2006
Issanda rahuvahendajad
Mai 2006


Issanda rahuvahendajad

Kas meie, kes me võtsime endale Kristuse nime, oleme võtnud enese teadmata omaks laimamise, tagarääkimise ja karmi stereotüüpideks jagamise malli?

Mu sõber kuulub ühte poliitilisse arutlusrühma, keda näidatakse iga nädal riigitelevisioonis. Oma ülesande selgitamiseks ütles ta: „Meid õhutatakse rääkima, enne kui mõeldagi jõuame!” Tundub, et me elame ajastul, kus paljud räägivad ilma mõtlemata, kutsudes pigem üles tundepuhanguid kui läbimõeldud reaktsiooni. Olgu rahvuslikul või rahvusvahelisel tasandil, isiklikes suhetes või poliitikas, kodus või avalikul foorumil, hääled üha kõrgenevad ning solvamine ja solvumine näib olevat pigem tahtlik kui tahtmatu.

Issand on hoiatanud, et algusest peale ja kogu ajaloo jooksul ässitab Saatan inimeste südameid vihale.1 Mormoni Raamatus näitas Laaman ette, kuidas nuriseda nii, et see ässitaks vihale, suurendaks raevu ja õhutaks mõrva.2 Me leiame ikka ja jälle Mormoni Raamatus petetud ja pahelisi inimesi raevu õhutamas ja lahkhelidele ässitamas. Ülemjuhataja Moroni päevil ässitas usust taganenud Amalikia „laamanlaste südameid Nefi rahva vastu”3. Amulon ja Noa pahelised preestrid ning Nehor, Korihor ja usust taganenud Soram (nende häbiväärt meeste nimekiri jätkub läbi Mormoni Raamatu), olid agitaatorid, kes tiivustasid ebausaldust, kütsid üles vaidlusi ja süvendasid vihkamist.

Rääkides Eenokiga, ütles Issand, et nii Tema sünni ajal kui enne tema teist tulemist on käes „pahelisuse ja kättemaksu päevad”4. Ja Issand on öelnud, et viimsel ajal valatakse raev segamata välja maa peale.5 Raevu defineeritakse nii Jumala õigustatud pahameelena kui ka puht inimesele omase tormaka ägeduse ja sügava või vägivaldse vihana. Varemmainitu tekib armastava Isa muretsemise tagajärjel, kelle lastel tihti „pole südant ja nad vihkavad omaenese verd,”6 samas kui viimatimainitu kerkib esile inimestes, kes on „korrata ja ilma halastuseta … ja … on saanud tugevaks oma pöörasuses”7. Ma kardan, et maa on mõlema raevu osaline ja ma arvan, et jumalik raev on suurel määral esile kutsutud nende poolt, kes ässitavad inimsüdant pahelisusele, laimule ja vägivaldsele vihkamisele.

Esimesteks inimviha ohvriteks on tõde ja mõistmine. Jakoobus andis nõu, et tuleb olla „nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale. Sest mehe viha ei tekita õigust Jumala ees.”8 Nagu Eenok täheldas, on Jumala troon rahu, õigluse ja tõe troon.9 Olgu tegu siis valede sõprade või paheliste õpetajatega, kunstnike või meelelahutajatega, kommentaatorite või kohalikule ajalehele kirjasaatjatega, võimu või rikkuse tagaajajatega, olge ettevaatlik nende suhtes, kes ässitavad üles sellist viha, et rahumeelne mõtiskelu ja ligimesearmastusest ajendatud tunded on maha surutud.

Alma kutsus Mormoni vete ääres neid, kes olid nõus Jumalaga lepingulistesse suhetesse astuma, seisma Jumala tunnistajatena ja kandma üksteise koormaid.10 Nendena, kes on tõepoolest sõlminud püha lepingu, peame me jääma ustavaks teele, tõele ja elule, kes on Jeesus Kristus.

