2006
Meile usaldatud püha preesterlus
Mai 2006


Meile usaldatud püha preesterlus

Preesterlus ei ole tegelikult mitte nii väga and, kui teenimisülesanne, võimalus teisi toetada ja nende elu õnnistada.

Mõned aastad tagasi, kui meie noorim poeg Clark oli kaheteistkümneseks saamas, lahkusime me parasjagu Kiriku Haldushoonest, kui president Harold B. Lee meie juurde tuli ja meid tervitas. Ma mainisin president Leele, et Clark saab peagi kaksteist, mille peale president Lee pöördus tema poole ja küsis: „Mis sinuga juhtub, kui sa saad kaheteistkümneaastaseks?”

See on üks neist kordadest, kui isa palvetab, et ta poega inspireeritaks õigesti vastama. Clark vastas president Leele kõhklemata: „Mind pühitsetakse diakoniks!”

Vastus oli selline, mille nimel ma olin palvetanud ja mida president Lee oli kuulda soovinud. Seejärel andis ta meie pojale nõu: „Pea meeles, preesterluse hoidmine on suur õnnistus.”

Ma loodan kogu südamest ja hingest, et iga noor mees, kes saab preesterluse, peab seda preesterlust au sees ja on ustav usaldusele, mis sellega kaasneb. Teadku iga meie seas olev Jumala preesterluse hoidja, millesse ta usub. Nagu apostel Peetrus manitses, olgem alati valmis „andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on”1. Meie kõigi elus tuleb ette juhtumeid, kui meilt nõutakse meie tõekspidamiste selgitamist või kaitsmist. Kui saabub aeg tegutsemiseks, on ettevalmistusaeg möödas.

Enamusel teist, noored mehed, on võimalus jagada oma tunnistust, kui te teenite misjonäridena kõikjal maailmas. Valmistuge nüüd selleks suurepäraseks eesõiguseks.

Minul on olnud palju võimalusi. Üks neist leidis aset 21 aastat tagasi, enne seda aega, kui Saksa Demokraatlik Vabariik ehk Ida-Saksamaa, nagu seda paremini teati, vabastati kommunistliku valitsuskorra alt. Ma rääkisin Ida-Saksamaa riigisekretäri, minister Gysiga. Tollal ehitasime me just Ida-Saksamaale Freibergi templit ja kahte või kolme kogudusehoonet. Me peatusime minister Gysiga mitmel teemal, rääkides ka meie ülemaailmsest ehitusprogrammist. Seejärel ta küsis: „Kuidas on teie kirik nii jõukas, et te võite lubada endale hoonete ehitamist meie riigis ja kogu maailmas? Kuidas te raha saate?”

Ma vastasin, et Kirik ei ole jõukas, kuid me järgime muistset Piibli kümnisepõhimõtet, millist põhimõtet rõhutatakse taas meie kaasaegses pühakirjas. Ma selgitasin ka, et meie Kirikul puudub palgaline teenijaskond ja viitasin, et need on kaks põhjust, miks me võisime ehitada neid tookord valmimisel olevaid hooneid, mille seas oli ka kaunis Freibergi tempel.

Minister Gysile avaldas minu antud teave suurt muljet ja ma olin väga tänulik, et suutsin vastata tema küsimustele.

Võimalus tõe kuulutamiseks võib tulla siis, kui me seda kõige vähem ootame. Olgem valmis.

