. Niisiis tahan ma öelda poistele ja tüdrukutele, noortele meestele ja noortele naistele, noortele Kirikus ja kogu maailmas: Austage oma isa ja ema! Austage nime, mis teile antud on!”²⁸

Lõpuks hakkas vanem Smithi jõud taastuma ja ta väljus sellest katsumusest veelgi tänulikumana oma tunnistuse eest tõe kohta. Ühe järgnenud üldkonverentsi ajal ütles ta pühadele: „Olen viibinud läinud aastatel surmavarju orus, nii lähedal teispoolsusele, et olen kindel, et [ilma] meie Taevase Isa erilise õnnistuseta poleks ma saanud siia jääda. Kuid see tunnistus, millega mu Taevane Isa on mind õnnistanud, pole iial hetkekski tuhmunud. Mida lähemale teispoolsusele läksin, seda suurem oli minu kindlus, et evangeelium on tõsi. Nüüd, mil mu elu on säästetud, on mul rõõm tunnistada, et ma tean, et evangeelium on tõsi, ja ma tänan kogu hingest oma Taevast Isa, et ta on seda mulle ilmutanud.”²⁹

Erinevad tervisehäired ja muud raskused vaevasid vanem Smithi ka järgnenud aastatel. Suurim katsumus sai talle ehk osaks aastatel 1932−1937, kui tema naist Lucyt vaevasid liigesepõletik ja närvivalu. Ta naine oli 1937. aastani suurtes valudes ja vajas peaaegu pidevat hoolt. Seejärel oleks südamerabandus 1937. a aprillis naiselt peaaegu elu võtnud ja ta jäi veelgi nõrgemaks.

Olgugi et ta pidevalt Lucy pärast muretses, jätkas vanem Smith oma kohustuste täitmist nii hästi, kui suutis. 5. novembril 1937 kõneles ta sõbra matustel ja kui oli pärast kõnet istet võtnud, ulatas keegi talle kirja, kus teatati, et ta peab otsekohe koju minema. Ta kirjutas hiljem päevikusse: „Lahkusin kohe kogudusehoonest, kuid enne kui ma koju jõudsin, oli mu kallis naine teinud oma viimase hingetõmbe. Ta oli meie seast lahkumas, kui ma matustel kõnet pidasin. Mina olen loomulikult ilma jäänud armsast abikaasast ja olen üksildane ilma temata.”

Ajaks, mil naine suri, olid Lucy ja George Albert olnud abielus veidi üle 45 aasta. Lucy oli 68-aastane. Kuigi vanem Smith oma naist sügavalt taga igatses, teadis ta, et lahusolek on vaid ajutine ning see teadmine andis talle jõudu. „Kuigi meie pere on väga õnnetu,” kirjutas ta, „saame me tröösti kindlustundest, et kohtume taas emaga, kui ustavaks jääme. Ta oli pühendunud, abivalmis, hooliv abikaasa ja ema. Ta on kuus aastat ühel või teisel viisil kannatanud ning olen kindel, et ta on seal oma ema ja teiste kallite inimestega õnnelik. … Issand on olnud ülimalt lahke ja võtnud ära kõik surmaga seotud halvad tunded, ja selle eest olen ma äärmiselt tänulik.”³⁰

Euroopa misjoni juhataja

1919. aastal kutsus president Heber J. Grant, keda oli hiljuti toetatud Kiriku presidendina, vanem Smithi Euroopa misjonit juhatama. Vaid mõni päev enne misjonileminekut ütles vanem Smith konverentsikõnes:

„Tahan öelda teile, mu vennad ja õed, et pean seda auks – ei, rohkem kui auks, pean seda väga suureks õnnistuseks –, et Issand on toonud mind välja viletsast seisundist, milles ma veidi aega tagasi olin, muutes minu tervisliku seisundi taas selliseks, et vennad on pidanud võimalikuks mind välismaale misjonile lähetada. …

