17. peatükk

Usu tugevdav vägi

Usk on and Issandalt, tänu millele on õigemeelsetel vägi korda saata imelisi asju.

George Albert Smithi elust

1919. aastal kutsuti George Albert Smith toonase Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liikmena Euroopa misjoni juhatajaks. Peagi pärast kohalejõudmist kohalikele pühadele esitatud sõnumis puudutas president Smith rasket olukorda Euroopas, mis polnud ikka veel Esimese maailmasõja hävitustööst taastunud: „Ma mõistan, et elame tähtsal perioodil maailma ajaloos. Kuna rahvad on silmitsi uute pingeliste oludega ja peaaegu kõikjal inimeste seas on ülekaalus rahulolematuse vaim, tunnetan ma seega nendega kohtudes suurt vastutust ja soovin tõsiselt oma ülesannete lahendamisel jumalikku juhatust.” President Smith uskus, et proovilepanevatest aegadest hoolimata saadab liikmete ja misjonäride jõupingutusi edu: „Heade ja võimekate kaaslaste abil [misjoni] peakorteris ning ustavate meeste ja naistega misjoniväljal ootan ma elevusega suurt ausate hingede saaki.”¹

Üks president Smithi pakilisemaid kohustusi misjonijuhatajana oli misjonäride arvu suurendamine Euroopas. Kirik oli saatnud sõja ajal Euroopasse väga vähe misjonäre ning keset toidunappust ja muid majanduslikke probleeme ei tahtnud Euroopa valitsusametnikud nüüd välismaalastele viisasid anda. President Smithil seisis ees raske ülesanne veenda neid ametnikke misjonäre oma riiki lubama. President Smith kirjutas ühes kirjas oma tütrele Emilyle, kuidas ta kord sel eesmärgil Londonisse sõitis.

„Meie Ameerika suursaadik on olnud väga kena ja tal õnnestus meie jaoks korraldada kokkusaamine Suurbritannia tööministri, söör Robert Horne’iga. Kui me end tema kantseleis tutvustades suursaadiku kirja söör Roberti sekretärile ulatasime, küsis too, kas saaksime oma kokkusaamise edasi lükata, kuna tema ülemus pidi mõne minuti pärast kolmeks nädalaks Šotimaale sõitma. Kinnitasin talle, et oleksime väga tänulikud, kui saaksime temaga praegu viis minutit rääkida, sest me ei elanud Londonis ja meil oli asjaga kiire. Sekretär läks söör Roberti juurde ja naasis peagi teatega, et ta lükkab oma sõidu edasi ja kohtub meiega kell neli päeval. Olin palvetanud tol hommikul eriti tulihingeliselt, et tee meile võiks avaneda, ja kui meid tagasi kutsuti, olin meie Taevasele Isale eriti tänulik.”

Kokkulepitud tunnil kutsuti president Smith koos kaaslastega söör Robert Horne’i erakabinetti. „Püüdsime rääkida talle, mida meil vaja on, ja kinnitasime talle, et seda, mida me palume, on Suurbritannial vaja. Ta kuulas peaaegu poolteist tundi äärmise huviga osa Kiriku ajaloost, meie tõekspidamistest jne.

Kui olin lõpetanud, küsis ta meilt veelkord, mida me temalt tahame, ja kui me ütlesime talle, et tahaksime võimalust suurendada oma misjonäride väge kahesaja viiekümneni nagu enne sõda, ütles ta, et tal on hea meel anda oma osakonnale juhiseid mainitud arvu misjonäride maale lubamiseks niipea, kui nad peaksid saabuma. Loomulikult olime ülimalt rahul ja kinnitasime talle lahkudes, et ta oli suuresti kergendanud meie murekoormat.