Kord küsis üks naine, kes ei olnud Kiriku liige, president David O. McKaylt, et millise konkreetse tõekspidamise poolest erinevad Kiriku õpetused kõikide teiste kirikute omadest. Sellest hiljem kõneledes märkis president McKay, et ta oli tundnud mõjutust vastata: „See, mis eristab minu kiriku tõekspidamisi teiste omadest, on otsese ilmutuse vahendusel saadud jumalik volitus.”2

Kust leida ilmekamat näidet otsese ilmutuse vahendusel saadud jumaliku volituse kohta, kui sündmustest, mis leidsid aset selle „ilusa selge päeva hommikul tuhande kaheksasaja ja kahekümnenda aasta varakevadel,” mil poisiohtu Joseph Smith läks metsa palvetama. Sõnad, millega ta seda ajaloolist hetke kirjeldab, on kaasakiskuvad: „[Ma nägin] enda kohal õhus seismas kahte Isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Üks nendest pöördus minu poole, kutsudes mind nimepidi, ja osutas teisele ning ütles: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!””3

Meie mõtted pöörduvad taevase sõnumitooja, Ristija Johannese külaskäigu juurde 15. mail 1829. Seal, Pennsylvania osariigis Harmony lähedal Susquehanna jõe kaldal, pani Johannes oma käed Joseph Smithile ja Oliver Cowderyle pea peale ning andis neile preesterluse, öeldes: „Teile, minu kaasteenijad, annan ma Messia nimel Aaroni Preesterluse, mis sisaldab inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid.”4 Sõnumitooja teatas, et ta tegutseb Peetruse, Jakoobuse ja Johannese juhatusel, kes hoiavad Melkisedeki preesterluse võtmeid. Sellele järgnes pühitsemine ja ristimine. See on järjekordne näide otsese ilmutuse vahendusel saadud jumalikust volitusest.

Peetrus, Jakoobus ja Johannes saadeti sobival ajal andma Melkisedeki Preesterluse õnnistusi. Need Issanda saadetud apostlid pühitsesid ja kinnitasid Josephi ja Oliveri apostliteks ja Tema nime erilisteks tunnistajateks. Selle püha külastuse iseloomustajaks on otsese ilmutuse vahendusel saadud jumalik volitus.

Selliste kogemuste tulemusena on igaühel meist kohustus—nimelt õnnis võimalus ja püha kohus—olla ustav meile usaldatule.

President Brigham Young kuulutas: „Jumala Poja preesterlus on … seadus, mille alusel maailmad on, olid ja kestavad ikka ja igavesti.”5 Peatudes sellel teemal, teatas president Joseph F. Smith: „See pole midagi enamat ega vähemat kui inimesele delegeeritud Jumala vägi, mille vahendusel inimene saab tegutseda maa peal inimperekonna päästmise heaks, Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel, ning tegutseda õigusega, mitte seda volitust ise enda peale võttes ega laenates seda põlvkondadelt, kes on surnud ja läinud, vaid volitusega, mis on antud sel ajal, mil meie elame, teenivate inglite ja vaimude vahendusel ülalt, otse Kõigeväelise Jumala juurest.”6

Kui lähenes minu kaheksateistkümnes sünnipäev ja ma valmistusin minema Teise maailmasõja ajal sõjaväeteenistusse, soovitati mul saada Melkisedeki Preesterlus. Mulle anti ülesandeks helistada oma vaia juhatajale, vanem Paul C. Childile, et temaga vestluse asjus kokku leppida. Tema oli mees, kes armastas ja mõistis pühakirju ning tema kavatsuseks oli ka kõik teised neid samamoodi armastama ja mõistma panna. Teades teiste kaudu tema üpris üksikasjalike ja uurivate vestluste kohta, oli meie telefonikõne midagi taolist:

„Tere vanem Child. Siin vend Monson. Mu piiskop palus, et räägiksin teiega minu vanemaks pühitsemisest.”

„Tore, vend Monson. Millal sa saad minuga kohtuda?”

Teades, et tema sakramendikoosolek on kell neli ja soovides, et ta saaks võimalikult vähe teada minu pühakirjaalastest teadmistest, panin ma ette: „Kuidas oleks kell kolm?”

Tema vastas: „Oi, vend Monson, siis ei jää meil piisavalt aega pühakirjadega tutvumiseks. Kas sa tuleksid, palun, kell kaks ja võtaksid kaasa oma pühakirjad, kuhu sa oled ise märgistusi teinud?”