Kas meie, kes me võtsime endale Kristuse nime, oleme võtnud enese teadmata omaks laimamise, tagarääkimise ja karmi stereotüüpideks jagamise malli? Kas isiklikud, isamaalised, ärialased või usulised lahkarvamused on muudetud nende vaevamiseks, kelle vaated meie omadest erinevad? Kas me peatume, et mõista teiste näiliselt erinevaid seisukohti ja otsime seal, kus võimalik, ühist jalgealust?

Mulle meenub, et üliõpilasena kirjutasin ma arvustuse ühe tähtsa politoloogi kohta. Ma polnud temaga üldse nõus. Mu õppejõud ütles mulle, et mu töö on hea, aga mitte piisavalt. Ta ütles, et enne kui hakata kritiseerima, tuleb esitada tugevaim põhjus, miks mõnele seisukohale vastu ollakse, selline, millega see filosoof võiks ise nõustuda. Ma kirjutasin töö ümber. Mul oli ikka veel filosoofiga tähtsaid lahkarvamusi, aga ma mõistsin teda paremini ning nägin nii tema tõekspidamiste tugevaid külgi ja voorusi kui kitsaskohti. Ma sain õppetunni, mida ma olen rakendanud kõigis eluvaldkondades.

Kõndides New Orleansi lahingus piki rindejoont ütles kindral Andrew Jackson oma meestele: „Härrased, tõstke oma relvad veidi madalamale!” Ma arvan, et paljudel meist on vaja tõsta oma „relvi” veidi madalamale. Teisest küljest peame me tõstma oma eraviisiliste ja avalike kõneluste taset. Me peaksime vältima teiste seisukohtade pilkamist, teiste tõekspidamiste moonutamist ning nende motivatsioonide ja iseloomu õigustamatut laimamist. Issanda nõuande kohaselt on meil vaja toetada ausaid, tarku ning häid mehi ja naisi, kus iganes selliseid leidub ning märgata, et „paljudes ususektides, -ühendustes ja -rühmitustes” on neid, keda hoitakse tõest [evangeeliumist] eemal vaid seetõttu, et nad ei tea, kust seda leida.11 Kas me varjame seda valgust, kuna oleme asunud laimama, stereotüüpideks jagama ning solvama ja solvuma?

Vahel on liigagi kerge hakata pilkama ja muutuda küüniliseks nende suhtes, kellel on teistsugused arusaamad. Me avaldame halba mõju või käitume alandavalt, panemaks teisi või nende ideid põlguse alla. See on nende esmaseks vahendiks, kes täidavad seda suurt ja ruumikat ehitist, mida isa Lehhi nägi oma nägemuses.12 Kristuse vend Juudas hoiatas, et „viimsel ajal tuleb pilkajaid, kes käivad oma õelate himude järgi. Need on need, kes tekitavad lõhenemisi, maised, kellel ei ole Vaimu.”13

Pilkamisega on tihedalt seotud küünilisus. Küünikud soovivad leida ja tabada teisi eksimast. Kaudselt või otsesõnu demonstreerivad nad siiruse ja aususega pilkavat ebausku. Jesaja rääkis neist, kes „kavatsevad kurja” ja „teevad sõnaga inimese süüdlaseks, kes seavad püünise kohtumõistjale väravas ja tõrjuvad õige põhjuseta kõrvale”14. Sellega seoses on Issand andnud viimsel ajal nõu, et me „lõpeta[ksime] üksteise vigade otsimi[s]e” ja „ennekõike—pan[eksime] endale nagu mantliks selga ligimesearmastuse side[me], mis on täiuslikkuse ja rahu side”15.

President George Albert Smith täheldas: „Maailmas ei ole inimperekonnale midagi kahjulikumat või kahjustavamat kui viha, eelarvamus, kahtlus ja ebasõbralik suhtumine, mida mõned inimesed oma kaaslaste vastu üles näitavad.”16 Ta hoiatas seoses poliitikaga: „Mil iganes teie poliitikud panevad teid rääkima ebasõbralikult oma vendadest, teadke, et te olete ohtlikul pinnasel.”17 Kõneledes viimse aja kuningriigi suurest missioonist, nõustas ta: „Me ei kuulu sõjakasse kirikusse. See kirik pakub maailmale rahu. Meie kohuseks ei ole minna maailma ja otsida teistes vigu ega kritiseerida inimesi nende mõistmatuse pärast. Meil on hoopis eriline võimalus minna nende sekka heasüdamlikult ja armastusega ning jagada nendega tõde, mida Issand on sel viimsel ajal ilmutanud.”18

