Meie pealekasvav põlvkond
Meie pealekasvav põlvkond väärib, et me annaksime endast parima, et tugevdada ja toetada neid täiskasvanuks saamisel.
Tere õhtust, mu kallid preesterluse vennad. Täna õhtul oleme me kogunenud kogu maailmas Issanda templitele lähemale kui kunagi varem inimkonna ajaloos. Kuna Päästja on juhatanud oma prohveteid armastava heasüdamlikkusega, on Issanda lepingurahval nüüd juurdepääs 122 templile, et saada seal omaenda templiõnnistused ja teha olulised talitused oma lahkunud esivanemate heaks. Ja teatatud on veel enamatest templitest! Me täname sind president Hinckley, et oled juhtinud inspireeritult neid tohutuid jõupingutusi.
Ühel varajasel Mormoni Raamatu perioodil kogunesid Kiriku liikmed samuti templi lähedale oma prohvetilt ja juhilt juhiseid saama. Oma elu lõpus kutsus kuningas Benjamin isasid tooma oma pere kokku, et neid nõustada ja manitseda. Me loeme Moosia raamatust:
„Ja sündis, et kui nad tulid üles templi juurde, püstitasid nad selle ümber oma telgid, iga mees oma perekonnaga …
Igal mehel oli telgiava templi poole, et nii nad võiksid jääda telki ja kuulata sõnu, mida kuningas Benjamin neile räägib” (Moosia 2:5--6).
Mulle meeldib nende salmide paljuütlevus. Piltlikult öeldes, vennad, kas meie koduuksed on templite poole, mida me nii väga armastame? Kas me käime seal nii sageli kui võimalik, näidates oma lastele oma eeskujuga nende pühade ja eriliste paikade tähtsust?
Nagu on kirjas Moosia raamatus, kuulasid pered Issanda sõna oma prohveti vahendusel innukalt ja pühendunult. Kuningas Benjamini õpetused liigutasid inimesi nii väga, et nad sõlmisid uue lepingu Issanda Jeesuse Kristuse järgimiseks.
Sellel lool on siiski kurb lõppsõna. Me saame hiljem teada Moosia raamatust nende kohta, kes olid kuningas Benjamini jutluse ajal telgis alles väikesed lapsed.
„Nüüd sündis, et seal olid paljud pealekasvavast põlvkonnast, kes ei mõistnud kuningas Benjamini sõnu, sest nad olid väikesed lapsed sel ajal, kui ta rääkis oma rahvale; ja nad ei uskunud oma isade pärimustesse” (Moosia 26:1).
Vennad, mis selle pealekasvava põlvkonnaga juhtus? Miks ei nõustunud väikesed lapsed oma isade õigemeelsete pärimustega? Ja mis veelgi tähtsam, siin me oleme, sajandeid hiljem, ajal, mil on palju templeid ja pidev prohvetlik juhatus ja mis on saanud meie enda pealekasvavast põlvkonnast? Kas meil on põhjust muretsemiseks? Loomulikult on!
Siin ja kogu maailmas olevad noored mehed ja nende noortest naistest kaaslased, on väga erilised. President Hinckley on öelnud nende kohta järgmist:
„Ma olen öelnud mitmel korral, et minu arvates on meil toredaim noortepõlvkond, keda see Kirik on kunagi teadnud. … Nad püüavad teha seda, mis on õige. Nad on nupukad ja võimekad, puhtad ja värsked, kütkestavad ja arukad. … Nad teavad, mida evangeelium endast kujutab ja püüavad elada selle järgi, otsides juhatust ja abi Issandalt” („Your Greatest Challenge, Mother”, Liahona, jaan 2001, lk 113; Ensign, nov 2000, lk-d 97--98).
Kõik meist, kes nende noortega seotud on, teavad president Hinckley sõnade paikapidavust.
Vanem Henry B. Eyring Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist annab meile siiski süngevõitu hoiatuse, kõneledes noortest:
„Paljud neist paistavad silma oma vaimse küpsuse ja usu poolest. Kuid isegi parimad neist pannakse valusalt proovile. Ja proovilepanek muutub üha rängemaks” (“We Must Raise Our Sights”, Ensign, sept 2004, lk 14).
Hoiatus, et „proovilepanek muutub üha rängemaks,” pälvib minu tähelepanu. Meie pealekasvav põlvkond väärib, et me annaksime endast parima, et tugevdada ja toetada neid täiskasvanuks saamisel.
Praegustel ohtlikel aegadel, kui meie noored on silmitsi tugevnenud vastuseisuga, võime me õppida teistelt. Kogu maailma relvajõududes ja eriti kõikides merevägedes mõistavad kõik meremehed ühte väljendit, mis on vahetuks appikutseks, hoolimata sellest, mida nad teevad või kus kohas nad laeval asuvad. Kutse kõlab nõnda: „Kõik tekile!” Paljud merelahingud võideti või kaotati vastavalt sellele, kuidas sellele kutsele reageeriti.
