Imed, inglid ja preesterluse vägi
Kui te soovite preesterluse õnnistusi ning sealhulgas imesid ja et inglid teid teeniksid, siis kõndige lepingute rajal, mille Jumal on teinud kättesaadavaks.
Nüüdisajal ütlevad paljud, et imesid ei ole enam, et inglid on väljamõeldud ja et taevad on suletud. Ma tunnistan, et imed pole lakanud, inglid on meie seas ja taevad on tõesti valla.
Kui meie Päästja Jeesus Kristus oli maa peal, andis Ta oma peaapostlile, Peetrusele, preesterluse võtmed.1 Peetrus ja teised apostlid juhtisid nende võtmetega Päästja Kirikut. Kuid kui need apostlid surid, võeti preesterluse võtmed maa pealt.
Ma tunnistan, et muistsed preesterluse võtmed on taastatud. Peetrus, Jaakobus ja Johannes ning teised endisaegsed prohvetid ilmusid ülestõusnutena ja andsid prohvet Joseph Smithile Issanda sõnul Tema „kuningriigi võtmed ja evangeeliumi ajajärgu”2.
Neidsamu võtmeid on antud prohvetilt prohvetile kuni tänaseni. Need 15 meest, keda me toetame kui prohveteid, nägijaid ja ilmutajaid, juhivad nende võtmetega Päästja Kirikut. Nagu vanal ajal, nii on ka nüüdisajal üks vanemapostel, kes hoiab ja on volitatud rakendama kõiki preesterluse võtmeid. Ta on president Russell M. Nelson, nüüdisajal taastatud Kristuse Kiriku ehk Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku prohvet ja president.
Päästja Kiriku kaudu saame endale elus abiks preesterluse õnnistusi, sealhulgas Jumala väge. Volitatud preesterluse võtmetest juhituna anname Jumalale pühi lubadusi ja saame pühi talitusi, mis valmistavad meid elama Tema juures. Alustades ristimisest ja liikmeks kinnitamisest ning minnes siis templisse, liigume lepingurajal, mis viib meid tagasi Tema juurde.
Kui käed meile pea peale pannakse, saame ka preesterluse õnnistusi, sealhulgas juhatust, tröösti, nõu, tervenemist ja väge, et järgida Jeesust Kristust. Mind on kogu elu selle suure väe kaudu õnnistatud. Nagu pühakirjades on ilmutatud, kutsume seda püha Melkisedeki preesterluse väeks.3
Mul tekkis noorena selle väe vastu suur austus eriti seetõttu, kuna see avaldus preesterluse õnnistustes. Kui ma teenisin noore misjonärina Tšiilis, võeti meid kaaslasega vahi alla ja lahutati teineteisest. Meile ei öeldud kunagi, miks. Tookord oli suurte poliitiliste murrangute aeg. Sõjaväepolitsei vahistas tuhandeid inimesi ja neist ei kuuldud enam kunagi.
Kui mind oli üle kuulatud, istusin ma üksi vangikongis, teadmata, kas näen veel kunagi mulle armsaid inimesi. Pöördusin Taevase Isa poole tulihingelises palves: „Isa, mulle on alati õpetatud, et sa hoolitsed oma misjonäride eest. Palun, Isa! Ma pole midagi erilist, kuid olen olnud kuulekas ja vajan täna õhtul Sinu abi.”
Ta oli külvanud need abiseemned aastaid tagasi. Pärast ristimist kinnitati mind Kiriku liikmeks ja mulle anti Püha Vaimu and. Kui ma üksi trellide taga palvetasin, tuli Püha Vaim otsekohe minu juurde mind trööstima. Ta meenutas mulle ühte väga konkreetset lõiku mu patriarhaalsest õnnistusest, mis on veel üks preesterluse õnnistus. Jumal lubas seal mulle, et kui ma olen ustav, pitseeritakse mind templis ajaks ja igavikuks ilust, voorusest ja armastusest pakatava naisega, meist saavad kallihinnaliste poegade ja tütarde vanemad ning mind õnnistatakse ja suurendatakse isana Iisraelis.