Issand on määranud meid rahvana erilist missiooni täitma. Nagu ta ütles Eenokile muistsel ajal, elame me pimedal ajal, kuid tegu on ka ajaga, mil õigsus tuleb taevast alla ja tõde saadetakse maa peale, et tunnistada veel üks kord Kristusest ja Tema lepitavast missioonist. See sõnum tulvab üleujutuse kombel üle maailma ja Issanda väljavalitud kogutakse kokku maa neljast ilmakaarest.19 Ükskõik kus me maailmas elame, oleme me vormitud rahvana olema Issanda rahuvahendajateks. Jumal on meid Peetruse sõnul endale nõudnud, et me kuulutaksime Tema võitu, „kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse—teid, kes te muiste polnud rahvas, nüüd aga olete Jumala rahvas.”20 Me ei saa lubada, et meid kistaks maailma, kaldudes solvama ja solvuma. Nagu Issand ilmutas nii Paulusele kui Mormonile, ei tohi me ei kadestada ega olla uhkuses iseennast täis. Me ei ole kergesti ärrituvad ega käitu näotult. Me ei rõõmutse ülekohtust, vaid ühes tõega. Me kehastame tõepoolest Kristuse puhast armastust.21

Meie aja prohvet, president Gordon B. Hinckley on andnud selles raevust ahistatud maailmas nõu: „Praegustel ohtlikel aegadel on palju sellist, mida me saame ja peame tegema. Me võime avaldada oma arvamust erinevates küsimustes nii nagu meie seda näeme, kuid ärgem kunagi lausugem midagi halba ega osalegem halbades tegevustes ühel või teisel pool olevate eri rahvusest vendade ja õdede suhtes. Poliitiline erimeelsus ei õigusta kunagi vihkamist või pahatahtlikkust. Ma loodan, et Issanda inimesed võivad olla üksteisega rahujalal neil rahututel aegadel, hoolimata sellest, milline on nende lojaalsus erinevate valitsuste või osapoolte ees.”22

Kristuse tõeliste viimse aja tunnistajatena ärgem langegem pimedusse, nii et me oleme Peetruse sõnul „lühinägelikud”, vaid tunnistagem viljakalt Kristusest ja Tema taastatud evangeeliumist mõtete, kõne ja tegudega.23 Jumal elab. Jeesus Kristus on tee, tõde ja elu. Suur taastamisaja prohvet, Joseph Smith, oli vahendiks, kelle kaudu moodustati meist rahvas, keda juhib ka täna Jumala prohvet, president Gordon B. Hinckley. Elustagem iga päev oma südames Kristuse puhast armastust ja saagem koos oma Õpetajaga jagu maailma pimedusest.

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Vt 2 Nefi 28:20; ÕL 10:24

  2. Vt 1 Nefi 16:37--38

  3. Alma 48:1

  4. Mooses 7:46, 60

  5. Vt ÕL 115:6

  6. Mooses 7:33

  7. Moroni 9:18--19

  8. Jakoobuse 1:19--20

  9. Vt Mooses 7:31

  10. Vt Moosia 18:8--10

  11. Vt ÕL 123:12; vt ka 98:10

  12. Vt 1 Nefi 8:26--33; 11:36

  13. Juuda 1:17--19

  14. Jesaja 29:20--21

  15. ÕL 88:124--125

  16. Sayings of a Saint, valinud Alice K. Chase (1952), lk 30.

  17. Konverentsikõne, apr 1914, lk 12.

  18. Konverentsikõne, apr 1934, lk 44.

  19. Vt Mooses 7:62

  20. 1 Peetruse 2:9--10

  21. 1 korintlastele 13:4--6; Moroni 7:45--47.

  22. „War and Peace”, Liahona, mai 2003, lk 80.

  23. 2 Peetruse 1:8--9