Tunnistus Jeesusest
Ma kutsun teid hakkama kohe tegutsema, et kindlustada endale koht nende seas, kes on vaprad oma tunnistuses Jeesusest.
Joseph Smith ja Sidney Rigdon said 1832. aastal Jumala laste igavikulise saatuse kohta tähelepanuväärse nägemuse. Selles ilmutuses räägiti kolmest taevasest kuningriigist. President Dallin H. Oaks kõneles neist „auhiilguse kuningriikidest” möödunud oktoobris,1 märkides, et „Talle võidukäigu ja hiilguse kaudu”2 lunastatakse lõpuks ühte neist kuningriikidest kõik peale suhteliselt väheste ja seda „vastavalt nende soovidele, mis väljenduvad nende valikute kaudu”3. Jumala lunastusplaan on kõigile Tema lastele antud võimalus, ükskõik millal ja kus nad maa peal elasid.
Kuigi isegi neist kolmest kuningriigist vähima ehk telestilise kuningriigi auhiilgus „ületab kogu arusaamise”,4 loodab meie Isa, et me valime neist kuningriikidest kõrgeima ja hiilgavaima ning oleme tänu Tema Poja armule selle selestilise kuningriigi väärilised, kus siis „Kristuse kaaspärija[tena]”5 igavest elu nautida. President Russell M. Nelson on õhutanud meid „mõtlema selestiliselt” ning seadma selestilise kuningriigi endale igavikuliseks eesmärgiks ja seejärel „hoolikalt kaaluma, kuhu iga [meie] otsus siin maa peal asetab [meid] järgmises maailmas”6.
Selestilises kuningriigis on „need, kes võtsid vastu tunnistuse Jeesusest, ‥ kes on õigemeelsed inimesed, täiuslikuks tehtud uue lepingu vahemehe Jeesuse kaudu”.7 Teise ehk terrestrilise kuningriigi elanike kirjelduseks öeldakse, et nad on sisuliselt head ja nende seas on „auväärsed inimesed maa peal, kes olid pimestatud inimeste salakavaluse tõttu”. Nende peamine kitsendav tunnus on see, et nad „ei ole vaprad tunnistuses Jeesusest”.8 Madalaimas ehk telestilises kuningriigis on teistele vastupidiselt need, kes „ei võtnud vastu evangeeliumi ega tunnistust Jeesusest”.9
Pange tähele, et iga kuningriigi elanikke eristab teistest nende seos „tunnistusega Jeesusest”, mis kõigub 1) kogu südamest pühendumisest kuni 2) vapruse puudumise ja seejärel 3) selge kõrvaleheitmiseni. Igaühe igavikuline tulevik sõltub tema enda suhtumisest.
I.
Mis on tunnistus Jeesusest?
See on Püha Vaimu tunnistus, et Ta on jumalik Jumala Poeg, Messias ja Lunastaja. See on Johannese tunnistus, et Jeesus oli alguses Jumala juures, et Ta on taeva ja maa Looja ning et „Temas oli evangeelium ja evangeelium oli elu ja elu oli inimeste valgus”.10 See on „apostlite ja prohvetite tunnistus ‥, et Ta suri, maeti maha ja tõusis kolmandal päeval surnuist üles ning läks taevasse”.11 See on teadmine, et „ei ole ühtegi teist nime antud, mille kaudu tuleb pääste”.12 See on „tunnistus, viimane kõikidest”, mille andis prohvet Joseph Smith, „et ta elab! ‥ Et tema on Isa Ainusündinu – et tema kaudu, tema läbi ja temast on ja on loodud maailmad, ja nende elanikud on Jumalale sündinud pojad ja tütred”.13
II.
Sellele tunnistusele järgneb küsimus: mida me seoses sellega ette võtame?
Selestilise kuningriigi pärijad võtavad tunnistuse Jeesusest vastu täies mõttes, kui nad saavad ristitud, võtavad vastu Püha Vaimu ja saavad usuga jagu takistustest.14 Nende eelistused ja valikud on juhitud Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtetest ja tõdedest. Nende tunnistust Jeesusest näitab see, kes nad on ja kes neist on saamas. Nad on motiveeritud ligimesearmastusest, „Kristuse puh[tast] armastus[est]”.15 Nende tähelepanu on pööratud „Kristuse täiuse täisea mõõ[du]”16 taotlemisele.
Vähemalt osa neist, keda leitakse terrestrilisest kuningriigist, võtavad tunnistuse Jeesusest samuti vastu, kuid vahe on selles, mida nad seoses sellega ette ei võta. Kui keegi pole vapper Päästjast tunnistama, vihjab see mõnetisele ükskõiksusele või pealiskaudsusele ehk „leig[usele]”,17 erinevalt näiteks Ammoni rahvast Mormoni Raamatus, keda „eristati ‥ nende agaruse tõttu Jumala ‥ suhtes”18.