Lõpuks saabus pühapäev ja ma läksin vanem Childile tema koju külla. Mind võeti soojalt vastu ja vestlus algas. Ta ütles: „Vend Monson, sul on Aaroni Preesterlus.” Loomulikult teadsin ma seda. Ta jätkas: „Kas mõni ingel on sind kunagi teeninud?”

Mina vastasin: „Ma pole kindel.”

„Kas sa tead,” ütles ta, „et sul on selleks õigus?”

Seejärel ta õpetas: „Vend Monson, ütle peast Õpetuse ja Lepingute 13. osa.”

Ma alustasin: „Teile, minu kaasteenijad, ma annan Messia nimel Aaroni Preesterluse, mis sisaldab inglite teenimise …”

„Seis!” ütles vanem Child. Seejärel andis ta rahulikult ja leebel toonil nõu: „Vend Monson, ära kunagi unusta, et Aaroni Preesterluse hoidjana on sul õigus inglite teenimisele. Jätka nüüd lugemist.”

Ma esitasin mälu järgi ülejäänud osa. Vanem Child ütles: „Oivaline!” Seejärel arutas ta koos minuga mitut muud Õpetuse ja Lepingute osa, mis puudutavad preesterlust. Vestlus oli pikk, kuid ma ei ole seda iial unustanud. Lõpus pani vanem Child oma käe ümber mu õla ja ütles: „Sa oled nüüd valmis saama Melkisedeki Preesterlust. Pea meeles, et Issand õnnistab seda, kes Teda teenib.”

Mitu aastat hiljem osalesin ma koos Paul C. Childiga, kes oli siis Preesterluse Sotsiaalabikomitees, ühel vaia konverentsil. Kui preesterluse juhtkonna istungil saabus tema kord kõneleda, võttis ta pühakirjad kätte ja läks poodiumilt koguduse sekka. Kuna ma tundsin vanem Childi, teadsin ma, mida ta nüüd tegema hakkab. Ta tsiteeris Õpetuse ja Lepingute raamatut, sealhulgas 18. osa, kus räägitakse hinge väärtusest, osutades, et me peaksime töötama kõvasti kõik oma päevad, et tuua hingi Issanda juurde. Seejärel pöördus ta ühe vanemate kvoorumi juhataja poole ja küsis: „Mis on hinge väärtus?”

Oimetu kvoorumijuhataja kõhkles vastust formuleerides. Ma palvetasin südames, et ta oskaks küsimusele vastata. Lõpuks ta vastas: „Hinge väärtus on selle võime saada selliseks, nagu on Jumal.”

Vend Child sulges oma pühakirjad ning läks pühalikult ja vaikselt mööda vahekäiku poodiumile tagasi. Kui ta minust möödus, ütles ta: „Kõige põhjalikum vastus!”

Me peame teadma preesterluse vannet ja lepingut, sest see käib meie kõigi kohta. Neile, kes hoiavad Melkisedeki Preesterlust, annab see teada nende vajadusest olla ustavad ja kuulekad Jumala seadustele ning suurendada meile antavaid kutseid. Neile, kes hoiavad Aaroni Preesterlust, kuulutab see tulevasi ülesandeid ja kohustusi, et nad saaksid end siin ja praegu ette valmistada.

Issand pani selle vande ja lepingu paika järgmiste sõnadega:

„Sest need, kes on ustavad, saades need kaks preesterlust, millest ma olen rääkinud, ja suurendades oma kutset, pühitsetakse Vaimu poolt nii, et nende kehad uuendatakse.

Neist saavad Moosese ja Aaroni pojad, ja Aabrahami seeme, ja kirik ja kuningriik ning Jumala valitud.