… Järgmisel kolmapäeval kavatsen ma rongiga rannikule sõita ning siis üle ookeani misjoniväljale, kuhu mind kutsutud on. Tänu Jumalale selle võimaluse eest! Olen tänulik, et teadmised tõest on mu hinge jõudnud.”³¹

Tookord oli Euroopa alles taastumas Esimesest maailmasõjast, mis oli vaid mõned kuud tagasi lõppenud. Sõja pärast oli misjonäride arv Euroopas väga väike ja üks vanem Smithi ülesandeid oli seda arvu suurendada. Raske majandusliku olukorra pärast sõjajärgses Euroopas ei soovinud valitsused aga vajalikke viisasid väljastada. Olukorda raskendas ka see, et viimse aja pühadega seoses levis ikka veel palju väärarusaamu ja eelarvamusi. Kiriku maine parandamiseks kohtus vanem Smith arvukate valitsusametnike ja teiste tähtsate isikutega. Selgitades misjonäride eesmärki Euroopas ja kogu maailmas, ütles ta sageli: „Hoidke alles kõik see hea, mis teil on, hoidke alles kõik, mis Jumal teile andnud on, mis teie elu rikastab, ja lubage meil siis jagada teiega midagi sellist, mis teeb teid veel õnnelikumaks ja suurendab teie rahulolu.”³² Ühe misjonäri sõnul, kes tema juhatuse all teenis, „võitis ta oma meisterlikul ja lahkel kombel nende lugupidamise ja sõpruse ning kindlustas misjonäridele load, millest nad olid varem ilma jäänud.”³³

Oma teenimisaja lõpuks 1921. aastal õnnestus vanem Smithil tõsta Euroopas teenivate misjonäride arvu ja muuta mõnda väärarvamust seoses viimse aja pühadega. Lisaks oli ta leidnud Kirikule sõpru ja pidas nendega kirja teel ühendust veel paljude aastate vältel.

Kiriku ajalooliste paikade säilitamine

Vanem Smithile meeldis rääkida teistele Kirikust ja tähtsündmustest selle ajaloos. Oma teenimisajal tegi ta palju selle ajaloo säilitamiseks, rajades ausambaid ja tähistades muul viisil huvitavaid paiku Kiriku ajaloos. Nagu üks tema kaaslastest on kirjutanud, „uskus ta, et pöörates noorema põlvkonna tähelepanu esivanemate saavutustele, osutab ta sellega olulise teene.”³⁴

Noore apostlina läks ta New Yorgi osariiki Palmyrasse ja pidas Kiriku nimel läbirääkimisi Joseph Smith vanema talu ostmise üle. New Yorgis olles külastas ta ka meest nimega Pliny Sexton, kellele kuulus Cumorah’ küngas, koht, kus Joseph Smith sai kuldplaadid. Hr Sexton ei tahtnud maad Kirikule müüa, kuid temast ja vanem Smithist said sellest hoolimata sõbrad. Osalt tänu vanem Smithi headele suhetele härra Sextoniga õnnestus Kirikul lõpuks maatükk ära osta ja sinna ausammas püstitada.

1930. a, Kiriku sajanda juubeli aastal, aitas vanem Smith asutada Utah’ Teerajajate Radade ja Tähiste ühingu ning valiti selle rühma esimeseks juhatajaks. Järgnenud 20 aasta jooksul püstitas see ühing rohkem kui 100 ausammast ja mälestustahvlit, paljud neist mälestamaks teerajajate teekonda Soolajärve orgu. Vanem Smith viis läbi enamiku ausammaste pühitsemise.³⁵

Selgitades Kiriku huvi ajalooliste paikade vastu, kirjutas ta: „Tavakohaselt püstitatakse ausambaid inimestele, et mälestus neist võiks säilida. Ka tähtsad sündmused on ausammaste püstitamise kaudu jäädavalt inimeste meelde talletatud. … Paljud huvipunktid on unustusse vajumas ja rahvas soovib neid eriliselt märgistada, nii et järeltulijad neile olulistele sündmustele tähelepanu pööraks.”³⁶