Telestilise kuningriigi elanikud on need, kes hülgavad tunnistuse Jeesusest koos Tema evangeeliumi, Ta lepingute ja Ta prohvetitega. Abinadi kirjeldab neid kui inimesi, kes „on kõndinud omaenda lihalike tahtmiste ja soovide järel; nad pole kunagi hüüdnud Issanda poole, samas kui halastuse käsivarred olid nende poole välja sirutatud; sest halastuse käsivarred olid sirutatud nende poole ja nad ei tahtnud”.19
III.
Mida tähendab olla vapper tunnistuses Jeesusest?
Sellele küsimusele vastamiseks on mitu võimalust. Mainin neist mõnda. Vaprus tunnistuses Jeesusest hõlmab kindlasti selle tunnistuse kosutamist ja tugevdamist. Tõelised jüngrid ei jäta tähelepanuta näiliselt pisikesi asju, mis nende tunnistust Jeesusest toetavad ja tugevdavad, nt palve, pühakirjauurimine, hingamispäeva pidamine ja sakramendi võtmine, meeleparandus, teenimine ning Issanda kojas kummardamine. President Nelson on meile meelde tuletanud, et „tunnistus, mida ei toideta igapäevaselt „Jumala hea sõnaga” (Mn 6:4), võib laguneda hirmutava kiirusega. Seega ‥ me vajame igapäevaseid Issanda kummardamise ja Tema evangeeliumi õppimise kogemusi”. Seejärel lisas ta: „Ma palun teid, et laseksite Jumalal oma elus valitseda. Pühendage Talle küllaldaselt aega. Seda tehes pange tähele, mis juhtub teie positiivse vaimse hooga.”20
Vaprus tähendab ka jagada oma tunnistust avatult ja avalikult. Me kinnitame ristimise ajal, et oleme nõus „seisma kui Jumala tunnistajad igal ajal ja kõiges ja kõikjal, kus [me] ka ei ole, kuni surmani välja”.21 Eriti ülestõusmispühade ajal kuulutame oma tunnistust ülestõusnud, elavast Kristusest rõõmuga, avalikult ja tagasi hoidmata.
Üks lähenemisnurk, kuidas tunnistuses Jeesusest vapper olla, on võtta kuulda Tema sõnumitoojaid. Jumal ei sunni meid paremale rajale ehk lepingurajale, vaid õpetab oma prohveteid, et nad teeksid meid täiesti teadlikuks meie valikute tagajärgedest. Ja see ei puuduta vaid Tema kiriku liikmeid. Ta palub oma prohvetite ja apostlite kaudu, et kogu maailm võtaks kuulda tõde, mis teeb neid vabaks,22 säästab asjatutest kannatustest ja toob neile kestvat õnne.
Vaprus tunnistuses Jeesusest tähendab julgustada oma sõnade ja eeskujuga ka teisi, eriti omaenda pereliikmeid, ühtviisi vaprad olema. Vanem Neal A. Maxwell kõneles kord „sisuliselt „auväärse[test]” [Kiriku] liikmetest, kes libisevad pinda mööda, selle asemel et jüngripõlve süvendada, ja kes seovad end pigem pealiskaudselt, selle asemel et olla „õhinaga kinni” (ÕL 76:75; 58:27)”.23 Märkinud, et kõik on vabad valima, kurtis vanem Maxwell: „Kui keegi peaks kahjuks lodevuse valima, ei vali nad seda ainult enda, vaid ka järgmise ja veel ülejärgmisegi põlvkonna jaoks. Vanemate mõningane kahepalgelisus võib kutsuda lastes esile suuri kõrvalekaldeid! Pere varasematest põlvedest võis küll peegelduda pühendumust, kuid osa praegusest põlvest ilmutab kahepalgelisust. Kuna erosioon nõuab oma osa, otsustab mõni järgmises põlves olla eri meelt.”24
Vanem John H. Groberg rääkis aastaid tagasi loo noorest perest, kes elas 1900. aastate alguses ühes pisikeses Hawaii koguduses. Nad olid olnud umbes kaks aastat Kiriku liikmed, kui üks nende tütardest jäi haigeks ja pandi ilma diagnoosita haiglasse. Nagu enamikul nädalatel, nii valmistasid isa ja poeg ka järgmisel pühapäeval kirikus sakramenti ette, kuid kui see noor isa põlvitas leiba õnnistama, mõistis koguduse juhataja äkitselt, kes on sakramendilaua ääres, ning hüppas püsti ja hüüatas: „Lõpeta! Sa ei või sakramenti puudutada. Su tütrel on mingi tundmatu haigus. Lahku otsekohe ja keegi teine valmistab ette uue sakramendileiva. Me ei saa lubada sul siia jääda. Mine!” Ehmunud isa vaatas küsivalt koguduse juhataja ja seejärel koguduse poole ning tunnetades kõigi sügavat ärevust ja piinlikkust, andis oma perele märku ja nad lahkusid vaikselt sakramendisaalist.