Olen kindel, et saime sõpradeks ühe Inglismaa mõjuvõimsama mehega ja ma ei kõhkleks hetkekski, kui oleks jälle vaja tema juurde minna.”²

James Gunn McKay, üks president Smithi misjonäridest, kes viibis samuti kohtumisel söör Robert Horne’iga, ütles hiljem: „Vaata, millise imelise töö ta ära tegi. Tookord olid seal [misjonil] vaid mõned vanemad. Tee näis olevat tõkestatud ja ometi tuli ta Issanda inspiratsioonist pakatavana ning koputas ametnike ustele, et pälvida nende usaldust. Lõpuks saime erilise võimaluse, mida olime soovinud, et vanemad võiksid tulla ja oma tööd jätkata ning täita missiooni Jumala aate edendamisel ja tema töö tegemisel, ja sel viisil andis ta meile kindla tunnistuse, et Jumal juhatab seda tööd.”³ Vanem McKay pani president Smithi edu tema „usu ja pühendumise ning ligimesearmastuse [arvele] kõigi nende vastu, kellega ta lävis.” „Tegin temaga tööd,” ütles ta. „Pidasin temaga nõu, palvetasin koos temaga ja tean, et tema usk ja lojaalsus on põhjatud nagu elu.”⁴ [Vt 1. soovitus lk 175.]

George Albert Smithi õpetused

Usu vägi avaldub pühakirjades.

Meile on antud teada, et ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane [vt Hb 11:6]. See on jõud, mis paneb tegutsema, ning pühakiri on pilgeni täis tõendeid usu väest. Noa usk võimaldas tal ehitada laeva ning kuulekuse tõttu Jumala käskudele tema ja ta kodakond päästeti, samas kui need, kellel usku nappis, mattis suur veeuputus enda alla [vt 1Ms 6:13–22; 7:1–24].

Usu tõttu hoiti Lotti ja tema pereliikmeid, kui tuli taevast põletas maha Soodoma ja Gomorra linnad ning hävitas sealsed elanikud, kellel polnud usku [vt 1Ms 19:12–25].⁵

Usu kaudu päästis Mooses Iisraeli lapsed orjusest, kui nad läbi Punase mere nagu mööda kuiva maad läksid, samas kui neid jälitanud egiptlaste väed hukkusid. Rahvahulgale anti süüa leiba taevast. Kui Mooses lõi Hoorebi kaljut, purskas sellest vett nende janu kustutamiseks ning nad juhatati kõrbe kaudu tõotatud maale. [Vt 2Ms 14:21–31; 16:14–15; 17:5–6.]⁶

Kui Taaniel ei lakanud palvetamast avalikult Iisraeli Jumala poole, vastupidiselt määrusele, mille ta vaenlased olid tahtlikult välja mõelnud, et teda hävitada, heideti ta lõukoerte auku ja jäeti sinna kogu ööks. Ta teadis, et tema Taevane Isa võib ta päästa ja tema usaldus oli vankumatu. Järgmisel varahommikul läks kuningas augule ja leidis Taanieli elusana. Tema usk oli teinud metselajad kahjutuks ja ta pälvis kuninga poolehoiu. [Vt Tn 6:4–28.]

Kolm heebrealast, Sadrak, Meesak ja Abednego, kes keeldusid kummardamast Nebukadnetsari püstitatud kuldkuju, heideti tulisesse ahju, mis oli köetud tavapärasest seitse korda kuumemaks. Nad usaldasid elavat Jumalat ja tasuks nende usu eest jäeti nad ellu. [Vt Tn 3:8–28.]

Usu tõttu kutsus prohvet Eelija taevast alla tule, mis neelas tema põletusohvri, ning kuningas ja rahvas veendusid, et Iisraeli Jumal on Jumal ja et Baal ei ole [vt 1Kn 18:36–40].

Usu tõttu jäi Jeredi vennale ja tema järgijatele alles nende isade keel keelte segamise ajal Paabeli torni juures ja nad toodi läänepoolkerale [vt Et 1:33–43]. … Samasugune usk võimaldas Lehhil tuua oma pere üle ookeani ja seada end sisse maal, mis on valituim kõikide maade seas.