Inimesena, kelle vanaisa oli jalgsi teerajajatega Utah’sse tulnud, tundis vanem Smith sügavat lugupidamist varajaste Kiriku liikmete vastu, kes oma usu nimel nii palju ohverdasid. Ühes oma kõnes Abiühingule rääkis ta järgmisest kogemusest, mis sai talle osaks, kui ta käis teed, mida mööda teerajajad olid käsikärudega rännanud:

„Jõudsime teerajal paika, kus Martini käsikäru rühm nii palju elusid kaotas. Leidsime nii ligilähedaselt, kui suutsime, koha, kus nad laagris olid olnud. Selle seltskonna järeltulijad aitasid sinna mälestustahvli panna. Seejärel jõudsime Rock Creeki. Olime pannud sinna aasta tagasi ajutise tähise. Tol aastaajal kasvasid kõikjal ilusad lilled, oli rohkesti võhumõõku ning seltskonna liikmed noppisid lilli ja panid need õrnalt aasta tagasi kuhjatud kivikalmele. … Siia oli ühte hauda maetud 15 Kiriku liiget, kes surid nälja ja karmide ilmastikuolude tõttu.

Teate küll, et on aegu ja paiku, kus me näime oma Taevasele Isale lähemale jõudvat. Kui me seal väikeses Rock Creeki orus, kus Willie’ käsikäru rühm hätta oli sattunud, ümber lõkke istusime, – meie, olles nende teerajajate järeltulijad, kes olid suvekuumuses ja talvekülmas tasandikke ületanud – jutustati meie esivanemate läbielamiste kohta lugusid. … See oli meeldiv sündmus. Ajalugu sai meie heaks korratud.

… Mulle näis, nagu oleksime olnud koos nendega, kes olid andnud kõik, mis neil oli, et meie võiksime saada osa Evangeeliumi õnnistustest. Näisime tunnetavat Issanda kohalolekut.

Kui me siis pärast pisarate poetamist – ma kahtlen, et ükski silm selles 30 või 40 inimesega rühmas kuivaks jäi – sealt lahkusime, oli mõju, mida tundsime selle väikese kokkusaamise tulemusena, liigutanud meie südameid, ja üks tore õde võttis mul käest kinni ja ütles: „Vend Smith, nüüdsest peale olen ma parem naine.” See naine … on üks parimaid naisi, aga ma usun, et ta oli, nagu ilmselt enamik meist, liigutatud tõsiasjast, et mõnes üksikasjas polnud me enda arvates vastanud meie hinges olema pidanud ideaalidele. Siia maetud inimesed olid ohverdanud oma elupäevi ja koguni oma elu tunnistusena oma usust selle töö jumalikkusesse. …

Kui selle [Abi]ühingu liikmed on sama ustavad kui nemad, kes on tasandikele maetud, kes asusid oma probleemidele vastu usuga Issandasse, tuleb teie paljudele saavutustele lisa ning te olete ühes omastega armastava Isa soosingu all.”³⁷

Kiriku president, 1945–1951

15. mai varahommikul 1945 oli vanem Smith parasjagu rongiga teel Ameerika Ühendriikide idaosariikidesse, kui üks raudteeametnik ta üles äratas ja talle järgmise sõnumi edastas: toonane Kiriku president Heber J. Grant oli ära surnud. Vanem Smith läks niipea kui võimalik teise rongi peale ja naasis Salt Lake Citysse. Vaid mõni päev hiljem asetati George Albert Smith Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi vanima liikmena Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kaheksandaks presidendiks.

Oma esimeses üldkonverentsikõnes Kiriku presidendina ütles ta teda äsja toetanud pühadele: „Ei tea, kas keegi teine siin tunneb end sama nõrga ja alandlikuna, kui mees, kes teie ees seisab.”³⁸ Sarnaseid tundeid väljendas ta ka oma pereliikmetele: „Ma ei ole tahtnud seda ametikohta. Ma pole tundnud end selle väärilisena. Kuid see on mulle antud ja täidan seda nii hästi, kui suudan. Tahan, et te kõik teaksite, et mida iganes te kirikus teete, alates [kodu]õpetusest kuni vaia juhatamiseni välja, kui te teete seda nii hästi, kui suudate, on teie ametikoht just niisama tähtis kui minu oma.”³⁹

