Et Tema Vaim võiks olla alati koos meiega
Me peaksime püüdma tajuda, kui me „eemalda[me] ennast Issanda Vaimust” … [ning] panema tähele ja õppima nendest valikutest ja mõjudest, mis lahutavad meid Pühast Vaimust.
Täna räägin ma meeldetuletuleks ja hoiatuseks neile, kes me oleme Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed. Ma palvetan ja palun, et Püha Vaim toetaks nii mind kui teid, kui me üheskoos õpime.
Ristimine vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks on Jeesuse Kristuse „evangeeliumi sissejuhatav talitus”, millele peab eelnema usk Päästjasse ning siiras ja täielik meeleparandus. Et ristimine oleks täielik, peab veega ristimisele järgnema Vaimuga ristimine (vt Bible Dictionary, „Baptism”, lk 618). Nagu Päästja õpetas Nikodeemusele: „Kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda!” (Johannese 3:5). Minu sõnum keskendub sel pärastlõunal Vaimuga ristimisele ja õnnistustele, mis hoovavad sellest, kui Püha Vaim on meie kaaslane.
Ristimisega seotud talitus ja leping
Kui meid ristiti, sõlmis igaüks meist oma Taevase Isaga püha lepingu. Leping on Jumala ja Tema maa peal olevate laste vaheline kokkulepe ja tähtis on mõista, et Jumal määrab kõikide evangeeliumilepingute tingimised. Meie teiega ei otsusta lepingu sisu ega üksikasjade üle. Selle asemel nõustume me moraalset valikuvabadust rakendades lepingutingimuste ja -nõuetega, nagu meie Igavene Isa on need paika pannud (vt Bible Dictionary, „Covenant”, lk 651).
Päästva ristimistalutuse peab viima läbi keegi, kes on saanud Jumalalt vastava volituse. Meie poolt ristimisvetes sõlmitud lepingu peamised tingimused on järgmised: me tunnistasime, et me oleme nõus võtma enda peale Jeesuse Kristuse nime, et me peame Teda alati meeles ja et me peame kinni Tema käskudest. Selle lepingu au sees hoidmise eest lubati meid õnnistada sellega, et Tema Vaim võiks olla alati koos meiega (vt ÕL 20:77). Teiste sõnadega on meil pärast veega ristimist õigus Jumaluse kolmanda liikme pidevale kaaslusele.
Liikmeks kinnitamine ja Vaimuga ristimine
Pärast ristimist panid need, kellel on preesterluse volitus, oma käed meile kõigile pea peale ja kinnitasid meid Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeks ning meile anti Püha Vaim (vt ÕL 49:14). Sõnad: „Võta vastu Püha Vaim” oli meie kinnitamisel juhis püüelda Vaimuga ristimise poole.
Prohvet Joseph Smith õpetas: „Kui inimest ei kinnitata Kiriku liikmeks või ta ei saa Püha Vaimu, siis pole sellest ristimisest kasu. Sama hästi võiks ristida inimese asemel liivakoti. Veega ristimine on vaid poolik ristimine ja ei kõlba millekski ilma teise pooleta -- ilma Püha Vaimu ristimiseta” (History of the Church, 5. kd, lk 499). Meid ristiti vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks. Lisaks sellele tuleb meid ristida ja kasta Issanda Vaimu sisse „ja siis tuleb teie pattude andekssaamine tulega ja Püha Vaimuga” (2 Nefi 31:17).
Kogedes Püha Vaimu, saame me teada, et Vaimu mõju ei ole alati sama tugev. Me ei saa sageli tugevate, dramaatiliste vaimsete muljete osaliseks. Isegi siis, kui me püüame olla ustavad ja kuulekad, on ikkagi aegu, mil me ei märka oma elus nii lihtsalt Vaimu juhiseid, kinnitust ja rahu. Tegelikult kirjeldatakse Mormoni Raamatuski laamanlasi, keda „ristiti tule ja Püha Vaimuga … ja nad ei teadnud seda” (3 Nefi 9:20).
Püha Vaimu mõju kohta öeldakse pühakirjades „vaikne, tasane sahin” (1 Kuningate 19:12; vt ka 3 Nefi 11:3) ja „täieliku pehmuse tasane hääl” (Heelaman 5:30). Nõnda suhtleb Issanda Vaim meiega tavaliselt vaiksel, hapral ja õhkõrnal viisil.
Issanda Vaimust eemaldumine
Iseseisvalt uurides ja tunnis õppides rõhutame me pidevalt, kui tähtis on märgata Issanda Vaimult tulevat inspiratsiooni ja õhutusi. Selline lähenemine on õige ja kasulik. Õhutuste tulles peaksime me püüdma neid usinalt märgata ja neile reageerida. Meie vaimse arengu koha pealt võib siiski üks tähtis ristimist puudutav seik sageli kahe silma vahele jääda.