Meie—kui Kiriku liikmed, noorte juhid, ärevil isad ja murelikud vanaisad—peame kõik vastama kutsele: „Kõik tekile!” kui see puudutab meie noori ja noori vallalisi täiskasvanuid. Igaüks meist peab otsima võimalusi noorte õnnistamiseks, ükskõik, kas me oleme või ei ole nendega hetkel lähedaselt seotud. Me peame jätkama isade ja emade õpetamist ja tugevdamist nende jumalikult teatavaks tehtud rollides, kui neil on kodus lapsed. Me peame küsima endalt pidevalt, kas see täiendav spordiüritus, see täiendav koduväline tegevus või ülesanne on tähtsam kui see, et pere üheskoos kodus oleks.
Nüüd on see hetk, vennad, mil meil tuleb iga teo puhul, igal pool, kuhu me läheme ja iga viimse aja pühast noorega kohtudes olla üha teadlikum sellest, et nad vajavad oma elus tugevdamist, kasvatamist ja head mõju.
Meie perel on olnud kogemusi suurepäraste hoolivate preesterluse juhtidega. Kui mind mõned aastad tagasi Seitsmekümnesse kutsuti, saime me ülesandeks kolida Inglismaale Solihuli, et teenida sealses piirkonna juhatuses. Me võtsime õde Rasbandiga oma kaks nooremat last sinna kaasa. Meie tütar oli noor vallaline täiskasvanu ja meie poeg 17-aastane, kellele meeldis ameerika jalgpall ja kes mängis seda väga hästi. Meil oli nende pärast suur mure. Ei ühtegi sõpra, ei ühtegi sugulast ja ei mingit ameerika jalgpalli! Ma mõtisklesin, et „kas see põnev uus kogemus osutub meie perele tõeliseks katsumuseks?”
Vastus tuli ühe esmase ülesande käigus. Mul paluti kõneleda misjonäridele Misjonäride Koolituskeskuses Prestonis Inglismaal. Ma helistasin keskuse juhatajale vend White´ile ja kuulsin oma heameeleks, et ta oli mu perekonna olukorrast teadlik. Ta soovitas meil lapsed Prestonisse kaasa võtta. Kui me kohale jõudsime, palus ta isegi meie tütrel ja pojal misjonäridele kõneleda! Neil oli nii põnev, et neid kaasati ja et nad said tunnistada Issanda tööst!
Kui me lõpetasime ja olime hellalt hüvasti jätnud, külastasime me Misjonäride Koolituskeskuse lähedal asuvat Prestoni templit. Kui me jõudsime jalutades välisukse lähedale, seisid seal templipresident ja matroon, vend ja õde Swanney. Nad tervitasid meid ja võtsid meid lahkelt vastu, öeldes: „Vanem Rasband, kas te tahaksite teha oma perega surnute heaks ristimisi?” Milline suurepärane idee! Me vaatasime üksteisele otsa ja olime tänulikult nõus. Kui me olime talitused lõpetanud ja me ikka veel pojaga rõõmupisarad silmis basseinis olime, pani ta oma käe mu õlale ja küsis: „Isa, miks me pole seda varem teinud?”
Ma mõtlesin kõikidele jalgpallimängudele, kõikidele kinofilmidele, mida me olime koos vaatamas käinud, kogu lõbusale ajale, mis me olime üheskoos veetnud—õnnelikud mälestused ja tavad on loomulikult tähtsad.
Ma mõistsin siiski, et meil on võimalik lisada oma perekondlikele kogemustele veel enam tähendusrikkamaid ja vaimsemaid kogemusi, nagu see, mis sai meile osaks tol päeval Prestonis. Tänu neile hoolivatele ja tähelepanelikele preesterluse juhtidele teadsin ma siis, et meie pere saab Euroopas hakkama. Kui tänulikud me oleme nendele paljudele preesterluse ja Noorte Naiste juhtidele, kes on olnud meie ja teie laste suhtes alati tähelepanelikud ja armastavad.
Heites pilgu veel ühele Mormoni Raamatu perioodile, räägitakse seal Nefist, kes elas olukorras, kus mõned tema pere liikmed nägid vaeva kuulekuse, kooskõla ja ustavusega. Ta mõistis kohe kindlasti, kui vajalik on pühenduda tähelepanelikult pealekasvava põlvkonna lastele. Ta ütles oma elu lõpus:
„Ja me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame ette Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma ettekuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, mis allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele” (2 Nefi 25:26).
Ma palvetan, et Jumala preesterluse hoidjatena võiks igaüks meist teha kõik, mis on meie võimuses, et õpetada oma noortele, mis allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele ja et see allikas on Issand Jeesus Kristus. Reageerigem igaüks siiraste jõupingutustega kutsele „Kõik tekile!” kui see on seotud meie enda pealekasvava põlvkonna päästmisega, sest nad väärivad kohe kindlasti meie parimaid jõupingutusi.
Ma tunnistan, et see on Issanda õige Kirik, mida Ta juhib meie kalli prohveti, nimelt Gordon B. Hinckley vahendusel, keda ma armastan ja toetan. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.