9. peatükk

Avage oma hing Issandale palves

Isiklik palve ja perepalve aitavad meil tunda Taevase Isa mõju oma elus ja oma kodus.

George Albert Smithi elust

Kodus, kus George Albert Smith üles kasvas, oli palvel tähtis koht. „Iga perekonnaliige palvetas omaette ja koos perega,” ütles ta. „Õppisin elus päris varakult, et Issand vastab palvele, sest Ta vastas minu palvele ja andis mulle palju tõendeid oma valvsast hoolivusest.”¹

Veel vanas eas meenutas president Smith hellalt, kuidas tema ema, Sarah Farr Smith, teda palvetama õpetas:

„Sain õpetust viimse aja pühast ema põlvel olles. Mäletan ühe esimese asjana seda, kuidas ta võttis mul käest ja viis mind ülakorrusele. Toas oli kaks voodit, voodi, kus magasid minu vanemad, ja teisel pool tuba üks väike ratastega voodi. Mäletan seda, otsekui olnuks see eile. Kui trepist üles jõudsime, istus ta minu väikese ratastega voodi kõrvale. Ta lasi mul enda ette põlvili laskuda. Ta pani mu käed kokku, võttis need oma käte vahele ja õpetas mind esimest korda palvetama. Ma ei unusta seda iial. Ma ei taha seda unustada. See on minu elus üks armsamaid mälestusi, kus ema ingli kombel mu voodi kõrval istub ja mind palvetama õpetab.

See palve oli nii lihtne, kuid … avas mulle taevaluugid. Selle palve kaudu küündisin Taevaisani, sest ema selgitas, mida see kõik tähendab, nii et mina väikse lapsena võiksin sellest aru saada. Sellest päevast praeguseni, mil olen läbinud maailmas oma miljon kilomeetrit meie Isa teiste laste seas, olen ma tundnud end iga päev ja iga öö, kus ma ka poleks, voodisse minnes või sealt tõustes, oma Taevase Isa lähedal. Ta ei ole kaugel.”²

Palve oli president Smithi elus viis, kuidas Jumalaga lähedasemaks saada ja Temalt tarvidusel abi paluda. Ühel päeval, kui ta California ranniku ääres Vaikses ookeanis ujus, sai talle osaks järgmine kogemus:

„Mind peeti väga heaks ujujaks ja see spordiala meeldis mulle väga. Tol konkreetsel päeval oli tõus väga kõrge ja kiireloomuline. Lahkudes kaldalt ja ujudes ookeani poole, sukeldusin läbi suurte murdlainete, kui laineharjad minust üle uhtusid. Minu sihiks olid suured lained laineharja taga. Tahtsin seal selili visata ja suurel lainel ulpida.

Kui olin selle huvitava lustliku tegevuse lummuses, murdus üks lainehari veel enne, kui jõudsin end selleks pärast eelmisest lainest läbi sukeldumist valmis seada. Laine haaras mind endasse ja heitis ookeanipõhja. Tundsin, kuidas vastusüvahoovus mind kaugemale veab. Tol hetkel järgnes mitu lainet kiiruga üksteisele ja ma ei jõudnud end valmis seada, kui pidin juba ühest teise sukelduma. Mõistsin, et mu jõud saab kiiresti otsa ja pean kuidagi abi otsima. Ühe tohutu laineharja suunas liikudes nägin läheduses kai alustalasid ja mõtlesin, et kui üliinimliku pingutusega talade vahele varju jõuaksin, jääksin ma ellu.

Palusin vaikselt, et Taevane Isa annaks mulle jõudu eesmärgini jõuda. Kui mind kaist käsivarre kaugusele uhuti, sirutasin käed välja ja haarasin talade ümbert kinni. Talad olid täis teravaid tumesiniseid nuivähke, ning kui ma käsi ja jalgu turvalisuse leidmiseks ümber tala mässisin, vigastasid need mu rinda, reisi ja sääri. Hoidsin kinni niikaua, kui valu kannatada suutsin, ning ootasin suurt sõbralikku lainet, et end sellesse heita ja kaldapoolsema tala poole sõita. Liikusin jõudu kokku võttes, palve südames, veereva laine abil ühe tala juurest teise juurde.