Ja samuti kõik need, kes võtavad vastu selle preesterluse, võtavad vastu minu, ütleb Issand;

sest see, kes võtab vastu minu teenijad, võtab vastu minu;

ja see, kes võtab vastu minu, võtab vastu minu Isa;

ja see, kes võtab vastu minu Isa, võtab vastu minu Isa kuningriigi; seepärast antakse temale kõik, mis on minu Isal.”7

Lahkunud vanem Delbert L. Stapley Kaheteistkümne Kvoorumist täheldas: „Sellel vandel ja lepingul on kaks peamist nõuet. Esimene on ustavus, mis näitab kuulekust Jumala seadustele ja käib kaasas kõikide evangeeliumi standardite tõetruu järgimisega … Teiseks nõudeks … on oma kutse suurendamine. Suurendamine tähendab austamist, ülendamist ja ülistamist ning kõrgemalt hindamist või lugupidamist. See tähendab ka tähtsuse suurendamist, avardamist ja suuremaks muutmist.”8

Kord küsiti prohvet Joseph Smithilt: „Vend Joseph, te õhutate meid sageli oma kutseid suurendama. Mida see tähendab?” Ta olevat vastanud järgmiselt: “Kutse suurendamine tähendab selle väärtuslikuks ja tähtsaks pidamist, et taevane valgus oleks inimese tegude kaudu teistelegi näha. Vanem suurendab oma kutset, kui ta saab teada, mis on tema kui vanema kohustused ja seejärel täidab neid.”

Neile, kellel on Aaroni Preesterlus, tuleks anda võimalus suurendada oma kutseid selles preesterluses.

Ühel pühapäeval kaks aastat tagasi olin ma oma koguduses sakramendikoosolekul. See on haruldane. Sakramendilaua ääres oli kolm preestrit, kellest keskmine oli mõningase liikumisvaegusega, kuid eelkõige kõnepuudega. Ta püüdis kaks korda leiba õnnistada, kuid takerdus tõsiselt kummalgi korral ja tundis kahtlemata piinlikkust, et ei suutnud esitada palvet täiuslikult. Üks teistest preestritest esitas leiva õnnistamise tema asemel.

Leiva jagamise ajal mõtlesin ma omaette: „Ma ei saa lasta sellel noorel mehel sakramendilaua ääres ebaõnnestuda.” Mul oli tugev tunne, et kui mina ei kahtle, suudab tema tublisti vett õnnistada. Kuna ma olin poodiumil sakramendilaua läheduses, nõjatusin ma lähima preestri poole ja ütlesin talle raskuses olnud noorele mehele viidates: „Lubage tal vett õnnistada. See palve on lühem.” Ja siis ma palvetasin. Ma ei tahtnud, et ta veel teine kordki ebaõnnestuks. Ma armastan seda pühakirjalõiku, kus öeldakse meile, et me ei peaks kahtlema, vaid uskuma.9

Kui aeg vee õnnistamiseks kätte jõudis, põlvitas see noor mees uuesti ja esitas palve, ehk veidi longates, aga ilma ühtegi sõna vahele jätmata. Ma rõõmustasin vaikselt. Kui diakonid kandikuid edasi andsid, vaatasin ma sellele poisile otsa ja tõstsin pöidlad üles. Ta naeratas mulle laia suuga. Kui noortel meestel lubati oma perede juurde istuda, istus ta oma ema ja isa vahele. Milline rõõm oli näha, kuidas ta ema võttis ta vastu suure naeratuse ja sooja kallistusega ning kuidas ta isa õnnitles teda ja pani oma käe talle õlgade ümber. Kõik kolm vaatasid minu poole ja mina näitasin neile kõigile ülestõstetud pöidlaid. Ma nägin, kuidas ema ja isa silmist pisaraid pühivad. Ja ma tundsin, et see noor mees saab tulevikus hakkama.

Preesterlus ei ole tegelikult mitte nii väga and, kui teenimisülesanne, võimalus teisi toetada ja nende elu õnnistada.

Mitte eriti kaua tagasi sain ma kirja, kus räägiti ühest erilisest noorest diakonist, Isaac Reiterist ning nendest diakonitest, õpetajatest ja preestritest, kes teda teenisid ja toetasid ning nii tema kui omaenda elu õnnistasid.