Need inspireeritud sõnad mu tuleviku kohta täitsid mu hinge rahuga. Teadsin, et need olid sõnad armastavalt Taevaselt Isalt, kes peab alati oma lubadusi.4 Olin tol hetkel kindel, et mind vabastatakse ja ma näen oma elus nende lubaduste täitumist.
Umbes aasta pärast õnnistas Taevane Isa mind ilust, voorusest ja armastusest pakatava naisega. Meid pitseeriti Lynette’iga templis. Meid õnnistati kolme kallihinnalise poja ja nelja kallihinnalise tütrega. Minust sai isa ja kõik toimus just nii, nagu Jumal oli mulle 17-aastase poisina saadud patriarhaalses õnnistuses lubanud.
„Mispärast, mu armsad vennad [ja õed], kas imed on lakanud, kuna Kristus on tõusnud taevasse? ‥
Ei; ka inglid pole lakanud teenimast inimlaste seas.”5
Ma tunnistan, et imed ja inglite teenimine leiavad jätkuvalt meie elus aset, sageli preesterluse väe otsese tulemusena. Osa preesterluse õnnistusi täitub otsekohe, meile nähtavalt ja arusaadavalt. Teised avanevad tasapisi ega teostu täielikult selles elus. Kuid Jumal peab alati kõiki oma lubadusi, nagu näitab see lugu meie pere ajaloost.
Minu isapoolne vanaisa Grant Reese Bowen oli suure usuga mees. Mäletan elavalt, kuidas ta jutustas oma patriarhaalse õnnistuse saamisest. Ta kirjutas oma päevikusse: „Patriarh lubas mulle tervendamise andi. Ta ütles: „Haiged saavad terveks. Jah, sinu käte all äratatakse surnuid.””
Aastaid hiljem ladus vanaisa parasjagu heina kuhja, kui tundis õhutust koju naasta. Isa oli talle vastu tõttamas. „Grant, su ema suri ära,” ütles isa.
Tsiteerin uuesti vanaisa päevikut: „Ma ei jäänud seisma, vaid läksin kiiruga majja ja sealt majaesisele verandale, kus ema välivoodil lebas. Ma silmitsesin teda ja nägin, et temas polnud elumärkigi. Mulle meenus mu patriarhaalne õnnistus ja lubadus, et kui ma olen ustav, saavad haiged mu usu läbi terveks ja surnud äratatakse. Ma panin oma käed talle pea peale ja ütlesin Issandale, et kui see lubadus, mille Ta mulle patriarhi kaudu andis, on tõsi, siis näidaku Ta seda sel hetkel ja äratagu mu ema taas ellu. Ma lubasin Talle, et kui Ta seda teeb, ei kõhkle ma kunagi teha kõik, mis on minu võimuses, et Ta kuningriiki üles ehitada. Kui ma palvetasin, avas ema silmad ja ütles: „Grant, tõsta mind püsti. Ma olin vaimumaailmas, kuid sina kutsusid mind tagasi. Olgu see alati sulle ja kogu mu ülejäänud perele tunnistuseks.””
President Russell M. Nelson on õpetanud, et me otsiksime ja ootaksime imesid.6 Ma tunnistan, et kuna preesterlus on taastatud, on Jumala vägi ja volitus maa peal. Noored ja vanad mehed ja naised saavad kutsete ja nõukogude vahendusel preesterluse töös kaasa lüüa. See on imede töö, milles osalevad inglid. See on taeva töö ja see õnnistab kõiki Jumala lapsi.
1989. aastal naasis meie pere ühelt koguduse väljasõidult. Oli hilja. Lynette ootas meie kuuendat last. Ta oli unustanud turvavöö kinnitada ja tundis selleks tugevat õhutust. Veidi pärast seda läbisime teekäänaku, kui üks auto üle joone meie sõiduritta sõitis. Ma sõitsin umbes 110 kilomeetrit tunnis ja põikasin kõrvale, et mitte vastutulevale autole otsa sõita. Meie väikebuss libises, külg ees, mööda maanteed ja sõitis teelt välja, peatudes lõpuks kõrvalsõitjapoolse küljega maapinnale maandudes.