Keegi ei lausunud sõnagi, kui pere masendunult mööda teerada oma pisikesse koju kõndis. Kodus võtsid nad ringis istet ja isa lausus: „Palun olge tasa, kuni ma olen valmis rääkima.” Ta noor poeg mõtiskles, mida nad küll ette võtavad, et neile osaks langenud häbi eest kätte maksta: kas nad löövad maha koguduse juhataja sead, panevad ta maja põlema või lähevad hoopis teise kirikusse? Viis, kümme, viisteist, kakskümmend viis minutit möödus vaikuses.
Isa rusikas käed lõtvusid ja silmi tulid pisarad. Ema hakkas nutma ja peagi tihkusid vaikselt nutta ka kõik lapsed. Isa pöördus oma naise poole ja ütles: „Ma armastan sind”, ja kordas siis neidsamu sõnu igale oma lapsele. „Ma armastan teid kõiki ja soovin, et me oma perega igavesti koos oleksime. Ja see saab juhtuda vaid siis, kui me kõik head Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed oleme ja templis püha preesterlusega pitseeritud saame. See ei ole kogudusejuhataja kirik. See on Jeesuse Kristuse Kirik. Me ei lase ühelgi inimesel ega mingil solvumisel ega piinlikkustundel takistada meid igavesti koos olemast. Me läheme järgmisel pühapäeval uuesti kirikusse. Me hoiame omaette, kuni meie tütre haigus on teada, kuid me läheme tagasi.”
Nad läksid tagasi, nende tütar sai terveks ja pere pitseeriti Hawaiil Laie templis pärast selle valmimist. Täna kiidab tublisti üle saja hinge oma isa, vanaisa ja vanavanaisa õndsaks, kuna ta ei pööranud oma silmi igavikult.25
Viimase lähenemisnurgana vaprusele tunnistuses Jeesusest mainin omaenda isiklikku pühaduse otsiskelu. Jeesus on meile hädavajalik Lunastaja26 ja Ta anub: „Parandage meelt, kõik te maa ääred, ja tulge minu juurde ja saage ristitud minu nimel, et te võiksite olla pühitsetud Püha Vaimu vastuvõtmisega, et te võiksite seista määrdumata minu ees viimsel päeval!”27
Prohvet Mormon kirjeldab pühaderühma, kes tuli sellega toime sellele vaatamata, et neil tuli „läbi kahlata paljudest vaevadest”28:
„Ometi nad paastusid ja palvetasid sageli ning kasvasid üha tugevamaks alandlikkuses ning üha kindlamaks usus Kristusesse, kuni nende hinged täitusid rõõmu ja lohutusega; jah, kuni selleni välja, et nende südamed said puhastatud ja pühitsetud, milline pühitsemine tuleb sellest, et nad andsid oma südamed Jumalale.”29 Just sellist vägevat südamemuutust, südame andmist Jumalale ja Päästja armu kaudu uuestisündi me otsimegi.30
Ma kutsun teid hakkama kohe tegutsema, et kindlustada endale koht vaprana tunnistuses Jeesusest. Ja kuna meeleparandus võib vajalikuks osutuda, siis ärge „lük[ake] edasi oma meeleparanduse päeva”,31 et „tunnil, mil te ei arva, [poleks] suvi möödas ja lõikusaeg läbi ning teie hinged päästmata”32. Pidage agaralt Jumalaga sõlmitud lepinguid. Ärge hakake „sõna ranguse pärast pahandama”.33 Pidage „meeles [Kristuse] nime alati oma südames kirjas hoida, ‥ et te kuuleksite ja tunneksite häält, millega teid kutsutakse, ja samuti nime, millega ta teid kutsub”.34 Ja lõpuks „otsustage oma südames, et teete seda, mida [Jeesus] õpeta[b] ja teil teha käsi[b]”.35
Meie Isa soovib, et kõik Tema lapsed, kes tahavad, naudiksid koos Temaga igavest elu Ta selestilises kuningriigis. Jeesus kannatas, suri ja tõusis üles, et see oleks võimalik. Ta „on tõusnud taevasse ja on istunud Jumala paremale käele, et nõuda Isalt tema halastuse õigust, mis tal on inimlastele”.36 Ma palvetan, et meid kõiki õnnistataks tulise tunnistusega Issandast Jeesusest Kristusest, et me rõõmustaksime selle tunnistuse üle ja oleksime selles vaprad ning tunneksime oma elus üha jätkuvalt rõõmu Tema armu viljadest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.