Me peaksime püüdma tajuda ka seda, kui me „eemalda[me] ennast Issanda Vaimust, nii et tal ei ole kohta [meis], et juhtida [meid] tarkuse radadel, et [me] võiksi[me] olla õnnistatud, edukad ja kaitstud” (Moosia 2:36). Just selle tõotuse pärast, et Tema Vaim võiks olla alati koos meiega, peaksime me panema tähele ja õppima nendest valikutest ja mõjudest, mis lahutavad meid Pühast Vaimust.
Põhimõte on selge. Kui miski, mida me mõtleme, näeme, kuuleme või teeme, viib meid eemale Pühast Vaimust, peaksime me lõpetama nendele asjadele mõtlemise ja nende nägemise, kuulmise või tegemise. Kui see, mis peaks olema meelelahutuslik, näiteks võõrandab meid Pühast Vaimust, siis pole sellist liiki meelelahutus kohe kindlasti meie jaoks. Kuna Vaim ei saa taluda seda, mis on labane, toores või häbitu, siis pole sellised asjad kahtlemata meie jaoks. Kuna me võõrandume Issanda Vaimust, kui me oleme seotud tegevustega, mida me peaksime meile teada olevalt vältima, siis pole sellised asjad kindlasti meie jaoks.
Ma mõistan, et me oleme surelikus maailmas elavad mehed ja naised ning et Püha Vaim ei pruugi olla meiega iga päev, iga tund, iga minut ja iga sekund. Ometi saab Püha Vaim viibida koos meiega enamuse ajast kui mitte kogu aeg -- ja kindlasti saab Vaim olla rohkem meiega kui meie juurest eemal. Süüvides üha enam Issanda Vaimu, peakime me püüdma märgata meile tulevaid muljeid ja mõjutusi või sündmusi, mis panevad meid Pühast Vaimust eemalduma.
„Püha Vaimu enesele teejuhiks” (ÕL 45:57) võtmine on võimalik ja oluline selleks, et üha pahelisemas maailmas vaimselt kasvada ja vastu pidada. Vahel räägime ja tegutseme me viimse aja pühadena nii, nagu oleks Püha Vaimu mõju märkamine meie elus harv või erakordne sündmus. Me peaksime siiski meeles pidama, et lepingus lubatakse, et Tema Vaim võiks olla alati koos meiega. See taevane õnnistus käib iga Kiriku liikme kohta, kes on ristitud, liikmeks kinnitatud ja juhendatud „võtma vastu Püha Vaimu”.
Liahoona kui meie aja võrdkuju
Meie ajal on Mormoni Raamat peamine allikas, kust abi otsida, et saada teada, kuidas kutsuda Püha Vaimu meile pidevaks kaaslaseks. Mormoni Raamatu ülestähenduses kirjeldati spetsiaalselt Liahoonat -- suunanäitajat või kompassi -- mida Lehhi ja tema pere kasutasid kõnnumaal rändamise ajal, mis on kui meie aja võrdkuju ning oluline õppetund selle kohta, mida me peame tegema, et tunda rõõmu Püha Vaimu õnnistustest.
Kui me püüame muuta oma suhtumist ja tegusid õigemaks, saab Pühast Vaimust meile täna see, mis Liahoona oli Lehhile ja tema perele nende päevil. Need samad tegurid, mis panid Liahoona toimima Lehhi jaoks, kutsuvad ka Püha Vaimu meie ellu. Ja just need samad tegurid, mis ei lasknud Liahoonal muistsel ajal töötada, panevad ka meid eemalduma Pühast Vaimust tänapäeval.
Liahoona: otstarve ja põhimõtted
Kui me uurime ja mõtiskleme Liahoona otstarbe ja nende põhimõtete üle, mille alusel see toimis, tunnistan ma, et me saame inspiratsiooni, mis vastab meie enda ja perekonna olukorrale ja vajadustele. Meid saab õnnistada ja õnnistataksegi Püha Vaimu jätkuva juhatusega.
Issand valmistas Liahoona ja andis selle Lehhile ja tema perele, kui nad lahkusid Jeruusalemmast ja rändasid kõnnumaal (vt Alma 37:38; ÕL 17:1). See kompass või suunanäitaja näitas teed, kuhu Lehhi ja tema karavan pidid minema (vt 1 Nefi 16:10), nimelt „otseteed tõotatud maale” (Alma 37:44). Liahoona osutid toimisid vastavalt rändurite „usule ja usinusele ning tähelepanule” (1 Nefi 16:28) ja lakkasid töötamast, kui pereliikmed olid riiakad, jõhkrad, laisad või hooletud (vt 1 Nefi 18:12, 21; Alma 37:41, 43).