Isaac võitles vähiga seitsmendast elukuust peale kuni 13-aastaselt saabunud surmani. Kui ta kolis oma perega haigla lähedale, et Isaac saaks olla arstide õige järelvalve all, paluti lähedal asuva koguduse Aaroni Preesterluse hoidjatel neile igal pühapäeval sakramenti viia. Sellest iganädalasest talitusest sai osalenud Aaroni Preesterluse hoidjate lemmik. Nad kogunesid koos oma juhtide ja Isaaci perega poisi haiglavoodi ümber, laulsid laule ja jagasid tunnistusi. Seejärel õnnistati sakrament. Isaac käis alati peale, et tema saaks diakonina oma perele ja sakramenditoojatele sakramenti jagada. Ta võttis voodis lamades jõu kokku, et õnnistatud leiva või vee taldrikut hoida. Kõik kohalolijad tulid Isaaci juurde ja võtsid taldrikult sakramenti. Koosolekul hakkasid peagi osalema õed ja muud meditsiinitöötajad, kes mõistsid, et Isaac oli Taevase Isaga lähedane ja pidas Teda alati au sees. Olgugi et nõrk ja valudes, pidas Isaac end alati auväärselt ülal, nagu keegi, kes hoiab kuninglikku preesterlust.

Isaac oli koguduse noortele meestele suureks eeskujuks. Nad nägid tema soovi täita oma kohustusi isegi surivoodis olles ja nad mõistsid, et need kohustused on tegelikult privileegid. Nad hakkasid varem kohale tulema, et sakramenti ette valmistada ja õigel ajal istet võtta. Valitses suurem aupaklikkus.

Isaac Reiterist sai elav jutlus preesterluse austamisest. Tema matusel öeldi, et ta oli kogu oma elu ühe jalaga taevas. Pole kahtlustki, et ta jätkab oma kohustuste suurendamist ja ta on töö juures abiks ka eesriide taga.

Neil meie seast, kes hoiavad Melkisedeki Preesterlust, on kogu aeg eriline võimalus oma kutseid suurendada. Me oleme karjased, kes peavad valvet Iisraeli üle. Näljased lambad tõstavad oma pilgu ja on valmis eluleiba saama. Vennad, kas me oleme valmis Jumala karja toitma? Meil on äärmiselt vajalik märgata inimhinge väärtust, et me ei annaks kunagi alla ühegi Tema kalli poja suhtes.

Kui keegi peaks arvama, et ta on liiga nõrk, et teha paremini, kuna ta kardab üliväga äparduda, siis pole trööstivamat kinnitust kui Issanda sõnad: „Minu arm on küllaldane kõikidele inimestele, kes alandavad endid minu ees; sest kui nad alandavad endid minu ees ja omavad minusse usku, siis ma lasen nõrkadel asjadel saada nende tugevuseks.”10

Imesid sünnib igal pool, kui preesterluse kutseid suurendatakse. Kui usk asendab kahtluse, kui ennastsalgav teenimine tõrjub välja isekad püüdlused, viib Jumala vägi täide Tema eesmärgid. Keda Jumal kutsub, selle teeb Jumal ka nõuetele vastavaks.

Õnnistagu, inspireerigu ja juhatagu meie Taevane Isa alati kõiki, kes hoiavad Tema kallist preesterlust, on minu siiras palve, ja ma ütlen seda Issanda, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. 1 Peetruse 3:15

  2. Vt David O. McKay, Stepping Stones to an Abundant Life (1971), lk 375.

  3. Joseph Smith—Ajalugu 1:14, 17

  4. ÕL 13:1

  5. Discourses of Brigham Young, valinud John A. Widtsoe (1954), lk 130.

  6. Gospel Doctrine, 5. kd, (1939), lk-d 139--140.

  7. ÕL 84:33--38

  8. Konverentsikõne, aprill 1957, lk 76.

  9. Vt Mormon 9:27

  10. Eter 12:27