Suur õnneplaan
Jumal on piiritu lepituse kaudu andnud vahendid, mille abil me võime nii patust jagu kui ka taas täiesti puhtaks saada.
Prohvet Jaakob küsis: „Miks mitte rääkida Kristuse lepitusest ja saada temast täiuslikku teadmist?”1
Ma võtan selle küsimuse oma kõne teemaks—miks mitte rääkida Jeesuse Kristuse lepitusest?
Alma viitab lepitusele kui „suurele õnneplaanile”2. Ma kirjeldan selle väljendi abil seda kaunist õpetust, mida me tunneme Jeesuse Kristuse lepitusena.
Vanem Hugh B. Brown kuulutas kord: „Varem või hiljem panevad elumuutused meid maadlema selle tähtsa teemaga, … milleks on hinge surematus ja inimese suhe Jumalusega … Igaühele meist, nahavärvist, tõekspidamistest või rahvusest hoolimata, saab osaks kogemus, mida me nimetame surmaks.”3
Enamus meist on seisnud muret ja kaotust tundes aupaklikult mõne armsa inimese haua ääres ja küsinud: „Kas surmas on midagi rõõmustavat?”
Üks Mormoni Raamatu prohvet vastab meie küsimusele, tänades rõõmsalt Jeesuse Kristuse lepituse eest, mis lunastab meid surmast: „Oo Jumala tarkus, tema halastus ja arm! … Oo meie Jumala suurust ja õiglust!”4
Lubage mul jagada viit tõde suure õnneplaani kohta, mis on toonud mulle sellist rõõmu.
Esiteks: Teadmine plaanist kinnitab, et Jumal on olemas ja et Tal on Poeg, Jeesus Kristus. Isa ja Poeg on täiuslikud. Nad elavad taevas ja Neil on vaimust, lihast ja luust ülendatud kehad.
Need tõed ilmutati meile sel ajajärgul, kui poiss Joseph Smith põlvitas alandlikus palves ja kuulutas hiljem: “[Ma nägin] kahte Isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada, seismas ülal õhus. Üks neist pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi. Ta näitas teisele ja ütles: „See on minu armas Poeg, kuula Teda!””5
Teiseks: Isa ja Poja identiteedi tundmine aitab meil teada, et kõiki meid on pandud maa peale, et me saaksime füüsilise keha, omandaksime kogemusi ja tõestaksime, et me oleme väärilised naasma oma Taevase Isa juurde. Meie surelikku elu maa peal reguleerivad seadused. Kui me seadusest üle astume, siis me patustame. Kui me patustame, rikume me igavesi seaduseid ja õigluse seadus nõuab meile nuhtlust või karistust.
Pattu ja meeleparanduse vajadust võiks kujutada mehena, kes võtab ette teekonna. Tal on seljas suur tühi kott. Aeg-ajalt korjab ta üles kivi, mis kujutab seadusest üleastumist. Ta paneb kivi seljas olevasse kotti. Aja jooksul saab kott täis. See on raske. Mees ei suuda oma teekonda jätkata. Ta peab leidma viisi koti tühjendamiseks ja kivide eemaldamiseks. Seda saab teha üksnes Päästja oma lepituse kaudu.
See on võimalik üksnes siis, kui me rakendame usku Jeesusesse Kristusesse, hülgame patu ja sõlmime lepinguid evangeeliumi talituste kaudu. Kui me peame ustavalt lõpuni vastu, saame me seejärel naasta elama oma Taevase Isa ja Tema Poja, Jeesuse Kristuse juurde.
Kolmandaks: Jumal on piiritu lepituse kaudu andnud vahendid, mille abil me võime nii patust jagu kui ka taas täiesti puhtaks saada. Seda võimaldab igavene halastuse seadus. Halastus rahuldab õigluse nõuded meie meeleparanduse ja lepituse väe kaudu. Ilma lepituse väe ja täieliku meeleparanduseta kuulume me õiglusseaduse alla.
Alma õpetas, et „halastus nõuab patukahetsejat”6 ja et „lunastusplaani [ei saa] teostada muidu, kui ainult tingimustel, et inimesed … meelt parandavad”7.
Suur prohvet Amulek õpetas: „Ja nõnda saab halastus rahuldada õigluse nõuded ja ümbritseb neid kaitsvate kätega, samal ajal, kui see, kes ei rakenda usku meeleparanduseks, on kaitsetuks jäetud kogu õigluse nõuete seaduse ees; sellepärast ainult sellele, kellel on usku meeleparanduseks, teostub suur ja igavene lunastusplaan.”8
Meie esimesed vanemad, Aadam ja Eeva, astusid seadusest üle ja heideti ilusast Eedeni aiast välja. Aadamale ja Eevale õpetati suurt päästmisplaani, et nad võiksid selles elus õnne leida.9
Aadam ütles: „Sest et minu üleastumise tõttu on minu silmad avanenud ja selles elus on mul rõõmu ning jälle lihas saan ma näha Jumalat!”10
Eeva tõi kuuldavale sarnase õnnehõiske: „Kui poleks olnud meie üleastumist, poleks me kunagi saanud järglasi ja poleks kunagi saanud tundma head ja kurja, ega oma lunastamise rõõmu.”11
Neljandaks: Aadama ja Eeva langemine tõi endaga kaasa kaks surma. Need surmad saavad osaks ka meile.
