Kiriku presidentide õpetused
15. peatükk: Issanda töö edendamine


15. peatükk

Issanda töö edendamine

Jumal juhib oma tööd ja Ta kutsub igat Kiriku liiget selle edasiviimisel kaasa lööma.

George Albert Smithi elust

Kui George Albert Smith 1903. aastal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse kutsuti, oli Kirikus veidi üle 300 000 liikme. Tema teenistusaja lõpuks Kiriku presidendina oli liikmete arv ületanud 1 miljoni künnise. Selline kasv valmistas president Smithile rõõmu, sest see tähendas, et päästmissõnum oli jõudmas üha enamate inimesteni. „Kui rõõmsad me peaksime olema,” ütles ta 1950. aastal üldkonverentsi kuulajaskonnale, „mitte seetõttu, et meie arv organisatsioonis, kuhu me kuulume, on suurenenud, vaid seetõttu, et üha enam meie Isa lapsi, üha enam tema poegi ja tütreid on hakanud tõde mõistma ja tulevad tema organisatsiooni, mille ta on ette valmistanud, et õpetada meile, kuidas elada, ning juhatada meid mööda igavese õnne teerada.”1

Aastast 1903 kuni aastani 1951, mil president Smith suri, oli Kiriku areng kõikjal maailmas raskendatud. Sellised sündmused nagu Esimene ja Teine maailmasõda ning suur depressioon (ulatuslik majanduskriis) seadsid tõsised piirangud misjonäride arvule, keda välismaale saata. Nendele raskustele vaatamata jäi George Albert Smith kindlaks, et Kirik jätkab kasvamist ja „[täidab] kogu maa” (Tn 2:35), nagu oli ette määratud. 1917. aastal, kui Esimene maailmasõda oli jõudnud haripunkti, ütles ta pühadele: „Ma ei kaota julgust, kuna see tõde endale kiiremalt teed ei leia. Näen tänastes sündmustes hoopis kõiketeadva Isa kätt, rajamas teed evangeeliumi levitamiseks, mille ta on meie päevil maa peale taastanud.”2

Samal ajal, kui 20. sajandi esimesel poolel tuli ette märkimisväärseid raskusi, nägid ilmavalgust ka uued tehnoloogiad, mis president Smithi uskumuse järgi Issanda tööle kaasa pidid aitama. Ta oli suur lennunduse pooldaja ning nägi selles vahendit, kuidas üldjuhina tõhusamalt oma reisimisega seotud kohustusi täita. Ta toetas ka raadio ja televisiooni kasutamist Kirikus, et viia Issanda sõna laiema kuulajaskonnani. „Me peaksime võtma neid [leiutusi] kui Issanda õnnistusi,” ütles ta. „Need aitavad suuresti kaasa meie võimekuse kasvamisele. Nendest võivad kujuneda tõepoolest õnnistused, kui kasutame neid õigemeelselt tõe levitamiseks ja Issanda töö edasiviimiseks inimeste seas. Maailm on praegu suure väljakutse ees, kuidas paljusid neid leiutisi ära kasutada. Me võime kasutada neid hävitamiseks, nagu minevikus mõnikord teinud oleme, või võime kasutada neid inimkonna valgustamiseks ja õnnistamiseks, nagu Taevane Isa meilt ootab.”3

Ühes 1946. aasta konverentsikõnes kuulutas president Smith prohvetlikult nende tehnoloogiate kasutamise kohta järgmist: „Ei lähe kaua, enne kui Issanda teenijad saavad sellest kõnepuldist ja teistest kohtadest, mis selleks ette nähakse, edastada sõnumeid teistest eraldatud rühmadele, kes on nii kaugel, et nendeni pole võimalik jõuda. Sel ja muul viisil kuuldakse kõigis maailma paigus meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumi, ainsat Jumala väge õndsakssaamiseks selestiliseks kuningriigiks valmistudes, ja paljud siinolijatest saavad seda päeva oma elu jooksul näha.”4 [Vt 1. ja 4. soovitust lk 154–155.]