Kompass oli ka vahendiks, mille kaudu Lehhi ja ta pere võisid saada parema „arusaamise Issanda teedest” (1 Nefi 16:29). Seega oli Liahoona põhiotstarbeks nii suunata kui õpetada pika ja vaevalise rännaku vältel. See suunaja oli materiaalne riist, mis viitas välispidiselt nende sisemisele vaimsele olukorrale Jumala ees. See töötas vastavalt usu ja usinuse põhimõttele.
Just nagu Lehhit õnnistati muistsel ajal, on igaühele meist antud tänapäeval vaimne kompass, mis võib suunata ja õpetada meid meie maisel rännakul. Teile ja mulle anti Püha Vaim, kui me lahkusime maailmast ning tulime ristimise ja kinnitamise kaudu Päästja Kirikusse. Püha preesterluse volitusega kinnitati meid Kiriku liikmeks ja manitseti otsima endale kaaslaseks „tõe Vaimu, keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta teda ei näe ega tunne, aga teie tunnete teda, sest tema jääb teie juurde ja tahab olla teie sees” (Johannese 14:17).
Eluteel edasi pürgides saab igaüks meist juhatust Pühalt Vaimult, just nagu Lehhit juhatati Liahoona kaudu. „Sest vaata, ma ütlen teile jälle, et kui te sisenete teed pidi ja saate Püha Vaimu, siis see näitab teile kõik, mida te peate tegema” (2 Nefi 32:5).
Püha Vaim toimib teie elus täpselt samamoodi, nagu Liahoona toimis Lehhi ja tema pere elus, vastavalt teie usule, usinusele ja tähelepanule.
„Kaunistagu voorus lakkamatult sinu mõtteid; siis kasvab sinu enesekindlus tugevaks Jumala ees. …
Pühast Vaimust saab sinu pidev kaaslane ja su valitsuskepist õigsuse ja tõe muutumatu valitsuskepp” (ÕL 121:45--46).
Ja Püha Vaim on meile täna vahendiks, mille kaudu me võime saada „väikeste ja lihtsate asjadega” (Alma 37:6) paremini aru Issanda teedest: „Aga Trööstija, Püha Vaim, kelle minu Isa läkitab minu nimel, see õpetab teile kõik ja tuletab teile meele kõik, mis mina teile olen ütelnud” (Johannese 14:26).
Issanda Vaim saab olla meie juht ja ta õnnistab meid suuna, juhiste ja vaimse kaitsega meie sureliku rännaku jooksul. Me kutsume Püha Vaimu oma ellu sisuka isikliku ja pere ühise palvega, toitudes rõõmuga Kristuse sõnadest, olles usinalt ja rangelt kuulekad, ustavad ja lepinguid austavad ning vooruslikkuse, alandlikkuse ja teenimise kaudu. Ja me peaksime vältima kindlameelselt seda, mis on kõlvatu, labane, toores, patune või halb -- mis paneb meid eemalduma Pühast Vaimust.
Me kutsume Püha Vaimu oma pidevaks kaaslaseks ka siis, kui me võtame igal hingamispäeval vääriliselt sakramenti: „Ja et sa võiksid ennast paremini hoida maailmast reostamatuna, pead sa minema palvekotta ja ohverdama oma sakramendid minu pühal päeval” (ÕL 59:9).
Sakramenditalituse kaudu uuendame me oma ristimislepingut ning võime saada oma patud andeks ja seda andekssaamist alal hoida (vt Moosia 4:12, 26). Lisaks sellele meenutatakse meile iga nädala möödudes lubadust, et Tema Vaim võiks olla alati koos meiega. Püüdes seejärel hoida end puhtana ja maailmast määrdumatuna, saavad meist väärilised anumad, kelles Issanda Vaim saab alati asuda.
1847. aasta veebruaris ilmus prohvet Joseph Smith Brigham Youngile unenäos või nägemuses. President Young küsis prohvetilt, kas tal on vendadele mõni sõnum. Prohvet Joseph vastas: „Ütle vendadele, et nad oleksid alandlikud ja ustavad ning hoiaksid kindlasti endaga Issanda Vaimu, et see neid õigesti juhiks. Ole hoolas ja ära aja ära tasast vaikset häält; see õpetab sulle, mida teha ja kuhu minna; see kannab kuningriigi vilja” (vt Teachings of Presidents of the Church: Brigham Young [1997], lk 41; rõhutus lisatud). Kõikide tõdede seas, mida prohvet Joseph oleks võinud Brigham Youngile sel pühal hetkel õpetada, rõhutas ta seda, kui tähtis on saada ja hoida endaga Issanda Vaimu.
Mu armsad vennad ja õed, ma tunnistan, et Jumal, Igavene Isa, ja Tema Poeg, Jeesus Kristus, ning Püha Vaim tõepoolest elavad. Elagu igaüks meist nii, et Tema Vaim võiks olla alati koos meiega ning et me vääriksime seeläbi suunamist, juhiseid ja kaitset, mis on sel viimsel ajal hädavajalikud. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.