Paljude arvates olid president Smithi anded just selle kutse jaoks sobivad. Üks üldjuhtidest väljendas oma veendumust peagi pärast president Smithi ametisse seadmise toetamist: „Sageli öeldakse, et Issand on kasvatanud teatud inimese kindlat missiooni täitma. … Pole minu öelda, mis konkreetne missioon president George Albert Smithil ees seisab. Kuid ma tean, et just sel ajal maailma ajaloos pole iial vajatud armastust vendade vahel nii meeleheitlikult, kui seda vajatakse täna. Lisaks sellele tean ma seda, et minu tutvusringkonnas pole ühtegi inimest, kes armastab inimperekonda tervikuna ja iga inimest üksikult sügavamalt, kui seda teeb president George Albert Smith.”⁴⁰

Abivajajate aitamine pärast Teist maailmasõda

Teine maailmasõda lõppes vaid mõned kuud pärast seda, kui George Albert Smithist sai Kiriku president. Sõda oli tuhanded inimesed Euroopas kodutuks teinud, kõigest ilma jätnud ning president Smith mobiliseeris kiiresti Kiriku sotsiaalabitagavarad abiandmiseks. President Gordon B. Hinckley ütles hiljem nende jõupingutuste kohta järgmist: „Olin nende seas, kes töötasid õhtuti siin Salt Lake City Sotsiaalabi kvartalis ja laadisid tarbekaupu vagunitele, mis viisid toidu sadamasse, kust see laevaga üle mere toimetati. Kui paljud Saksamaa pühad Šveitsi templi pühitsemise ajal [1955] templisse tulid, kuulsin ma mõnda neist, pisarad mööda põski alla voolamas, tänuga sellest toidust rääkimas, mis oli nende elu päästnud.”⁴¹

President Smith teadis, et pärast sellist laastavat sõda on inimestel maailmas ka suured vaimsed vajadused. Vastuseks sellele võttis ta tarvitusele meetmeid misjonite taasasutamiseks riikides, kus sõda oli misjonitööle vahele seganud, ning julgustas pühasid elama oma elu rahuevangeeliumi järgi. „Parim tõend tänulikkusest käesoleval ajal,” ütles ta peagi pärast sõja lõppu, „on teha kõik, mida suudame, selle nimel, et tuua õnne siia kurba maailma, sest me oleme kõik oma Isa lapsed ning meil kõigil on kohustus teha maailmast oma elu jooksul õnnelikum koht.

Olgem lahked ja hoolivad kõigi vastu, kes seda vajavad, unustamata neid, kes on kõigest ilma jäänud. Ajal, mil me ise rahust rõõmu tunneme, ärme unusta neid, kes on kaotanud rahu nimel muuhulgas ka neile armsad inimesed. …

Palvetan, et inimesed pöörduksid Jumala poole ja käiksid tema teedel ning säästaksid seeläbi maailma edasistest vastuoludest ja hävingust. Palvetan, et rahu, mis tuleb üksnes meie Taevaselt Isalt, võiks olla kõigi leinajate südames ja kodus.”⁴²

Suuremad võimalused evangeeliumi jagada

President Smith kasutas alati ära kõik võimalused teistega evangeeliumi jagada ja võimalusi selleks tuli tema uue ametiga üha juurde. 1946. a mais külastas president Smith esimese Kiriku presidendina Mehhiko pühasid. Lisaks Kiriku liikmetega kohtumisele ja suurel konverentsil kõnelemisele astus president Smith läbi ka paljude Mehhiko kõrgete ametikandjate juurest ja rääkis neile taastatud evangeeliumist. Ühe külastuskäigu ajal Mehhiko presidendi Manuel Camacho juurde selgitas ta oma kaaskonnaga: „Tuleme tooma teile ja teie rahvale erilist sõnumit. Oleme siin, et rääkida teile teie esiisadest ja Jeesuse Kristuse taastatud Evangeeliumist. … Meil on üks raamat, mis … räägib suurest prohvetist, kes lahkus koos oma pere ja teistega Jeruusalemmast 600 aastat enne Kristust ja tuli … siia suurele Ameerika maale, mida nad teadsid kui „tõotatud maad, kõikidest maadest parimat”. Mormoni Raamat räägib ka Jeesuse Kristuse külaskäigust sellele mandrile ning et Ta rajas oma Kiriku ja valis kaksteist jüngrit.”