President Smith mõistis, et Kiriku töö on edukas, sest see on Issanda töö, ja ta õpetas pühadele, et võimalus selles töös osaleda on õnnistus, mida Issand pakub igale liikmele oma Kirikus. Esimese üldkonverentsi ajal pärast Kiriku presidendiks asetamist ütles ta järgmist: „Ma mõistan seda suurt kohustust, mis on minu õlgadel. Tean, et ilma meie Taevase Isa abita ei saa organisatsioon, mille järgi meid tuntakse, edukas olla. Ükski inimene või inimrühm ei saa sellest edukat teha, aga kui selle Kiriku liikmed peavad jätkuvalt Jumala käske, elavad oma usu järgi, on maailmale eeskujuks [ja] armastavad oma ligimest nagu iseennast, läheme me edasi ja meie osaks saab üha suurem õnn.”5

George Albert Smithi õpetused

Igal liikmel on külluslikult võimalusi Issanda töös kaasa lüüa.

Vastutus selle töö tegemisel ei lasu ainuüksi [Kiriku presidendil], tema nõuandjatel ega apostlite kvoorumil, vaid see lasub igal mehel ja naisel, keda on ristinud Jumala teenijad ja kellest on saanud Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige. … Me ei saa seda vastutust soovi korral endilt lükata. Meie Isa on pannud selle meie õlule ja me peame kandma seda õlg õla kõrval võiduka lõpuni.6

Vennad ja õed, ma usun teisse. Olen veendunud teie usus ja ausameelsuses. … Nii nagu need, kes on teie eesotsas, nii vastutab ka igaüks teist [Issanda ees] selle töö edasiviimise eest. Ma ei saa öelda: „Kas ma olen oma venna hoidja?” Ma ei saa vastutust endalt ära lükata, … vaid seistes meie Isa laste ridades, pean ma tassima oma jagu, pean kandma seda osa koormast, mille Issand minu peale paneb, ja ma mõistan, et tagasi kohkudes jään ma ilma õnnistustest, mis tuleksid mulle, kui kuuletuksin meie Isa käskudele.7

Kuidas me peaksime kibelema mööda maad käia ja head teha. Laisk teenija ootab, kuni teda kõiges sunnitakse. [Vt ÕL 58:26–27.] Meie Taevane Isa ootab, et suurendaksime oma kutset, ükskõik kus me oleme, ükskõik kui tagasihoidlik võib olla meie elu.8

Mees ei pea olema Kaheteistkümne Kvoorumi või Kiriku Presidentkonna liige, selleks et saada suurimaid õnnistusi meie Taevase Isa kuningriigis. Need on vaid Kirikus vajalikud ametid ning neid ameteid on väärilised täitma paljud ustavad ja pühendunud mehed, kelle aega ja andeid vajatakse terves Kirikus. … Pidage meeles, et igal mehel ja naisel on Kiriku ridades ja terves Kirikus külluslikult võimalusi oma kaaslaste õnnistamiseks ja Issanda töö edendamiseks midagi ära teha.9

Mõned, kes hoiavad preesterlust, ja mõned, kellel on Kirikus ametid, kalduvad jätma hooletusse sakramendikoosolekuid ja teisi tähtsaid kohustusi ning piirduma töö tegemisel mingi konkreetse kutsega. Nad võivad olla pühapäevakooli ametikandjad ja õpetajad ja arvavad hingamispäeval tunde andes, et sellest piisab. Või tegutsevad nad [Noorte Meeste või Noorte Naiste], Algühingu, sugupuu-uurimise või sotsiaalabi vallas, või on neil mõni muu sarnane ülesanne, ja kui nad on oma kohustused sellega seoses täitnud, arvavad nad, et kogu nende töö on tehtud.

Kuidas me ka armastame ja õnnistame kõiki neid inimesi nende suurepärase teenimise eest, oleme kohustatud endale meelde tuletama, et meil kõigil tuleb elada iga sõna järgi, mis lähtub meie Taevaisa suust [vt ÕL 84:44]. Üldiselt öeldes ei vabasta erilised kohustused meid muudest kohustustest ja erilised koosolekud ei asenda ega tõrju välja Kiriku üldisi koosolekuid. Lisaks meie erilistele kohustustele ja ülesannetele tuleb meil end päevast päeva ülal pidada viimse aja pühadena selle nimetuse laiemas tähenduses, nii et nähes ükskõik millal häda, puudust või vajadust nõu ja soovituse järele, peaksime jalamaid Issanda teenijatena tegutsema.