Aeglaselt, kuid kindlalt ja läbi suurte raskuste jõudsin ma kalda lähedusse, kus vesi oli piisavalt madal, et sain rannale kõndida. Langesin kaitsvale soojale liivale jõudes rampväsinult maha. Olin nii nõrk, kuna oleksin peaaegu uppunud, ja ei suutnud koju minna, enne kui olin mõnda aega puhanud. Soojal ja turvalisel liival lamades mõtlesin ma äsja üle elatud piinarikkale kogemusele ning mu süda täitus tänust ja alandlikkusest, et Issand oli mul … ellu jääda aidanud.”³ [Vt 1. soovitus lk 92.]

George Albert Smithi õpetused

Palve võimaldab meil rääkida oma Taevase Isaga, otsekui oleks Ta siinsamas.

Käesoleval pingelisel ja ebakindlal ajal on imeliseks õnnistuseks võimalus olla kindel jumalikus juhatuses, uskuda täielikult Jumalasse kui isikusse, kes on meist huvitatud ning kuuleb meie palveid ja vastab nendele.⁴

Aastaid tagasi … kuulsin ma [ühest] üheksa-aastasest orvuks jäänud poisist, kes kiiruga haiglasse toimetati, kus uuringute käigus tuvastati, et teda tuli viivitamatult opereerida. Ta oli elanud sõprade juures, kes talle kodu pakkusid. Tema isa ja ema (kui nad veel elus olid) olid õpetanud teda palvetama ja nii soovis ta haiglasse tulles, et Issand teda aitaks.

Arstid olid otsustanud omavahel nõu pidada. Kui poiss operatsiooniruumi veeretati, nägi ta ringi vaadates õdesid ja arste, kes olid tema juhtumi üle nõu pidanud. Ta teadis, et asi on tõsine, ja ütles ühele neist, kui nad teda narkoosiks ette valmistasid: „Doktor, palun palvetage minu eest, enne kui te opereerima hakkate.”

Pealtnäha piinlikkust tundnud arst tõi kuuldavale oma vabanduse ja ütles: „Ma ei saa sinu eest palvetada.” Seejärel pöördus poiss teiste arstide poole, aga tulemus oli sama.

Lõpuks juhtus midagi tähelepanuväärset. Väikemees ütles: „Kui teie ei saa minu eest palvetada, siis oodake palun, kuni ma ise enda eest palvetan.”

Nad võtsid lina ära ja poiss põlvitas operatsioonilauale, langetas pea ja lausus: „Taevane Isa, ma olen kõigest orb. Ma olen hirmus haige. Palun tee mind terveks! Õnnista neid mehi, kes mind opereerivad, et nad teeksid seda õigesti. Kui sa mind terveks teed, püüan ma suureks saades hea inimene olla. Aitäh sulle, Taevane Isa, et mind terveks teed!”

Palvetamise lõpetanud, heitis ta pikali. Arstide ja õdede silmis olid pisarad. Seejärel lausus poiss: „Ma olen nüüd valmis.”

Operatsioon sai läbi. Väikemees viidi tema palatisse ja mõni päev hiljem viidi ta haiglast minema, sest ta tervenes jõudsalt.

Mõni päev hiljem läks üks juhtumist kuulnud mees ühe kirurgi kabinetti ja ütles: „Rääkige mulle sellest operatsioonist – selle väikese poisi operatsioonist, mille te mõni päev tagasi läbi viisite.”

„Olen opereerinud palju väikeseid poisse,” ütles kirurg.

Mees lisas: „See väike poiss tahtis, et keegi tema eest palvetaks.”

Arst vastas tõsisel ilmel: „Oli üks selline juhtum, aga ma ei tea muud, kui et see on liiga püha, et sellest rääkida.”

Mees sõnas: „Doktor, kui te sellest mulle räägite, suhtun ma sellesse austusega. Tahaksin kuulda, mis juhtus.”

Arst jutustas seejärel loo, umbes nagu mina olen seda siin rääkinud, ja lisas: „Olen opereerinud sadu inimesi, mehi ja naisi, kelle arvates oli neil usku terveks saada, kuid ma pole iial tundnud sellist Jumala kohalolekut nagu siis, kui ma selle väikese poisi kohale kummardusin. See poiss avas taevaluugid ja rääkis oma Taevase Isaga, justkui räägiks ta temaga silmast silma. Tahan öelda, et see kogemus, kui seisin ja kuulsin seda väikest poissi rääkimas oma Taevaisaga, otsekui ta oleks sealsamas, on teinud minust parema inimese.”⁵ [Vt 2. soovitus lk 93.]

