Ülirohke elu
Ülirohke elu on meil käeulatuses, kui me vaid joome isukalt eluvett, täidame oma elu armastusega ning loome oma elust meistriteose.
Harry de Leyer hilines tol 1956. aasta lumisel päeval oksjonile ja kõik head hobused olid juba müüdud. Üksikud allesjäänud olid vanad ja väsinud ning üks ettevõte ostis need, et neid päästa.
Harry, kes oli ühes New Yorgi tütarlastekoolis ratsasõiduõpetaja, oli juba lahkumas, kui talle jäi silma üks neist hobustest—hoolitsemata hall ruun, jalgadel koledad haavad. Loomal olid ikka veel näha raskete töörakmete jäljed, mis olid tõendiks tema raskest elust. Miski temas köitis aga Harry tähelepanu ja nii pakkus ta tema eest 80 dollarit.
Kui Harry lapsed hobust esimest korda nägid, sadas lund ja hobuse seljas olnud lumekihi tõttu panid lapsed talle nimeks Lumemees.
Harry hoolitses hobuse eest hästi ning hobune osutus hellaks ja usaldusväärseks sõbraks, kellega tüdrukutel meeldis ratsutada, sest ta oli rahulik ega ehmatanud nagu mõni teine. Õigupoolest kosus Lumemees nii kiiresti, et naaber maksis tema eest kaks korda nii palju, kui Harry algselt maksnud oli.
Lumemees pistis aga muudkui naabri karjamaalt plehku—jõudes vahel külgnevale kartulipõllule, vahel uuesti Harry juurde. Hobune pidi ilmselt hüppama üle maadevahelise aia, kuid see tundus võimatu—Harry ei olnud kunagi näinud, et Lumemees hüppaks üle millestki kõrgemast kui puunotist.
Lõpuks sai naabri kannatus otsa ja ta käis peale, et Harry võtaks hobuse tagasi.
Harry suureks unistuseks oli aastaid olnud võiduka ratsahobuse koolitamine. Teda oli saatnud minevikus mõningane edu, kuid ta teadis, et selleks, et kõrgel tasemel võistelda, tuleb tal osta spetsiaalselt hüppama aretatud tõuhobune. Ja selline tõuhobune maksab kaugelt enam, kui ta võib endale lubada.
Lumemees oli juba vanaks jäämas—ta oli kaheksa-aastane, kui Harry ta ostis—ja teda oli halvasti koheldud. Kuid tundus, et Lumemees tahab hüpata ja nii otsustas Harry vaadata, mida hobune teha suudab.
Nähtu pani Harry mõtlema, et ehk õnnestub ta hobusel võistelda.
1958. aastal pani Harry Lumemehe kirja tema esimesele võistlusele. Lumemees seisis ilusat tõugu ratsahobuste seas, ega paistnud sinna üldse sobivat. Teised hobusekasvatajad kutsusid Lumemeest „kirbuhalliks”.
Sel päeval leidis siiski aset midagi imelist ja uskumatut.
Lumemees võitis!
Harry jätkas Lumemehe võistlustele kirjapanemist ja Lumemees jätkas võitmist.
Publik rõõmustas iga kord, kui Lumemees võitis. Temast sai selle sümbol, kui ebatavaline üks tavaline hobune olla võib. Teda näidati televiisoris. Temast kirjutati lugusid ja raamatuid.
Lumemehe võitude jätkudes pakkus üks ostja vana künnihobuse eest 100 000 dollarit, aga Harry ei müünud. 1958. ja 1959. aastal pälvis Lumemees aasta hobuse tiitli. Lõpuks lisati hall ruun, kes kord madalaima hinna pakkujale maha müüdi, kuulsate ratsahobuste nimekirja.1
Paljude jaoks oli Lumemees palju enamat kui pelgalt hobune. Temast sai näide varjatud kasutamata potentsiaalist, mis meis kõigis peidus on.
Mul on olnud võimalus tutvuda paljude imeliste inimestega paljudest eluvaldkondadest. Ma olen tundnud rikkaid ja vaeseid, kuulsaid ja tagasihoidlikke, tarku ja … teistsuguseid.
Mõned olid raske murekoorma all, teistest kiirgus kindel sisemine rahu. Mõnes hõõgus kustutamatu sisemine kibedus, samas kui teistes kumas mahasurumatu rõõm. Mõned näisid löödud, samas kui teised—takistuste kiuste—heidutatusest ja meeleheitest jagu said.
Ma olen kuulnud mõnda väitvat, ehk siiski osalt naljapärast, et ainsad õnnelikud inimesed on need, kes lihtsalt ei saa täiel määral aru, mis nende ümber toimub.
Mina aga ei usu seda.
Ma olen tundnud paljusid, kes on rõõmsad ja kiirgavad õnnest.
Ma olen tundnud paljusid, kelle elu on ülirohke.
Ja ma arvan, et tean selle põhjust.
