Kõigis asjades on vastandlikkus
Selleks et rakendada oma valikuvabadust, peame saama kaaluda vastandlikke võimalusi.
Sõitsin hiljuti koos naisega võõras linnas ja pöörasin kogemata vales suunas ning pidin seetõttu sõitma kiirteel lõputuid kilomeetreid, ilma et oleksin saanud taas ringi keerata. Meid oli lahkelt sõbra koju kutsutud ja muretsesime, et saabume nüüd oodatust tunduvalt hiljem.
Kui me sel kiirteel olime ja meeleheitlikult väljasõitu otsisime, süüdistasin ma ennast, et polnud navigatsioonisüsteemile rohkem tähelepanu pööranud. See kogemus pani mind mõtlema sellele, kuidas me elus vahel valesid otsuseid teeme ning kuidas me peame elama tagajärgedega alandlikult ja kannatlikult, enne kui meil õnnestub taas kurssi muuta.
Elu seisnebki valikute tegemises. Meie Taevaisa andis meile jumaliku valikuvabaduse anni täpselt seetõttu, et me saaksime oma valikutest – nii õigetest kui ka valedest – õppust võtta. Me parandame oma valesid valikuid, kui teeme meeleparandust. Nii toimub areng. Taevase Isa plaan meile kõigile seisneb õppimises, arenemises ja igavese elu suunas liikumises.
Sellest ajast peale, kui misjonärid mind ja mu naist õpetasid ja me palju aastaid tagasi kirikuga liitusime, on Lehhi sügavmõttelised õpetused oma pojale Jaakobile mulle Mormoni Raamatus alati muljet avaldanud. Ta õpetas talle, et „Issand Jumal andis inimesele vabaduse ise tegutseda”1 ja et „on paratamatu, et kõigis asjades on vastandlikkus”2. Selleks et rakendada oma valikuvabadust, peame me saama kaaluda vastandlikke võimalusi. Mormoni Raamatus tuletatakse meile meelde ka seda, et me oleme saanud selleks „piisavalt juhatust”3 ja et meile kõigile on antud „Kristuse Vaim”,4 et „eristada head halvast”5.
Elus tuleb pidevalt ette palju tähtsaid valikuid. Näiteks:
-
valik, kas me järgime või ei järgi Jumala käske;
-
valik uskuda ja märgata, kui imed sünnivad, või oodata skeptiliselt, et miski sünnib, enne kui me uskuda otsustame;
-
valik tugevdada usaldust Jumala vastu või oodata järgmisel päeval hirmuga taas järgmist väljakutset.
Nii nagu siis, kui ma kiirteel vales suunas pöörasin, võivad meie enda viletsate valikute tagajärjel tekkinud kannatused olla eriti valusad, kuna me ei saa süüdistada kedagi muud kui iseennast. Sellest hoolimata on meil alati võimalik otsustada jumalikust meeleparanduse protsessist tröösti leida, valed teod taas korda teha ning samal ajal elumuutvaid õppetunde saada.
Mõnikord võime kogeda vastuseisu ja katsumusi ka millegi sellise tõttu, mida me ei saa kontrollida. Näiteks:
-
tervisega seonduv ja haigusperioodid;
-
rahu- ja sõjaaeg;
-
päeva- ja öötunnid ning suvine ja talvine aastaaeg;
-
tööaeg, millele järgneb puhkeaeg.
Isegi kui me ei saa tavaliselt selliste olukordade vahel valida, kuna need lihtsalt saabuvad, on meil siiski vabadus otsustada, kuidas neile reageerida. Me saame suhtuda neisse kas positiivselt või pessimistlikult. Me võime püüda neist kogemustest õppida ning paluda Issandalt abi ja tuge või võime mõelda, et oleme selles katsumuses omapäi ja peame üksi kannatama. Me saame „kohendada oma purjesid” vastavalt uuele reaalsusele või otsustada, et ei muuda midagi. Ööpimeduses saame tuled põlema panna. Talvel külmal ajal peaksime panema selga soojad riided. Haiguse ajal võime otsida meditsiinilist ja vaimset abi. Me saame otsustada, kuidas me sellises olukorras reageerime.
Kohendama, õppima, otsima, otsustama on tegusõnad. Pidage meeles, et me oleme tegijad, mitte objektid. Ärme iial unusta, et Jeesus lubas „võt[ta] enda peale oma rahva valud ja haigused ‥, et ta võiks ‥ aidata” meid, kui me Tema poole pöördume.6 Me saame otsustada ehitada oma aluse kaljule ehk Jeesusele Kristusele, nii et kui keeristuul tuleb, „ei ole sel mingit võimu [meie] üle”7. Ta on lubanud, et „kes iganes tuleb [Tema juurde], selle [Ta] võta[b] vastu; ja õnnistatud on need, kes tulevad [Tema] juurde”8.