President Camachot, kes väljendas austust ja imetlust tema riigis elavate viimse aja pühade vastu, hakkas Mormoni Raamat väga huvitama ja ta küsis: „Kas mul oleks võimalik Mormoni Raamat endale saada? Ma pole kunagi varem sellest kuulnud.” President Smith kinkis talle seejärel nahkköites hispaaniakeelse Mormoni Raamatu, mille alguses oli nimekiri erilist huvi pakkuvatest pühakirjasalmidest. President Camacho sõnas: „Loen selle raamatu läbi, sest see on minu ja mu rahva jaoks väga huvitav.”⁴³

Teerajajate sajanda juubeli tähistamine

Üks kõrghetki George Albert Smithi kuue Kiriku presidendiks oldud aasta jooksul saabus 1947. aastal, mil Kirik tähistas teerajajate Soolajärve orgu saabumise sajandat aastapäeva. President Smithi juhatuse all toimunud pidustused said üleriigilise tähelepanu osaliseks ja kulmineerusid ausamba „See on see koht” pühitsemisega Salt Lake Citys paiga lähedal, kus teerajajad esimest korda orgu astusid. President Smith oli seotud 1930. aastast peale mälestusmärgi planeerimisega teerajajate saavutuste ja usu austuseks. Samas jälgis ta hoolega, et ausammas avaldaks au ka tolle ajajärgu varajastele maadeuurijatele, teist usku misjonäridele ja tähtsatele indiaani juhtidele.

Ausamba „See on see koht” pühitsemisel mainis toonane Idaosariikide misjoni juhataja George Q. Morris hea tahte vaimu, mille ta omistas president Smithi jõupingutustele: „Pühitsemisteenistusel toodi välja president Smithi panus vendlusse ja sallivusse. … Ausammas ise oli austav skulptuur – nii palju, kui üht isikut portreteeriva skulptuuri puhul võimalik – inimestest nende rassist või usust hoolimata, kes lääne mäestike vahel enne mormooni teerajajaid ajalugu tegid. Kui pühitsemisteenistuse programmi ette valmistati, soovis president Smith, et lisaks osariigi, maakonna ja linna ametnikele oleksid esindatud ka kõik peamised usulised rühmitused. Peamisteks kõnelejateks olid katoliku preester, protestandi piiskop, juudi rabi ja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku esindajad. Üks idaosariikidest saabunud külaline märkis pärast programmi järgmist: „Täna on mind vaimselt uuesti ristitud. Olen pealt näinud midagi sellist, mis poleks saanud maailmas kusagil mujal aset leida. Täna avaldunud sallivuse vaim oli võrratu.””⁴⁴

Kuigi 18-meetrine ausammas oli muljetavaldav, oli president Smithi arvates parim viis teerajajate austamiseks võtta eeskuju nende usust ja pühendumisest. Ausamba pühitsemispalves ütles ta: „Meie Isa, kes oled taevas! … Seisame täna hommikul siin vaiksel mäeveerul sinu ees ja silmitseme seda suur ausammast, mis on püstitatud sinu poegade ja tütarde ning nende pühendumuse auks. … Me palvetame, et meid õnnistataks sama vaimuga, mis oli iseloomulik neile ustavaile, kes uskusid sind ja sinu Armast Poega, kes tulid siia orgu, kuna soovisid siin elada ja sind kummardada. Palvetame, et kummardamise ja tänulikkuse vaim oleks jätkuvalt meie südames.”⁴⁵