Füüsiline surm on vaimu eraldumine surelikust kehast. Aadama langemise tõttu sureb kogu inimkond füüsiliselt.
Teine surm on vaimne. See on eraldamine Jumala lähedusest. Aadam ja Eeva said Eedeni aias vabalt Jumalaga suhelda. Pärast oma üleastumist jäid nad sellest eesõigusest ilma. Pärast seda sai Jumalaga suhelda ainult usu ja ohverdamise kaudu, mis on kombineeritud siira palvega.
Hetkel oleme me kõik vaimse surma seisundis. Me oleme Jumalast eraldatud. Tema elab taevas, meie elame maa peal. Me tahaksime naasta Tema juurde. Tema on puhas ja täiuslik. Meie oleme ebapuhtad ja ebatäiuslikud.
Kristuse lepituse vägi sai jagu mõlemast surmast.
Pärast ristilöömist ja laenatud hauda matmist tõusis Kristus kolmandal päeval üles. See ülestõusmine ühendas Kristuse füüsilise keha uuesti Tema vaimuga.
Surnuist ülestõusmine on lepituse kauneim külg ja kuulub tõepoolest õnneplaani juurde. Ülestõusmine on üleüldine ja puudutab kogu inimperekonda. Kõik tõusevad üles. Ma tunnistan sellest tõest ja tõsiasjast. See on tingimusteta and Jumalalt.
Ülestõusmisega ei saada aga jagu teisest surmast. Selleks, et saada igavene elu ning elada Isa ja Poja juures, peame me parandama meelt ja saama halastuse vääriliseks, mis rahuldab õigluse nõuded.
Ilmutused õpetavad:
„See elu on aeg inimestele valmistuda kohtama Jumalat.”12
Ärge „lük[ake] edasi oma meeleparanduse päeva.”13
„See sama vaim, mis valdab teie keha ajal, kui te lahkute sellest elust, see sama vaim omab võimu vallata teie keha selles igaveses maailmas.”14
Viiendaks: Jeesus Kristus sündis maisele emale, Maarjale. Emalt päris Ta surelikkuse ja võime surra.
Joosep oli Tema maine nõuandja. Jumal taevas oli Tema Isa. Oma Isalt päris ta surematuse, väe saada võitu füüsilisest surmast.
Lepituse nõudeid täitma valituna alandus Jeesus Kristus tulema maa peale ja sündima abitu beebina Maarjale. Ta alandus, et lasta end kiusata, proovile panna, pilgata, enda üle kohut mõista ja end risti lüüa, kuigi Tal oli vägi ja võim selliseid tegusid ära hoida.
President John Taylor kirjeldas Kristuse alandumist järgmiste ilusate sõnadega: „Tema alandumine kõikidest asjadest allapoole oli täiendavalt vajalik, et Ta võiks tõsta teisi kõikidest asjadest kõrgemale, sest kui Ta poleks suutnud tõsta iseennast ja saada ülendatud läbi nende lepituse poolt kaasa toodud põhimõtete, poleks Ta suutnud tõsta teisi. Ta poleks suutnud teha teistele seda, mida Ta ei suuda teha iseendale.”15
Kristuse kannatused Ketsemani aias kujutavad kokkuvõtlikult Kristuse kõige suurepärasemat omadust—Tema täiuslikku armastust. Sellega me näeme, et Ta armastas tõepoolest meid kõiki.
Üks üheksateistkümnendal sajandil kirjutanud Inglise usuteadlane ütles selle sündmuse kohta järgmist: „Kogu kannatus, mida inimkeha suudab taluda, tuli kuhjata Tema ägava keha peale … Kõige teravam valu, kõige masendavamalt julm häbistamine, kogu patukoorem—sellega pidi Ta nüüd silmitsi seisma.”16
Kirjeldades oma kannatusi, ütles Issand kaasaja ilmutuses: „Milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus.”17
Lepitus on sündmus, mis teeb võimalikuks meie leppimise Jumalaga. Lepitamine ehk „üheks tegemine/saamine” tähendab taastamist või tagasi tulemist. Pere seisukohast tähendab see taasühinemist üksteise ja Jumala ning Tema Poja, Jeesuse Kristusega. See tähendab, et eraldatusest tulnud kurbus muutub taasühinemise kaudu tulevaks õnneks.
Lõpetuseks loen ma ette vanem Boyd K. Packeri sõnad:
„Kui te mõistate suurt õnneplaani ja järgite seda, ei otsusta maailmas toimuv teie õnne üle.”18
Ma tunnistan sellest tõest ja armastusest, mida meie Issand ja Päästja, Jeesus Kristus, on meie vastu üles näidanud, andes meile kõigile lepituse, suure õnneplaani. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.