Elagem nõnda, et igal õhtul, kui me palvetamiseks põlvili laskume, ja igal hommikul, kui me Issanda ees tänuga pea langetame, oleks meis vägi avada taevad, nii et Jumal kuuleks meie palveid ja vastaks nendele, et võiksime teada, et Ta on meist heal arvamusel.⁶

Kui elame oma Taevase Isa lähedal, antakse meile inspiratsiooni kaudu teada, mille nimel palvetada.

Mu isa oleks noore mehena Provo jões [äärepealt] oma elu kaotanud. … Tema isa, kes oli Salt Lake Citys, tundis mõjutust minna palvetamiseks eraldatud tuppa. Ta … laskus põlvili … ja ütles: „Taevane Isa, mul on tunne, et mu perega on Provos midagi tõsiselt viltu. Sa tead, et ma ei saa nendega seal olla ja pean siin olema. Taevane Isa, palun hoia ja kaitse neid. …”

Kellaajaliselt umbes sel ajal, kui ta palvetas, oli mu isa jõkke kukkunud. Oli üleujutuste aeg. Kanjonist sadas alla palke ja kive ning ta oli täiesti abitu. Lähedalolijad nägid tema täbarat olukorda, kuid ei ulatunud temani. Vesi oli nii käredavooluline, et keegi poleks seal ellu jäänud. Nad olid hirmust paigale naelutatud. Isa tegi kõik, mis suutis, et pead vee peal hoida. Vetevool aga heitis teda üles ja alla ning lajatas vastu kive ja palke. Äkitselt tõstis üks laine ta keha veepinnale ja heitis kaldale. See oli otsene vastus … palvele.⁷

Me peaksime palvetama omaette. Peaksime elama Taevasele Isale nii lähedal, et teame tema ees pead langetades, et see, mida palume, teeb talle heameelt, ja kui seda ei anta meile nii, nagu oleme palunud, võime teada, et meile saab osaks õnnistus, millele meil on õigus, ja see on alles üks tõeline õnnistus.⁸ [Vt 3. soovitus lk 93.]

Palvel on vägev mõju meie isiklikus elus, meie kodudes ja kogukondades.

Issand … on selgitanud meile, kuidas palve kaudu õnnistusi saada. Paljud inimesed maailmas ei mõista, mis kasu on palvest. Palve on vägi. Vaid võrdlemisi vähesed näivad selle mõju mõistvat. …

… Kui paljud sellest Kirikust ei tea, et neil on õigus, isegi täielik õigus oma Taevaisa poole palvetada ning paluda tal võtta neilt nende vaevad ning juhatada neid rahulolu ja õnneni?⁹

Oleks imelik, kui kedagi Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetest peaks õhutama palvetama, kuid ometi ei palveta mõned inimesed omaette või ei tee perepalveid. Aga kui me ei palveta, jääme ilma palvega kaasnevast kaitsest.¹⁰ [Vt 4. soovitus lk 93.]

Tahaksin rõhutada järgmist: ma loodan, et viimse aja pühad ei jäta tegemata oma palveid, oma isiklikke palveid ja oma perepalveid. Lapsed, kes kasvavad kodus, kus perepalveid ja isiklikke palveid ei tehta, on paljust ilma jäänud, ja ma kardan, et keset maailmas valitsevat segadust, keset siginat-saginat jäävad kodud sageli palveta ja Issanda õnnistusteta. Need kodud ei saa jääda õnnelikuks. Me elame ajal, mil vajame oma Taevast Isa sama palju, kui Teda on üldse kunagi vajatud.¹¹

Ärge lükake eemale Jumala väge. Olgu teie kodus tunda palve ja tänulikkuse mõju, ning laske oma tänul jõuda temani, kes on meie looja ja kõige hea andja.¹²

Olgu meie kodu palve ja tänulikkuse asupaik. … Palvetagem nende tähtsate meeste ja naiste eest maailmas, kes vajavad Issandat, kuid ei mõista, et ta on neist huvitatud. Palvetage … oma valitsejate ja oma linnapeade eest, inimeste eest, kes on oma kogukonnas mõjuvõimsad poliitikategelased, et nad teeksid seda, mis meile kõigile parem oleks, ning teeksid meid õnnelikumaks ja heameelt meie Taevasele Isale. See on meie eelisõigus. Ma ütlen teile, et palve väge ei saa mõõta.¹³

Perepalve toob perekonda üksmeele.