On veel üks põhimõte, mis on eriti oluline. Lehhi ütles, et „on paratamatu, et kõigis asjades on vastandlikkus”9. See tähendab seda, et vastandid ei eksisteeri ilma teineteiseta. Need võivad lausa teineteist täiendada. Me ei oskaks ära tunda rõõmu, kui me poleks kogenud mingil hetkel kurbust. Kui me tunneme mingil hetkel nälga, aitab see meil olla eriti tänulik, kui meil on taas piisavalt toidupoolist. Me ei oskaks ära tunda tõde, kui me poleks märganud siin-seal valesid.
Kõik need vastandid on nagu ühesama mündi kaks külge. Mõlemad küljed on alati olemas. Charles Dickens näitlikustas seda mõtet, kui ta kirjutas, et „oli parim aeg, oli halvim aeg”10.
Lubage mul tuua üks näide omaenda elust. Abiellumise, pere loomise ja laste saamisega kogesime oma elus ülimaid rõõmuhetki, kuid ka kõige sügavamaid valu-, ahastuse- ja murehetki, kui kellegagi meist midagi juhtus. Koos lastega kogetud lõputule rõõmule ja õndsusele järgnesid mõnikord nii korduvad haigused, haiglaravi ja ahastust täis unetud ööd kui ka leevenduse leidmine palvetest ja preesterluse õnnistustest. Need vastandlikud kogemused õpetasid meile, et me pole kannatusehetkel kunagi üksi, ja näitasid meile, kui palju me suudame kanda Issanda abiga. Need kogemused aitasid meil imeliselt kujuneda ja see on olnud täielikult seda väärt. Kas see polegi siis see, milleks me siia tulime?
Me leiame huvitavaid näiteid ka pühakirjadest.
-
Lehhi õpetas oma pojale Jaakobile, et kõnnumaal kogetud kannatused aitasid tal tunda Jumala suurust ja et „[Jumal] pühitseb [tema] kannatused [temale] kasuks”11.
-
Joseph Smithi julma vangistuse ajal Liberty vanglas ütles Issand talle, et „kõik need asjad annavad [talle] kogemusi ja on [talle] kasuks”12.
-
Ning lõpetuseks oli Jeesuse Kristuse piiritu ohverdus kindlasti ülim näide valust ja kannatusest, mida on iial nähtud, kuid see tõi endaga kõikidele Jumala lastele ka Tema lepituse imelised õnnistused.
Seal, kus päike paistab, on ka varjud. Üleujutus võib tuua hävingut, kuid toob tavaliselt ka elu. Kurbusepisaraist saavad sageli leevenduse- ja õnnepisarad. Armsa inimese lahkumisega kaasneva kurbustunde korvab hiljem taaskohtumisrõõm. Sõja ja hävituse ajal sünnivad neile, kel on „silmi nägemiseks ja kõrvu kuulmiseks”,13 ka paljud väikesed headuse ja armastuse teod.
Nüüdisaja maailma iseloomustavad sageli hirm ja ärevus – hirm selle ees, mida tulevik võib tuua. Kuid Jeesus on õpetanud, et me Teda usaldaksime ja „vaa[taksime Tema] poole igas oma mõttes; ärge kahelge, ärge kartke”14.
Püüdkem näha pidevalt täie teadlikkusega iga meile elus jagatud mündi mõlemat külge. Isegi kui mõlemat külge pole mõnikord kohe näha, võime teada ja usaldada, et need on alati olemas.
Me võime olla kindlad, et meie raskused, mured, vaevad ja valud meid ei määratle. Meil aitab kasvada ja Jumalale läheneda pigem see, kuidas me nendega ümber käime. Meie väljakutsed ei määratle meid üldse nii hästi kui meie suhtumine ja valikud.
Kui te olete terved, pidage oma tervist iga hetk kalliks ja olge selle eest tänulikud. Kui te olete haiged, püüdke sellest kannatlikult õppida ja teadke, et teie seisund võib taas Jumala tahtel muutuda. Kui te olete kurvad, siis usaldage, et õnn on nurga taga – sageli me lihtsalt ei näe veel seda. Nihutage oma fookust ja suunake mõtted väljakutsete positiivsetele külgedele, sest kahtlemata on ka need alati olemas! Ärge unustage iial tänulik olla. Otsustage uskuda. Valige usk Jeesusesse Kristusesse. Otsustage alati Jumalat usaldada. Otsustage „mõelda selestiliselt”, nagu president Russell M. Nelson meile hiljuti õpetas!15
Pangem alati tähele seda imelist plaani, mis meie Taevasel Isal on meie jaoks. Ta armastab meid ja saatis oma Armsa Poja, et meid katsumustes aidata ja avada meile uks tagasi Tema juurde. Jeesus Kristus elab ja on iga hetk ootel, et me hüüaksime Tema poole, et Talt abi, jõudu ja päästet saada. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.