Täna tahan ma tuua välja mõned iseloomulikud jooned, mis minu õnnelikemate tuttavate puhul ühised on. Need on omadused, mis võivad muuta tavalise olemasolu põnevaks ja ülirohkeks eluks.
Esiteks joovad nad isukalt eluvett.
Päästja õpetas, et „kes iganes joob seda vett, mida mina temale annan, see ei janune igavesti mitte, vaid see … saab tema sees veeallikaks, mis voolab igavesse ellu!”2
Kui Jeesuse Kristuse evangeeliumi täielikult mõista ja vastu võtta, teeb see terveks murtud südamed, annab elule mõtte, seob armsamad kokku sidemetega, mis ületavad surelikkuse piirid ning kutsub ellu ülevat rõõmu.
President Lorenzo Snow ütles: „Issand ei andnud meile evangeeliumi, et me kõik oma elupäevad nuttes ringi käiksime.”3
Jeesuse Kristuse evangeelium pole kurvastuse ja sünguse usk. Meie esiisade usk on lootustandev ja rõõmutoov. See pole ahelate evangeelium vaid tiibade evangeelium.
Selle täielik vastuvõtmine tähendab, et ollakse täis imetlust ja sisemist tuld. Meie Päästja kuulutas: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu ja kõike ülirohkesti!”4
Kas te otsite meelerahu?
Jooge isukalt eluvett.
Kas otsite andestust? Rahu? Mõistmist? Rõõmu?
Jooge isukalt eluvett.
Ülirohke elu on vaimne elu. Liiga paljud istuvad Jeesuse Kristuse evangeeliumi peolaua ääres ja üksnes näkitsevad nende ette pandud pidusöögi kallal. Nad teevad kaasa liigutusi—käivad ehk koosolekutel, heidavad pilgu pühakirjadesse, kordavad tuttavaid palveid—kuid nende süda on kaugel. Kui nad oleksid ausad, tunnistaksid nad üles, et neid huvitavad rohkem viimased kuulujutud, mida naabruskonnas räägitakse, muudatused aktsiaturul ja lemmiktelesaade kui taevased imed ja Püha Vaimu sulnis mõju.
Kas te tahate saada osa sellest eluveest ja tunda seda jumalikku allikat, mis voolab teie sees igavesse ellu?
Siis ärge kartke. Uskuge kogu südamest. Arendage vankumatut usku Jumala Pojasse. Palvetage siiralt kogu oma südamest. Täitke oma meel Teda puudutavate teadmistega. Hüljake oma nõrkused. Elage pühalt ja kooskõlas käskudega.
Jooge isukalt Jeesuse Kristuse evangeeliumi eluvett.
Teiseks ülirohke elu elajate omaduseks on see, et nad täidavad oma südame armastusega.
Armastus on evangeeliumi olemus ja kõikidest käskudest suurim. Päästja õpetas, et sellest sõltuvad kõik muud käsud ja ettekuulutavad õpetused.5 Apostel Paulus kirjutas, et „kõik käsk on täidetud ühes sõnas, nimelt selles: „Armasta oma ligimest nagu iseennast!””6
Me ei tea sageli, milline on ühe lihtsa heateo ulatus. Prohvet Joseph Smith oli kaastunde ja armastuse eeskujuks. Ühel päeval saabus prohveti koju Nauvoos kaheksaliikmeline Ameerika neegrite rühm. Nad olid tulnud oma kodust Buffalost New Yorgi osariigist, mis asus umbes 1300 kilomeetri kaugusel, et saaksid olla koos Jumala prohveti ja pühadega. Kuigi nad olid vabad, olid nad sunnitud end varjama nende eest, kes võisid pidada neid ärapõgenenud orjadeks. Nad pidasid vastu külmale ja raskustele ning nende kingad kulusid läbi ja seejärel sokid, kuni nad jõudsid Josephi linna paljajalu. Kui nad Nauvoosse jõudsid, võttis prohvet nad oma kodus vastu ja aitas igaühel end kuskile sisse seada.
Ühel tüdrukul, Jane´il, polnud siiski kuskile minna ja ta nuttis ega teadnud, mida teha.
„Me ei taha, et keegi siin nutab,” ütles Joseph talle. Ta pöördus Emma poole ja ütles: „Siin on üks tüdruk, kes ütleb, et tal pole kodu. Kas sa ei arva, et tema kodu on siin?”
Emma oli nõus. Sellest ajast peale elas Jane seal kui pereliige.