[Pereliikmetena] ei näe me asju alati ühtemoodi. Mehed ei mõtle alati nagu nende naised ja vastupidi, aga kui te palvetate üheskoos ja teie tõeliseks sooviks on üksmeel, võin ma öelda, et te jõuate kõigis tähtsates küsimustes kokkuleppele.

Märkasin … ühel teadetetahvlil silti: „Pere, kes palvetab üheskoos, jääb kokku!” Ma ei tea, kes selle sinna pani, kuid tahan öelda, et kui te korraks selle üle mõtlete, teate, et see on tõsi. Ma manitsen teid palvetama üheskoos Issanda poole ja ma ei mõtle selle all pelgalt palvete ütlemist, ma ei mõtle … millegi korrutamist, vaid avage abikaasade ja isadena oma hinged kodus Issandale ning laske oma naistel ja lastel teiega liituda. Laske neil palvest osa võtta. Kui te seejärel koju lähete, on seal tunda selle mõju.¹⁴

Ma palun ühena nende seast, keda Issand on palunud õpetama, et te oma kodud korda seaksite. Ärge pidage liiga paljusid asju iseenesestmõistetavaks. Ärge langege maailma narruste ja nõrkuste küüsi. Kaitske oma perekondi igal võimalikul viisil. Liitke nad ühte palves. … Palve on tohutu vägi, mis hoiab meid igavese elu teerajal ja juhatab meid selestilisse kuningriiki!¹⁵ [Vt 5. soovitus lk 93.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.

Pange tähele osas „George Albert Smithi elust” (lk 85–87), kuidas president Smithi varajased kogemused seoses palvega teda elu jooksul mõjutasid. Kuidas oleks tõhus palve väe kohta lastele õpetada?
Vaadake üle lugu üheksa-aastasest poisist (lk 88–89). Miks meie palved ei jäta vahel sellist tunnet, nagu suhtleksime Taevase Isaga silmast silma? Mõtisklege, mida te saaksite teha, et isiklikes palvetes rohkem Tema kohalolekut tunda?
Mõtiskledes president Smithi õpetuste üle lk-del 89–90, mõelge ajale, mil tundsite õhutust palves midagi paluda. Mida ütleksite kellelegi, kellel on tunne, et tema palvetele pole vastatud?
Mõtisklege president Smithi avalduse üle: „Kui me ei palveta, jääme ilma palvega kaasnevast kaitsest” (lk 90). Kuidas olete tundnud palve väge ja kaitset? Tunnistage palve väest neile, kelle kodu- või külastusõpetajad te olete.
President Smith õpetas, et palve „hoiab meid igavese elu teerajal” (lk 92). Miks see nii on? Mida saavad pered teha, et järjekindlalt üheskoos palvetada? Mõtisklege, mida teha, et isiklikul palvel oleks teie elus tähtsam osa.

Samateemalised pühakirjakohad: Mt 6:7–13; 7:7–11; 2Ne 4:35; Al 34:18–27; 37:37; 3Ne 18:20–21; ÕL 88:63–64

Abiks õpetamisel: „Õpilane tuleb tööle panna. Kui kogu tähelepanu on õpetajal ja temast saab lavatäht, kui ainult tema räägib ja võtab üleüldse kogu tegevuse enda kanda, võib peaaegu kindel olla, et ta segab vahele tunnis osalejate õppimisele” (Asahel D. Woodruff. Teaching, No Greater Call, lk 61).

„[Imeline õnnistus on] võimalus olla kindel jumalikus juhatuses, uskuda täielikult Jumalasse kui isikusse, kes on meist huvitatud ning kuuleb meie palveid ja vastab nendele.”

„Peaksime elama Taevasele Isale nii lähedal, et teame tema ees pead langetades, et see, mida palume, teeb talle heameelt.”

„Kaitske oma perekondi igal võimalikul viisil. Liitke nad ühte palves.”