Ja siis on neid, kes on Kiriku liikmed nime poolest, kuid näivad arvavat, et nad on igasugusest teenimisest vabastatud. Kuid varem või hiljem tekib neil südames rahutu tunne ja mõtteis kahtlus, nagu meil kõigil, kui me oma täit teadlikku kohust ei täida. Inimene, kes elab Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi, ei kahtle kunagi selle edukuses, aga inimene, kes oma kohustuse hooletusse jätab, kes ei pea oma lepinguid, jääb ilma Issanda Vaimust ning hakkab siis pead murdma, mis küll Siionist saab. …

Täit kohust täites on teil alati teada, nagu te teate, et te elate, et tegemist on meie Isa tööga ja et ta jõuab sellega võiduka lõpuni.10

Kas te ei näe, kuidas imepärane töö ja imetegu on edasi läinud? Kas te ei näe, kuidas me oleme andnud enda poolt vaid oma leptoni, kuid rahvahulk on ühinenud ja Issanda sõna on levitatud inimlaste seas, mitte sõjakalt, vaid lahkuse ja armastusega, sooviga õnnistada kogu inimkonda?11 [Vt 2. soovitus lk 154.]

Vastuseis ei peata Kiriku arengut, sest see on Jumala, mitte inimese töö.

Kirik sai alguse üksnes kuuest liikmest. See on kasvanud päev-päevalt vastase vastuseisust hoolimata. Kuid ilma vägeva õigemeelse käsivarreta, ilma meie Taevase Isa valvepidamiseta oleks see Kirik juba ammu kui munakoor purustatud. Ent Issand on öelnud, et ta teeb meie olemise turvaliseks, ja on lubanud meile kaitset, kui austame teda ja peame tema käske.12

Kiriku kasv pole tulnud populaarsuse tagajärjel. See on kasvanud maailma tarkade vastuseisust hoolimata, see on kasvanud usuõpetajate vastuseisust hoolimata ja see kogub jätkuvalt siin-seal valitud vaime, kes on elanud nii, et suudaksid tõest aru saada.13

Olen lugenud oma vanaisa George A. Smithi päevikut. … Olen lugenud tema isiklikest kogemustest, millest mõned olid väga rasked, mõned imetabased. Teda saadeti noorena meie Issanda Evangeeliumi jutlustama. Talle sai osaks sama kogemus, mis teistelegi teenima kutsututele. Pahatahtlikud inimesed esitasid tema ja ta kaaslaste vastu valesüüdistusi, aga ta jäi ustavaks ning Issand tõestas nende süütust ja tõstis neid inimeste silmis kõrgemale ning andis neile tunnistuse selle töö jumalikkusest, mis oli nii innustav, et ükski ülesanne polnud neile tõe levitamisel liigraske.

Vanaisa kuulus rühma, mis saadeti 1839. aastal Inglismaale Evangeeliumi jutlustama. Vastane püüdis neid seal igal viisil heidutada. Nende toonased päevikusissekanded paljastavad, et nad said pahatahtlike inimeste laimu ja kurjade vaimude rünnaku osaliseks, kuid Issand hoidis neid ja nad tegid ära suure töö. Tookord oli seal Kaheteistkümne Kvoorumist kaheksa. Inglismaale kutsutute seas oli mehi, kellel polnud vahendeid oma teekonna eest maksmiseks, kuid nad asusid oma kodust jalgsi teele. Pikaleveninud haiguse tagajärjel oli üks neist meestest liiga nõrk, et kõndida kolm kilomeetrit tõllani, kuid läbis selle vahemaa sõbra abiga. Neil oli usku Issandasse, nad teadsid, et see on tema Kirik, ja asusid teele, ning sõbrad, kes polnud Kirikust, tundsid innustust neile raha anda ja tasuda nende sõidu eest teisele poole ookeani, kus nad edastasid oma sõnumit ja kus paljud ustavad inimesed tõe nende teenimistöö tulemusena vastu võtsid.14

See on Jumala töö. See pole ühegi inimese töö. Ükski inimene ega inimrühm poleks saanud seda maailma vastuseisu käes edasi viia ega õnnestuma panna. Need, [kes selle töö vastu on], on tundnud palju kordi, et Kiriku lõpp on saabunud, ja iga kord on Issand oma üleva väega selle üles tõstnud ja see on läinud edasi linnast linna, külast külla, rahvast rahvani.15

Ma tean, et probleeme on palju ja aja möödudes tuleb veel suuremaid probleeme, kuid seesama Taevaisa, kes juhatas Iisraeli lapsi, kes päästis Taanieli ja kolm heebrealast hävitusest, seesama Taevane Isa, kes hoidis meie esivanemaid, kes tulid [Soolajärve orgu], ja seadis nad sinna elama ning õnnistas neid ja tegi võimalikuks, et see rahvas sai endale oma vaesuses suure [Soolajärve] templi ja teised suured templid, … seesama Isa, minu ja teie Isa, on valmis kallama oma õnnistusi praegu meie peale.16

