Sambad ja kiired
Ka meie võime saada ühe kiire kaupa oma valguse samba.
Minu sõnum on neile, kes muretsevad oma tunnistuse pärast, kuna nad ei ole saanud hingematvaid vaimseid kogemusi. Ma palvetan, et saaksin pakkuda rahu ja kindlustunnet.
Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamine algas valguse ja tõe plahvatusega! Üks teismeline, täiesti tavalise nimega poiss Joseph Smith, läheb New Yorgi osariigi põhjaosas puudesallu palvetama. Ta muretseb oma hinge pärast ja teda vaevab ta seisus Jumala ees. Ta otsib andestust oma pattudele. Ja ta on segaduses ega tea, millise kirikuga liituda. Ta vajab selgust ja rahu – ta vajab valgust ja teadmisi.1
Kui Joseph laskub palvetamiseks põlvili ja hakkab „väljendama Jumalale oma südamesoove”, ümbritseb teda pilkane pimedus. Miski kuri, ängistav ja väga tõeline püüab teda takistada – siduda ta keelepaelu, et ta ei suudaks rääkida. Pimeduse jõud muutub nii pingeliseks, et Joseph arvab, et ta sureb. Kuid ta „koonda[b] kogu oma jõu, et hüüda appi Jumalat, et ta päästaks [ta] selle vaenlase käest, kes [ta] oma võimusesse oli haaranud”. Ja siis, „just sel hetkel, mil [ta on] kaotamas lootust ja valmis loovutama ennast hävingule”, mil ta ei tea, kas ta suudab kauem vastu pidada, täitub salu kirka sädelusega, mis ajab pimeduse ja ta hinge vaenlase minema.2
Tasapisi laskub ta peale päikesevalgusest eredam „valguse sammas”. Esmalt ilmub üks isik ja seejärel teine.3 Nende „sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada”. Esimene ehk meie Taevane Isa lausub ta nime ja „osuta[b] teisele ‥: [Joseph!] See on minu armas Poeg. Kuula Teda!””4
Ja sellise hingematva valguse ja tõe puhanguga algab taastamine. Sellele järgneb tõeline jumalike ilmutuste ja õnnistuste tulv: uued pühakirjad, taastatud preesterluse võtmed, apostlid ja prohvetid, talitused ja lepingud, ning Issanda tõelise ja elava Kiriku taasasutamine, mis täidab ühel päeval maa Jeesuse Kristuse ja Tema taastatud evangeeliumi valguse ja nende tõesust kinnitava tunnistusega.
Kõik see ja veel palju enam algas ühe poisi meeleheitliku palve ja valguse sambaga.
Ka meil on meeleheitlikke vajadusi. Ka meie tahame vabaneda vaimsest segadusest ja maisest pimedusest. Ka meil on vaja enda jaoks teada saada.5 See on üks põhjus, miks president Russell M. Nelson on kutsunud meid „sukeldu[ma] taastamise imelisse valgusesse”.6
Üks suur tõde seoses taastamisega on see, et taevad on avatud – ka meie võime saada ülalt valgust ja teadmisi. Ma tunnistan, et see on tõde.
Kuid me peame olema ettevaatlikud vaimse lõksu suhtes. Mõnikord heidutab ustavaid Kiriku liikmeid see, et nad pole saanud hingematvaid vaimseid kogemusi – nad pole kogenud omaenda valguse sammast ja triivivad seetõttu lausa eemale. President Spencer W. Kimball on hoiatanud: „Oodates alati midagi rabavat, jääb paljudel alaline ilmutatud suhtluse voog täiesti märkamata.”7
President Joseph F. Smith meenutas samuti, et „Issand ei andnud mulle imesid, [kui ma olin noor], ja näitas mulle tõde rida rea peale, õpetus õpetuse peale, natuke siin ja natuke seal”.8
Vennad ja õed! See on Issanda tavaline mudel. Selle asemel et saata meile valguse sammast, saadab Issand meile üksteise järel valgusekiiri.
Neid valgusekiiri kallatakse alatasa alla meie peale. Pühakirjades õpetatakse meile, et Jeesus Kristus on „maailma valgus ja elu”9, et Ta „Vaim annab valgust igale inimesele, kes tuleb maailma”10, ning et Ta valgus „täi[dab] ruumi mõõtmatus[e]”, andes „elu kõikidele asjadele”.11 Kristuse Valgus on sõna otseses mõttes kõikjal meie ümber.
Kui me oleme saanud Püha Vaimu anni ning püüame rakendada usku, parandada meelt ja austada oma lepinguid, oleme väärilised alatasa neid jumalikke kiiri saama. Vanem David A. Bednari meeldejääva ütluse kohaselt „me „elame ilmutuses””.12
Kuid siiski on igaüks meist erinev. Keegi ei koge Jumala valgust ja tõde täpselt samal viisil nagu keegi teine. Mõelge veidi selle üle, kuidas teie Issanda valgust ja Vaimu kogete.
Võib-olla olete kogenud neid valguse- ja tunnistusepuhanguid kui „rahu [teie] meelele [mingis] asjas”, mis teile muret tegi.13
Või kui teil tekkis mulje – vaikne tasane sahin –, mis end teie „meeles ja ‥ südames”14 sisse seadis ja teid midagi head tegema, näiteks kedagi aitama õhutas.
Võib-olla osalesite kirikus mõnes tunnis – või noortelaagris – ning teil tekkis tugev soov Jeesust Kristust järgida ja ustavaks jääda.15 Võib-olla tõusite koguni püsti ja tunnistasite millestki, mida te lootsite olevat tõde, ning siis tundsite, et see ongi tõsi.