Usk võimaldas Jeesuse jüngritel pidada vastu neid vallanud tagakiusamisele ning juutide vastuseisust hoolimata panna alus evangeeliumile, mille Päästja oli neile andnud.⁷

Usu tõttu tegid maailma Lunastaja ja need, kes olid Temaga seotud, kõik imed. Aegade algusest peale kuni praeguseni on olnud vaid ustaval inimesel Jumala vägi.⁸ [Vt 2. soovitus lk 175.]

Käesoleval evangeeliumi ajajärgul avaldub usu vägi õigemeelsete pühade elus.

Käesoleval viimasel evangeeliumi ajajärgul läks poisiohtu prohvet [Joseph Smith] oma vankumatu usu pärast Jumalasse metsa, laskus põlvili ja palvetas ning sai temale antud esimese suure taevase ilmingu osaliseks, mille tõttu Jumaluse omadused taas inimkonnale teatavaks tehti. Usu tõttu võis ta minna Kumoora künkale ja saada ingli käest pühad ülestähendused, mille ta hiljem tõlkis Jumala anni ja väega. Usu tõttu juhatas ta oma rahva Kirtlandist Missouri maale ja tagasi Illinoisi, ja olgugi et neid korduvalt rüüstati ja kodudest välja aeti, jäi neil nende südamesse külvatud usk alles ja nad teadsid, et Jumal arvestab nendega. Usu tõttu rajati prohvet Joseph Smithi juhatuse all suur Nauvoo linn ja usu tõttu sai ta hiilgavad tõed, mis on kirjas Õpetuses ja Lepingutes.

Usu tõttu juhatas Brigham Young rahva siia läänepoolsele maale [Soolajärve orgu], ning kui ta jõudis mäetippu ja heitis pilgu orule, andis Jumal talle tunnistuse, et see on koht, kuhu Iisrael tuleb asutada. … Usu tõttu pani rahvas nurgakivi suurele templile [Soolajärve templile] oma nõrkuses ja vaesuses, uskudes, et Jumal loob võimalused ja annab vahendid selle suure ehitise valmimiseks. Usu tõttu näitas meie Taevane Isa rahva vastu halastust, kui nad vaatasid murelikena pealt, kuidas rohutirtsud nende vilja hävitasid, ega saanud millegagi seda takistada, ning nende palvetele vastati Jumala ettenägelikkusega, millest nad said tunnistuse, kui kajakad saabusid nende saaki päästma ning neid näljast vabastama. …

… Usu tõttu on selle töö eesotsas seisnud mehi aeg-ajalt inspireeritud meile vajalikku juhatust andma. Usu tõttu saame teadmisi … nendelt, kes Issanda nimel õpetavad, ning Trööstija elavdab nende mõistmist, tuletab neile meelde seda, mis on läinud, ja näitab neile seda, mis on tulemas, näidates seeläbi ilmutuse vaimu.⁹

Usuga on Iisraeli vanemad läinud teele, jättes maha kodu ja neile armsad inimesed ning pidades vastu maailma etteheidetele tunnistamaks, et Jumal elab, et Jeesus on Kristus ja et Joseph Smith oli Issanda prohvet. Usu tõttu on teie haiged terveks saanud, teie surnud ellu äratatud. Kui ülestähendused selle rahva seas tehtud imedest oleksid kättesaadavad, … annaks see tunnistust usu kaudu ilmsiks saanud Jumala väest, mis jääb kõikidel maailma ajastutel ületamatuks.

Vennad ja õed, see põhimõte suunab meid taeva poole, annab meile lootust elulahingus. Kui satume segadusse ja näeme enda ees takistusi, millest me näiliselt üle ei saa, saame, uskudes maailma Lunastajasse, pöörduda Tema poole ja teada, et meie palvetele vastatakse, nii nagu meile hea on.¹⁰ [Vt 3. soovitus lk 175.]