Heitumiseks pole põhjust. Jeesuse Kristuse evangeelium veereb edasi. Meil on Taevase Isa lubadus, et edasiminek jätkub ka tulevikus. Ühelgi teisel evangeeliumi ajajärgul pole olnud sellist kindlustunnet. Läinud ajajärkudel on Evangeelium maa pealt ära võetud. Kui see meie ajal taastati, saatis seda lubadus, et seda ei võeta enam kunagi maa pealt ära ega anta teistele inimestele. Seega ma palun teid, kes on pannud oma käe adra külge, ärge vaadake tagasi. Teenige Jumalat ja pidage Tema käske.17

Me ei pea Siioni edasimineku pärast muretsema, sest vana hea laev purjetab uhkelt edasi ning need, kes on truud ja ustavad, jõuavad sellega turvaliselt Jumala sadamasse, kroonituna hiilguse, surematuse ja igavese eluga. Ma ei karda eakate meeste ja naiste pärast, kelle usk on alles jäänud. Ma ei karda poiste ja tüdrukute pärast, kes elavad kuulekalt Issanda käskudele. … Kuid mul on hirm, et viimse aja pühad, kes Isa tahet teades pole seda järginud, kes kuulevad ikka ja jälle Issanda õpetusi ja pööravad neile selja, ei jõua selle eesmärgini, kui nad ei pöördu ja kogu südamest meelt ei paranda.18

Tema töö läheb edasi. Me peame olema aktiivsed, et sellega sammu pidada. Kiriku rajamisest peale on see kasvanud iga aastaga üha tugevamaks. Väljavaated edu jätkumisele on praegu paremad kui eales varem. Üha enam inimesi saab teada, kes me tegelikult oleme ja kuidas me neisse suhtume. Kui valgus levib masside seas, kaovad teadmatuse tõttu tekkinud eelarvamused. …

Peaks olema kõigile ilmne − ja ühel päeval ongi −, et kui see töö poleks jumalik, oleks vastuseis sellest ammu jagu saanud. Teadku kogu maailm, et seda ei saa kukutada, sest „see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub”. [Vt Rm 1:16.]19 [Vt 3. soovitus lk 155.]

Jumal kohandab tingimusi maailmas, et Tema töö võiks levida üle kogu maa.

[Jumal] on määranud, et see sõnum, mida tema teenijad möödunud aegadel kuulutasid ning mida tema teenijad viimasel ajal uuesti teatavaks teevad, tuuakse kuuldavale. Oma väe võimuga loob Ta siin maailmas soodsad tingimused ja muudab inimlapsi alandlikumaks, kuni nad tahavad meelt parandada ja kuulata. Tõed, mida õpetame, ehk tõed, mille õpetamist maailmas on nõudnud meilt Jumal, on oma teed leidmas.20

Issand ilmutas ühele oma prohveteist, et kui Mormoni Raamat tuleb esile, hakkab ta rahvaste seas oma rahvast taastama. [Vt 2Ne 30:3–8; 3Ne 21:1–14; 29:1–2.] Mõistes, millise kiirusega saab Jeesuse Kristuse evangeeliumi praegu maa peal levitada võrreldes 1830. aastaga, võime näha, et Issand on oma käe välja sirutanud ja inimestele pakutakse võimalust teada saada. Enam ei lähe kaua, kui igas maailma paigas võidakse kuulda Issanda teenijaid väega evangeeliumi kuulutamas. Meie Taevane Isa loob maailmas soodsad tingimused evangeeliumi jutlustamiseks.21

Päästja ütles, et kuningriigi evangeeliumi jutlustatakse kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp! [Vt JSM—1:31.] Issand ei nõuaks midagi võimatut. Ta eemaldab takistused ja evangeeliumi jutlustatakse.22

Siion lunastatakse ja maailm, mis ei mõista veel „mormoonluse” tööd, saab oma elu jooksul teada, et see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes peab meie Isa käske. Mul on tunnistus selle töö kiirest kasvust ning et „mormoonlus” läheb inimlastele hinge, et see on meie Isa töö. Me ise võime olla väetid ja nõrgad, aga kui oleme elus vooruslikud ja puhtad, kui teeme seda, mida teame õige olevat, kasvatatakse üles mehed ja naised Issanda tööd jätkama, kuni meie Isa töö saab tehtud, nagu Tema soovib. Need, kes meid praegu ei mõista, hakkavad meid paremini tundma. Need, kes usuvad, et meie motiivid on isekad, vabanevad eksiarvamusest ning meie vennad ja õed maailmas, kes ihaldavad tõde ja soovivad teada, mida Issand neilt soovib, tunnevad seda oma südames ja võtavad Evangeeliumi vastu. Siion tõuseb ja särab ning temast saab kogu maa hiilgus, Iisraeli Issand Jumal on nii määranud.23 [Vt 4. soovitus lk 155.]