Tagasivaade elule 80-aastasena

Kõrgele eale vaatamata suutis president Smith oma kohustusi enamiku presidendi ametiajast täita nii, et polnud tervisehäired, mis teda varem olid takistanud. 1950. aasta aprillis president Smithi 80. sünnipäeva paiku avaldatud artiklis heitis ta pilgu elatud elule ja märkis, kuidas Jumal oli teda toetanud ja õnnistanud:

„Nende kaheksakümne aasta vältel olen ma reisinud maailmas üle miljoni kilomeetri Jeesuse Kristuse evangeeliumi huvides. Olen käinud paljudes kliimavööndites ja paljudel maadel ning paljude rahvaste juures, ja minu lapsepõlvest peale on inimesed, nii Kiriku liikmed kui ka mitteliikmed, minu vastu kenad ja abivalmid olnud. Kus iganes ma olen käinud, olen leidnud eest üllaid mehi ja naisi. …

… Kui mõtlen sellele, et minusugune nõrk ja habras inimene on kutsutud selle suure Kiriku juhiks, mõistan ma, kui väga ma abi vajan. Olen tänulik oma Taevaisalt saadud abi ning julgustuse ja kaasluse eest, mida on pakkunud mulle mu elu jooksul paljud parimad mehed ja naised, keda võib leida kõikjal maailmas, nii kodus kui ka võõrsil.”

Jätkates väljendas ta armastust inimeste vastu, keda oli nii palju aastaid teeninud:

„Sellise rahvaga läbikäimine on loomulikult õnnistus, ja kasutan juhust, et tänada teid kõiki kogu hingest teie lahkuse eest minu vastu, ning kasutan ka juhust, et öelda teile kõigile: te ei või iial teada, kui väga ma teid armastan. Mul pole sõnu, et seda väljendada. Ja tahan tunda nii iga oma Taevase Isa poja ja tütre vastu.

Olen elanud keskmise inimeaga võrreldes pikka aega ja mu elu on olnud õnnelik. Asjade loomuliku käigu puhul ei lähe palju aastaid, kui kutse teispoolsusesse minuni jõuab. Ootan seda aega meeldiva ootusärevusega. Ja pärast kaheksatkümmend aastat surelikkuses, paljudes maailmaosades käimist, paljude suurepäraste ja heade meeste ning naistega lävimist tunnistan ma teile, et tean täna paremini kui iial varem, et Jumal elab, et Jeesus on Kristus, et Joseph Smith oli elava Jumala prohvet ning et Kirik, mille ta rajas meie Taevase Isa juhatuse all, Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik, … tegutseb sama preesterluse väe ja volituse all, mille Peetrus, Jaakobus ja Johannes andsid Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle. Tean seda niisama kindlalt kui ma elan, ja mõistan, et teile sellest tunnistamine on tõsine asi ning et mu Taevane Isa peab mind selle ja kõige muu eest vastutavaks, mida ma tema nimel õpetanud olen. … Tunnistan sellest armastuse ja lahkusega südames kõigi vastu, Jeesuse Kristuse, meie Issanda nimel.”⁴⁶

Aasta hiljem oma 81. sünnipäeval, 4. aprillil 1951, suri George Albert Smith vaikselt oma kodus, poeg ja tütred voodi ääres.

Lihtsad armastusest ajendatud teod

George Albert Smith suutis oma 81 eluaasta jooksul Kirikus, kogukonnas ja kõikjal maailmas palju korda saata. Need aga, kes teda isiklikult tundsid, mäletasid teda kõige enam ta paljude lihtsate, alandlike, lahkete ja armastavate tegude poolest. President David O. McKay, kes juhatas president Smithi matusetalitust, ütles tema kohta: „Ta oli tõepoolest üks üllas hing, kõige õnnelikum siis, kui ta teisi õnnelikuks sai teha.”⁴⁷

Vanem John A. Widtsoe Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist meenutas kogemust seoses ühe kaaluka, raske küsimuse lahendamisega:

„Istusin pärast tööpäeva üpris väsinult oma kabinetis. … Olin kurnatud. Just siis koputati uksele ja sisse astus George Albert Smith. Ta lausus: „Mu tööpäev on läbi ja hakkan koju minema. Mõtlesin sinu ja su lahendamist nõudvate probleemide peale. Tulin sulle tröösti tooma ja sind õnnistama.”