Sageli on küsitud: On see võimalik, et poisid ja tüdrukud, noored mehed ja noored naised, kes on üles kasvanud selles Kiriku põlvkonnas, oleksid nõus taluma raskusi, puudust ja katsumusi, millele nende isad ja emad evangeeliumi nimel vastu pidasid? Kas nad jätaksid maha oma mugavad kodud, et rahvastada uus maa oma usu huvides?

Ma ütlen teile, et kui nende südamesse on külvatud teadmine selle töö jumalikkusest, nagu meie seda teame, kui neile on antud usk, kuna meie oleme pidanud Issanda käske, kui neid on õpetatud teadma, et Jeesus on Kristus ja et Joseph Smith oli Issanda prohvet, siis ma ütlen teile jah, nad teevad, mida nende isad ja emad on teinud, võtavad oma koha sisse viimse aja Iisraeli ridades.

Isegi kui see tähendaks puudust, kui see tähendaks haigusi ja muresid või koguni kodust väljasaatmist, pitseeriksid sajad ja tuhanded meie pojad ja tütred vajadusel oma tunnistuse oma eluga, teades, et see on Kristuse evangeelium.¹¹ [Vt 2. soovitus lk 175.]

Kui rakendame usku, avab Issand meile võimaluse Tema palvet täita.

Mul on meeles, kuidas tundsin üks päev mõjutust öelda misjonärile, kes läks teatud linna, kus meil ei lubatud pidada tänavakoosolekuid:

„Pea meeles, anna Issandale võimalus! Sul tuleb abi paluda. Anna Issandale võimalus. Palu tal tee avada.”

Noormees läks sellesse linna, läks linnapea kabinetti ja küsis, kas ta võiks temaga kokku saada. Ta tahtis paluda, kas nad võiksid selle määruse ära muuta.

Kohale jõudes sai ta teada, et linnapea oli linnast ära. Noormees väljus kabinetist, pööras pilgu koridorile ja nägi ühel uksel koridori lõpus silti „Politseiülema kabinet”. Ta kõhkles hetkeks, kuid miski ütles talle: „Anna Issandale võimalus.” Ta astus politseiülema kabinetti ja ütles talle, milleks ta tulnud oli. Kui ta lõpetas, ütles mees:

„Heakene küll, mis tänavanurka sa tahaksid?”

Noormees vastas: „Ma ei tunne seda linna nii hästi kui teie. Ma ei tahaks paluda kohta, mida te ei soovitaks või kus me häiriksime liiklust. Kas te tuleksite koos minuga seda nurka valima?”

Mõelda vaid, et üks misjonär palub politseiülemal evangeeliumi jutlustamiseks tänavanurk valida!

Politseiülem ütles:

„Muidugi tulen ma teiega.”

Viieteistkümne minuti pärast oli neil üks parimaid tänavanurki linnas välja valitud koos loaga jutlustada Jeesuse Kristuse evangeeliumi seal, kus seda tänavatel jutlustati viimati enne [Esimest maailmasõda]. …

Issandal on võimalik korda saata asju, mida meie ei suuda, ja ta ei palu meilt kunagi midagi, ilma et ta selle võimalikuks teeks. Ta ütles seda meile Nefi vahendusel. Ta ei nõua midagi ilma, et ta valmistaks selleks tee.

„Ja sündis, et mina, Nefi, ütlesin oma isale: Ma lähen ja teen seda, mida Issand on käskinud, sest ma tean, et Issand ei anna inimlastele ühtegi käsku ilma, et ta valmistaks neile tee, et nad võiksid täide saata seda, mida ta neil käsib.” [1Ne 3:7]

Kui Issand on teil midagi teha palunud või ootab teilt midagi ja te ei tea lihtsalt, kuidas alata, siis andke endast parim. Liikuge vajalikus suunas, usaldage Issandat, andke talle võimalus ja ta ei vea teid kunagi alt.¹²

Kui imeline on teada, et me võime tahtmise korral oma Taevasel Isal käest kinni hoida ja temalt juhatust saada. Inimestel terves maailmas pole sellist kindlustunnet nagu sellel rahval.¹³ [Vt 4. soovitus lk 175.]