Mäletan, et kuulsin järgmisena Lynette’i häält: „Shayne, me peame sinu ukse kaudu väljuma.” Rippusin turvavööga õhus. Võttis mõned sekundid, et orienteeruda. Hakkasime tõstma lapsi ühekaupa välja minu akna kaudu, mis oli nüüd väikebussi lagi. Lapsed nutsid ega mõistnud, mis just juhtus.
Avastasime peagi, et meie kümneaastast tütart Emilyt ei ole. Karjusime ta nime, kuid sellele ei vastatud. Ka teised koju sõitvad koguduseliikmed otsisid teda meeleheitlikult sündmuskohal. Oli pime. Vaatasin taas taskulambiga väikebussis ringi ja nägin oma õuduseks Emily väikest keha bussi all lõksus. Karjusin ahastades: „Me peame bussi Emily pealt ära tõstma.” Haarasin katusest ja tõmbasin seda eemale. Tõstjaid polnud kuigi palju, kuid buss hüppas imekombel ratastele ja Emily elutu keha tuli nähtavale.
Ta ei hinganud. Ta nägu oli lilla nagu ploom. Ma ütlesin: „Me peame andma talle õnnistuse.” Üks kallis sõber ja koguduseliige põlvitas koos minuga ning Melkisedeki preesterluse volitusega ja Jeesuse Kristuse nimel me käskisime tal elada. Tolsamal hetkel hingatas Emily pikalt ja kähisevalt.
Näis, nagu oleks kiirabi alles tundide pärast kohale jõudnud. Emily toimetati kiiruga haiglasse. Ta kops oli kokku langenud ja põlvekõõlus rebenenud. Kuna ta oli olnud mõnda aega hapnikuta, muretseti ka ajukahjustuse pärast. Emily oli poolteist päeva koomas. Me ei lakanud tema eest palvetamast ja paastumast. Ta sai oma õnnistuseks täiesti terveks. Täna on Emily ja ta abikaasa, Kevin, kuue tütre vanemad.
Kõik teised suutsid imekombel omal jalal minema kõndida. Lynette’i kõhubeebi oli Tyson. Ka tema ei saanud vigastada ja sündis veebruaris. Kaheksa kuud pärast maise keha saamist lahkus Tyson koju Taevase Isa juurde. See poeg on meie kaitseingel. Tema mõju meie peres on tunda ja me ootame temaga taaskohtumist.7
Need, kes Emily pealt väikebussi tõstsid, täheldasid, et see ei kaalunud suurt midagi. Ma tean, et taevased inglid olid ühinenud maiste inglitega, et sõidukit Emily keha pealt ära tõsta. Tean ka, et Emily äratati uuesti ellu püha preesterluse väega.
Issand on ilmutanud oma teenijaile järgmist tõde: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada.”8
Ma tunnistan, et „püh[a] preesterlu[s] Jumala Poja korra järgi”9 ehk Melkisedeki preesterlus on taastatud sel viimsel ajal koos selle võtmete, volituse ja väega maa peale. Ma tean, et kuigi kõik olukorrad ei lahene nii, nagu me loodame ja palvetame, sünnivad Jumala imed alati Tema tahte, Ta ajastuse ja plaani järgi, mille Ta meie jaoks on teinud.
Kui te soovite preesterluse õnnistusi ning sealhulgas imesid ja et inglid teid teeniksid, siis kutsun ma teid nende lepingute rajale, mis Jumal on teinud meile kõigile kättesaadavaks. Teid armastavad Kiriku liikmed ja juhid aitavad teil astuda järgmist sammu.
Ma tunnistan, et Jumala Poeg, Jeesus Kristus, elab ja juhib oma Kirikut elavate prohvetite kaudu, kes hoiavad ja rakendavad preesterluse võtmeid. Püha Vaim on tõesti olemas. Päästja andis oma elu, et meid tervendada, tagasi nõuda ja koju viia.
Ma tunnistan, et imed pole lakanud, inglid on meie seas ja taevad on valla. Ja oo, kui valla! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.