Soovitusi uurimiseks ja õpetamiseks

Kaaluge peatükki uurides või õpetamiseks valmistudes järgmisi soovitusi. Täiendav abi lk-del v–vii.

  1. President Smith kuulutas prohvetlikult, et „meie Issanda Jeesuse Kristuse evangeeliumi [kuuldakse] kõigis maailma paigus” (lk 148). Millised tehnoloogiad aitavad sel võimalikuks saada? Kuidas uued tehnoloogiad või teadussaavutused veel Issanda tööle kaasa aitavad?

  2. Lugedes esimest osa õpetustest (lk 149–150), mõelge oma praegusele kutsele või ülesandele Kirikus. Kuidas oma kutse täitmine võimaldab teil „Issanda töö edendamisel” kaasa lüüa? Kuidas aitavad sellele tööle kaasa teie jõupingutused kodu- või külastusõpetajana? Kuidas saab selles kaasa lüüa rohkem, kui meie ametlikud kutsed ja ülesanded ette näevad?

  3. Lk-del 150–153 tunnistab president Smith, et Issand juhib oma Kiriku tööd. Millised kogemused on teile näidanud, et see on tõsi? Kuidas evangeeliumi õpetamine ja selle järgi elamine oma kodus näitab meie usku Issanda töösse?

  4. Mida ütles president Smith lk-del 148 ja 153–154 selle kohta, mida teeb Issand, et valmistada teed oma evangeeliumi jutlustamiseks? Milliseid tõendeid te näete selle kohta, et need asjad on juba aset leidnud või on tänapäeva maailmas aset leidmas?

Samateemalised pühakirjakohad: Tn 2:44–45; Jl 2:27–28; Mo 27:13; ÕL 64:33–34; 65:1–6; 107:99–100; Ms 1:39

Abiks õpetamisel: „Mõnikord ei pruugi te mõnele küsimusele vastust teada. Sellisel juhul öelge lihtsalt, et te ei tea. Võiksite öelda ka, et püüate vastuse järele uurida. Te võite paluda ka tunnis osalejatel vastus järele uurida ja anda neile järgmises tunnis aega vastuse ettekandmiseks” (Teaching, No Greater Call, lk 64).

Viited

  1. Conference Report, apr 1950, lk 6.

  2. Conference Report, apr 1917, lk 37.

  3. Deseret News, 10. mai 1947, Kiriku leheküljed, lk 10.

  4. Conference Report, okt 1946, lk 6.

  5. Conference Report, okt 1945, lk 173.

  6. Conference Report, apr 1904, lk 64.

  7. Conference Report, okt 1911, lk 44.

  8. Conference Report, apr 1934, lk 30.

  9. Conference Report, juuni 1919, lk 42–43.

  10. Our Full Duty. – Improvement Era, märts 1946, lk 141.

  11. Conference Report, apr 1930, lk 68.

  12. Conference Report, okt 1945, lk 170–171.

  13. Conference Report, okt 1916, lk 47.

  14. Conference Report, apr 1931, lk 32–33.

  15. Conference Report, okt 1931, lk 122–123.

  16. Conference Report, okt 1945, lk 174.

  17. Deseret News, 20. aug 1921, Kiriku leheküljed, lk 7.

  18. Conference Report, okt 1906, lk 49.

  19. New Year’s Greeting. – Millennial Star, 1. jaan 1920, lk 3.

  20. Conference Report, apr 1917, lk 37.

  21. Conference Report, apr 1927, lk 82–83.

  22. New Year’s Greeting. – Millennial Star, 1. jaan 1920, lk 2.

  23. Conference Report, apr 1906, lk 58.

President Smith uskus, et tehnikasaavutustest „võivad kujuneda tõepoolest õnnistused, kui kasutame neid õigemeelselt tõe levitamiseks ja Issanda töö edasiviimiseks inimeste seas”.

„Igal mehel ja naisel on … terves Kirikus külluslikult võimalusi oma kaaslaste õnnistamiseks ja Issanda töö edendamiseks midagi ära teha.”