See oli George Albert Smithi puhul tavaline. … Ma ei unusta seda iial. Ajasime üksteisega veidi juttu, soovisime head aega ja tema läks koju. Mu südant oli ülendatud. Ma polnud enam kurnatud.

Vaadake, armastus … ei ole pelk sõna või tundmus. Selleks, et armastus oleks vääriline, peab see olema tegudesse pandud. President Smith tegi seda tookord. Ta jagas minuga oma aega, andis mulle jõudu.”⁴⁸

Vanem Matthew Cowley, kes oli samuti Kaheteistkümne Kvoorumi liige ja president Smithi lähedane sõber, avaldas matusetalitusel austust järgmiste sõnadega:

„Iga hädasolija, iga haigusest või muust ebaõnnest vaevatu, kes selle Jumala poja lähedusse sattus, ammutas temast tervist ja jõudu. Tema juures olemine tähendas tervenemist, kui mitte füüsiliselt, siis kindlasti vaimselt. …

… Jumal tõmbab ligi jumalakartlikke ja ma olen kindel, et lühim teekond, mille see Jumala mees eales kõigil oma rännakutel ette võttis, on teekond, mille ta on just nüüd ette võtnud. Jumal on armastus. George Albert Smith on armastus. Ta on jumalakartlik. Jumal on võtnud ta enda juurde.

… Sellist elu ei saa austada sõnadega. Sõnadest ei piisa. Tema vooruslikkuse, meeldiva iseloomu, armastusest ajendatud omaduste austamiseks on vaid üks viis – tuleb tegutseda. …

Olgem kõik veidi andestavamad, üksteisega lävimisel veidi õrnemad, üksteise suhtes veidi hoolivamad, üksteise tunnete suhtes veidi hellemad.”⁴⁹

George Albert Smithi hauakivil on järgmine pühendus. See on sobiv kokkuvõte tema elukestvast armastusest ajendatud teenimisest:

„Ta mõistis ja levitas Kristuse õpetusi ning oli erakordselt edukas nende elluviimisel. Ta oli sõbralik, kannatlik, tark, salliv ja mõistev. Ta käis mööda maad ja tegi head. Ta armastas Utah’ osariiki ja Ameerikat, kuid ei olnud provintslik. Ta uskus jäägitult armastuse vajalikkusesse ja selle väesse. Ta oli ääretult kiindunud oma Kirikusse ja perekonda ning teenis neid kirglikult. Ometi ei piirdunud tema armastus sellega. Ta armastas kõiki inimesi rassist, usust või positsioonist hoolimata. Ta ütles sageli neile ja nende kohta: „Me oleme kõik oma Isa lapsed.””

Misjonärid Lõunaosariikide misjonil. Äsja abiellunud Lucy (vasakult kolmas) ja George Albert Smith (istub tema kõrval) teenisid üheskoos misjonikodus.

Kaheteistkümne Apostli Kvoorum 1921. Seisjad vasakult: Joseph Fielding Smith, James E. Talmage, Stephen L. Richards, Richard R. Lyman, Melvin J. Ballard ja John A. Widtsoe. Istujad vasakult: Rudger Clawson, Reed Smoot, George Albert Smith, George F. Richards, Orson F. Whitney ja David O. McKay.

Vanem George Albert Smithi eestvedamisel avaldati Mormoni Raamat pimedate kirjas.

Ausammas Cumorah’ künkal, kus ingel Moroni andis kuldplaadid Joseph Smithile

President Smith ja tema nõuandjad J. Reuben Clark noorem (vasakul) ja David O. McKay (paremal)

Ausammas „See on see koht”, millega mälestatakse teerajajate saabumist Soolajärve orgu, mille president Smith pühitses 1947. aastal.

President Smith oma kabinetis

John Henry ja Sarah Farr Smithi lapsed. George Albert Smith on vasakul.