Aastaid pärast prohveti märtrisurma, kui Jane oli teinud koos teerajajatega pika rännaku Utah´sse, ütles ta, et ärkab vahel ikka veel keset ööd ning lihtsalt mõtleb vend Josephile ja õde Emmale ning sellele, kui head nad tema vastu olid. „Joseph Smith,” ütles ta, „oli toredaim mees, keda ma kunagi maa peal näinud olen.”7
President Gordon B. Hinckley on öelnud, et need, kes ulatavad sõbrakäe, et teisi aidata ja teenida, „saavad tunda sellist õnne, … nagu ei kunagi varem … Taevas teab, et siin maailmas on nii üliväga palju inimesi, kes abi vajavad. Nii üliväga palju. Vabanegem oma elus hävitavast, isekast suhtumisest, mu vennad ja õed ning seiskem veidi pikemana ja sirutagem end veidi kõrgemale, kui me teisi teenime.”8
Me oleme kõik hõivatud. Kerge on leida vabandusi, miks mitte teistele sõbrakätt ulatada, aga ma kujutan ette, et need kõlavad meie Taevasele Isale sama tühjana, nagu koolipoisi kiri, kus ta palub, et õpetaja lubaks tal 30. kuni 34. märtsini koolist puududa.
Need, kes jätavad teised kõrvale ja pühendavad oma elu omaenda isekate soovide tagaajamisele, avastavad lõpuks, et nende rõõm on tühi ja elu tähenduseta.
Ühe sellise isiku hauakivile oli graveeritud järgmine kiri:
Siin lebab ihnur, kes endast vaid hoolis,
ei midagi muud kui vaid mammonat noolis.
Kus ta nüüd on ja kuidas tal läheb,
keegi ei tea ja korda ei lähe.9
Me oleme kõige õnnelikumad, kui meie elu on ühendatud teiste omaga omakasupüüdmatu armastuse ja teenimise kaudu. Vanem J. Reuben Clark õpetas, et „Pole suuremat õnnistust, suuremat rõõmu ja õnne, kui see, mis tuleb meile teiste kitsikuse leevendamisest.”10
Kolmandaks ülirohke elu elajate omaduseks on see, et nad loovad oma elust oma Taevase Isa abil kunstiteose.
Pole vahet, milline on meie vanus, olukord või võimed, igaüks võib teha oma eluga midagi märkimisväärset.
Taavet pidas end karjaseks, aga Issand pidas teda Iisraeli kuningaks. Egiptuse Joosep oli ori, aga Issand pidas teda nägijaks. Mormon kandis sõjarüüd, aga Issand pidas teda prohvetiks.
Me oleme surematu, armastava ja kõigeväelise Taevaisa pojad ja tütred. Me oleme loodud niisama palju igaviku põrmust kui maa põrmust. Igaühes meist peitub potentsiaal, mida me suudame vaevalt ette kujutada.
Apostel Paulus kirjutas: „Silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja … inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!”11
Kuidas on siis võimalik, et nii paljud näevad end pelgalt vana halli hobusena, millest pole eriti kasu? Igaühes meist on suurusesäde—and, mille me oleme saanud oma armastavalt ja igaveselt Taevaselt Isalt. See, mida me selle anniga peale hakkame, sõltub meist endist.
Armastage Issandat kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust. Osalege selles, mis suur ja üllas. Looge oma kodudest pühaduse ja tugevuse varjupaigad. Suurendage oma Kiriku kutseid. Täitke oma meeled tarkusega. Tugevdage oma tunnistust. Ulatage teistele sõbrakäsi.
Looge oma elust meistriteos.
Vennad ja õed, ülirohke elu ei jõua meieni pakitult ja valmistootena. See ei ole miski, mida me saame tellida ja seejärel oodata, et see meile lõunase postiga kätte toimetatakse. See ei tule ilma raskuste ja kurbuseta.
See tuleb läbi usu, lootuse ja ligimesearmastuse. Ja see tuleb neile, kes raskustele ja muredele vaatamata mõistavad ühe kirjaniku sõnu, kes ütles: „Keset sügavat talve sain ma lõpuks teada, et minu sees on võitmatu suvi.”12
Ülirohke elu pole miski, kuhu me kohale jõuame. Pigem on see suurepärane rännak, mis algas kaua aega tagasi ja mis ei lõpe mitte kunagi.
Üks suur trööst, mida Jeesuse Kristuse evangeelium pakub, on teadmine, et see maine elu on pelk vilgatus igavikusilmas. Ükskõik, kas me oleme meie sureliku rännaku alguses või lõpus, see elu on vaid samm—üks väike samm.
Meie ülirohke elu otsing ei piirdu üksnes sellega, mis juhtub selles surelikkuse savirüüs. Selle tõelist lõppu võib tajuda üksnes igavike vaatenurgast, mis lõputult meie ees laiuvad.
Vennad ja õed, just ülirohket elu otsides leiame me oma saatuse.
Nagu kirjeldati loos vanast väljapraagitud hobusest, kelles peitus võitjahing, nii peitub meis kõigis jumalik suurusesäde. Kes teab, milleks me oleme võimelised, kui me vaid proovime? Ülirohke elu on meil käeulatuses, kui me vaid joome isukalt eluvett, täidame oma elu armastusega ning loome oma elust meistriteose.
Et me teeksime seda, on minu alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.