Usk on Jumala and õigemeelsetele.

Meie usk on tingitud õigemeelsest elust. Meie usk ei saa olla selline, nagu peaks, kui elame sündsusetult. Aga kui me peame Issanda käske, saab meil olla usku ning see kasvab ja suureneb, nii nagu suureneb meie õigemeelsus.¹⁴

Kui kellelgi meist napib usku sellesse töösse, tuleb see sellest, et me pole pidanud Jumala käske. Kui keegi ei tea, et see on meie Isa töö, tuleb see sellest, et nad pole oma kohust täitnud. Tean sama kindlalt kui ma elan, et see on Issanda töö, ja see teadmine tuleb Tema käskude pidamisest.¹⁵

Me teame, et usk on and Jumalalt, see on viljasaak õigemeelse elu eest. See ei tule meie käsu peale, vaid on meie Taevase Isa tahte täitmise tulemuseks. Kui meil napib usku, heitkem pilk iseendasse, et näha, kas oleme pidanud Tema käske, ja tehkem viivitamatult meeleparandust, kui me seda teinud pole. … Suurendagu Issand meie usku ja elagem selle vääriliselt.¹⁶

Ma loodan, et need, kes on selle imelise anni saanud, elavad ka selle vääriliselt.¹⁷ [Vt 5. soovitus lk 175.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.

Otsige tõendeid George Albert Smithi usu kohta loost lk-del 167–168. Üks president Smithi misjonär ütles, et sellega, mis ta korda saatis, „andis ta meile kindla tunnistuse, et Jumal juhatab seda tööd” (lk 168). Kuidas on kellegi teise, näiteks pereliikme või lähedase sõbra usk teid mõjutanud?
Vaadake üle näited usust lk-del 169–173. Tooge veel näiteid usust, mis on teie jaoks eriti tähendusrikkad. Kuidas aidata nende näidete varal kedagi, kes rakendab usku, kuid pole veel saanud soovitud õnnistusi?
Kuidas on teie usk andnud teile „lootust elulahingus”? Kuidas saab usk aidata meil saada jagu hirmust või ületada muid „takistusi, millest me näiliselt üle ei saa”? (Lk 171)
Lugege lk-l 173 algavat osa ja võrrelge seda looga „George Albert Smithi elust”. Milliseid sarnaseid kogemusi olete te ise kogenud? Mida tähendab „anda Issandale võimalus”?
President Smith õpetas, et „usk on and Jumalalt”, mis „ei tule meie käsu peale” (lk 174). Kuidas mõjutab see põhimõte teie püüdlusi oma usku suurendada ja teistes usku esile kutsuda? Mis on mõned konkreetsed asjad, mida me saame teha, et elada usu anni vääriliselt? (Vt Al 32:35–43.)

Samateemalised pühakirjakohad: Hb 11:1–11, 17–34; Jk 2:17–24; Al 32:26–43; Et 12:6–22; Mn 7:27–39; ÕL 136:42

Abiks õpetamisel: „Aitamaks tunnis osalejatel küsimustele vastata, võiksite neile öelda enne millegi lugemist või ettekandmist, et te ootate neilt vastuseid. … Näiteks võite te öelda: „Kuulake, kui ma selle lõigu ette loen, et võiksite siis rääkida, mis teile selle juures kõige enam huvi pakub” või „püüdke seda pühakirjakohta kuulates mõista, mida Issand räägib meile usu kohta”” (Teaching, No Greater Call, lk 69).

„Pühakiri on pilgeni täis tõendeid usu väest… Usu tõttu kutsus prohvet Eelija taevast alla tule, mis neelas tema põletusohvri.”

„Usu kaudu päästis Mooses Iisraeli lapsed orjusest, kui nad läbi Punase mere nagu mööda kuiva maad läksid.”

„Usu tõttu juhatas Brigham Young rahva [Soolajärve orgu].”