Või ehk olete palvetanud ja tundnud rõõmsat kinnitust, et Jumal teid armastab.16
Võib-olla olete kuulnud kedagi Jeesusest Kristusest tunnistamas ning see oli südantliigutav ja täitis teid lootusega.17
Ehk lugesite Mormoni Raamatut ja mõni salm kõnetas teie hinge, otsekui oleks Jumal selle just teie jaoks sinna pannud – ja siis mõistsite, et Ta just seda tegi.18
Võib-olla olete tundnud Jumala armastust teiste vastu, kui te neid teenisite.19
Või ehk on teil mõnel hetkel olnud raske tunda Vaimu depressiooni või ärevuse tõttu, kuid teil on hinnaline and ja usk tagasi vaadata ja märgata „Issanda õrn[a] halastus[t]”20 minevikus.
Ma tahan öelda, et taevaseid tunnistusekiiri võib saada mitmeti. Mina mainisin muidugi vaid mõnda. Need ei pruugi olla rabavad, kuid kõik need moodustavad osa meie tunnistusest.
Vennad ja õed! Mina ei ole näinud valguse sammast, kuid olen saanud nagu teiegi palju jumalikke kiiri. Olen püüdnud aastate jooksul neid kogemusi aardena talletada. Olen avastanud, et see aitab mul üha enamaid kogemusi märgata ja meeles hoida. Toon teile oma elust mõned näited. Need ei pruugi kõigile erilist muljet avaldada, kuid minu jaoks on need kallid.
Mul on meeles, kuidas ma teismeeas lärmakalt ühele ristimisteenistusele läksin. Kui koosolek oli peaaegu algamas, õhutas Vaim mind istet võtma ja aupaklik olema. Istusin maha ja püsisin kogu koosoleku vagusi.
Kartsin enne misjonit, et mu tunnistus pole piisavalt tugev. Keegi minu perekonnast ei olnud kunagi misjonil teeninud ja ma ei teadnud, kas saan sellega hakkama. Mäletan, kuidas ma uurisin ja palvetasin meeleheitlikult, et saada Jeesuse Kristuse kohta kindlamat tunnistust. Kui ma siis ühel päeval Taevast Isa anusin, tunnetasin vägevalt valgust ja soojust. Ja ma teadsin. Ma lihtsalt teadsin.
Mäletan, kui aastaid hiljem ärkasin ühel ööl tunde peale, et „puhas arukus” ütles mulle, et mind kutsutakse teenima vanemate kvoorumisse.21 Kaks nädalat hiljem mind kutsutigi.
Mul on meeles üks üldkonverents, kui üks armastatud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige jagas tunnistust just nendesamade sõnadega, mida ma lootsin kuulda ja millest olin ka oma sõbrale rääkinud.
Mul on meeles, kuidas ma põlvitasin sadade vendadega, et palvetada ühe kalli sõbra eest, kelle süda oli seiskunud ja kes lamas seetõttu kaugel väikses haiglas teadvusetuna hingamisaparaadi all. Kui me ühiselt oma südames ta elu eest palvetasime, ärkas ta üles ja eemaldas oma kõrist hingamisaparaadi toru. Täna teenib ta vaiajuhatajana.
Ja mul on meeles, kui ma nägin elavat unenägu kallist sõbrast ja mentorist, kes oli meie seast liiga vara lahkunud ja mu ellu tohutu tühemiku jätnud. Ma ärkasin tugeva vaimse tunde peale. Ta naeratas ja oli rõõmus. Teadsin, et temaga on kõik korras.
Need on mõned minu kiired. Teil on omad kogemused – omaenda valgusküllased tunnistusepuhangud. Kui me neid kiiri märkame ja meeles peame ning kokku22 kogume, hakkab sündima midagi imelist ja vägevat. „Valgus hoiab ühte valgusega”, „tõde võtab omaks tõe”.23 Ühe olemasoleva tunnistusekiire vägi tugevneb ja ühineb järgmise kiirega ning siis omakorda järgmise ja taas järgmisega. Rida rea peale, õpetus õpetuse peale, kiireke siin ja kiireke seal – ühe pisikese kalliks peetud vaimse hetke kaupa – sirgub meie sees valgusküllastest vaimsetest kogemustest kujunev tuum. Üksainus kiir ei pruugi olla piisavalt tugev või ere, et anda välja tunnistuse mõõtu, kuid koos võib neist saada valgus, millest kahtluse vari jagu ei saa.
„Oo, kas see ei ole siis tõeline?” küsib Alma. „Ma ütlen teile: Jah, kuna see on valgus.”24
Issand õpetab meile, et „see, mis on Jumalast, on valgus; ja see, kes saab valgust ja jätkab Jumalas, saab rohkem valgust ning see valgus kasvab üha eredamaks ja eredamaks, kuni saabub täiuslik päev”.25
Vennad ja õed! See tähendab, et ka meie võime saada aja jooksul ja „suure usinuse[ga]”26 ühe kiire kaupa oma valguse samba. Ja ka meie leiame sellest sambast armastava Taevase Isa, kes kutsub meid nimepidi ja osutab meile meie Päästjat Jeesust Kristust ning ütleb meile: „Kuula Teda!”
Ma tunnistan Jeesusest Kristusest, et Ta on kogu maailma ning teie enda ja minu oma maailma valgus ja elu.
Ma tunnistan, et Ta on tõelise ja elava Jumala tõeline ja elav Poeg ning et Ta seisab selle tõelise ja elava Kiriku eesotsas, mida juhivad ja suunavad Tema tõelised ja elavad prohvetid ja apostlid.
Märgakem Ta kirgast valgust ja võtkem see Temalt vastu ning valigem siis alati ja igavesti Tema maailma pimeduse asemel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.