Olla üks Kristusega
Meid ühendab armastus Jeesuse Kristuse vastu ning usk Temasse ja Tema lepitusse. Tõelise kuulumise olemus on olla üks Kristusega.
Mul on olnud sügavad tunded Jeesuse Kristuse lepituse vastu juba üsna noorest peale, kuid Päästja lepituse tegelikkust mõistsin alles 25-aastaselt. Olin just lõpetanud Stanfordi õigusteaduskonna ja õppisin California advokatuurieksamiks. Ema helistas ja rääkis, et mu vanaisa Crozier Kimball, kes elas Utah’s, on suremas. Ta ütles, et kui ma tahan teda näha, pean koju tulema. Minu vanaisa oli 86-aastane ja väga haige. Mul oli temaga tore kohtumine. Tal oli nii hea meel mind näha ja minuga oma tunnistust jagada.
Kui Crozier oli kõigest kolmeaastane, suri tema isa, David Patten Kimball, 44-aastaselt.1 Crozier lootis, et tema isa ja vanaisa, Heber C. Kimball, kiidavad tema elu heaks ja tunnevad, et ta on olnud oma pärandile truu.
Minu vanaisa peamine nõuanne mulle oli mitte arvata, et nende ustavate esivanemate tõttu on mul millelegi õigus või olen teistest parem. Ta ütles mulle, et ma peaksin keskenduma Päästjale ja Päästja lepitusele. Ta ütles, et me kõik oleme armastava Taevase Isa lapsed. Olenemata sellest, kes on meie maised esivanemad, annab igaüks meist Päästjale aru, kui hästi me Tema käskudest kinni pidasime.
Vanaisa nimetas Päästjat „väravavalvuriks”, viidates salmile 2Ne 9:41. Ta ütles mulle, et loodab, et on piisavalt meelt parandanud, et saada osa Päästja halastusest.2
Olin sügavalt liigutatud. Ma teadsin, et ta oli olnud õigemeelne mees. Ta oli patriarh ja teenis mitmel misjonil. Ta õpetas mulle, et keegi ei saa naasta Jumala juurde ainult heade tegude abil, ilma Päästja lepitusest osa saamata. Mäletan tänaseni seda suurt armastust ja tänu, mida vanaisa Päästja ja Tema lepituse vastu tundis.
2019. aastal külastasin Jeruusalemmas üht ülesannet täites3 ülemist tuba, mis võis asuda selle koha lähedal, kus Päästja enne ristilöömist oma apostlite jalgu pesi. Olin vaimselt puudutatud ja mõtlesin sellele, kuidas Ta käskis oma apostlitel üksteist armastada.
Mulle meenus Päästja eestkostepalve meie eest. See palve toimus sõna otseses mõttes Tema sureliku elu lõputundidel, nagu on kirjas Johannese evangeeliumis.
See palve oli suunatud Kristuse järgijatele, sealhulgas kõigile meile.4 Kui Päästja Isa poole palvetas, anus Ta, „et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki meis oleksid.” Päästja jätkas seejärel: „Selle au, mille sa andsid mulle, olen mina annud neile, et nad oleksid üks, nõnda nagu meie oleme üks.”5 Ühtsus on see, mille nimel Kristus enne Tema äraandmist ja ristilöömist palvetas. Ühtsuse Kristuse ja meie Taevase Isaga võib saavutada Päästja lepituse kaudu.
Issanda päästev halastus ei sõltu suguvõsast, haridusest, majanduslikust staatusest ega rassist. See põhineb Kristuse ja Tema käskudega üks olemisel.
Prohvet Joseph Smith ja Oliver Cowdery said ilmutuse Kiriku korralduse ja valitsemise kohta 1830. aastal, peagi pärast Kiriku organiseerimist. Praeguse Õpetuse ja Lepingute 20. osa luges prohvet Joseph ette esimesel Kiriku konverentsil ja see oli esimene ilmutus, mis ühisel nõusolekul heaks kiideti.6
Selle ilmutuse sisu on tõeliselt tähelepanuväärne. See õpetab meile Päästja tähtsust ja rolli ning seda, kuidas pääseda ligi Tema väele ja õnnistustele Tema lepitava armu kaudu. Prohvet Joseph oli 24-aastane ja juba saanud palju ilmutusi ning lõpetanud Mormoni Raamatu tõlkimise Jumala anni ja väe abil. Nii Joseph kui ka Oliver nimetatakse ametisse pühitsetud apostliteks, seega on neil volitused Kirikut juhatada.
Salmid 17–36 sisaldavad kokkuvõtet olulisest Kiriku õpetusest, sealhulgas Jumala tõelisusest, inimkonna loomisest, langemisest ja Taevase Isa päästmisplaanist Jeesuse Kristuse lepituse kaudu. Salm 37 sisaldab Issanda Kirikusse ristimise olulisi nõudeid. Salmid 75–79 esitavad sakramendipalved, mida me kasutame igal hingamispäeval.
Õpetus, põhimõtted, sakramendid ja tavad, mille Issand kehtestas taastamisaja prohveti Joseph Smithi kaudu, on tõeliselt olulised.7
Kuigi ristimise nõuded on sügavmõttelised, on need ainulaadselt lihtsad. Need hõlmavad eelkõige alandlikkust Jumala ees, murtud südant ja kahetsevat vaimu,8 kõikidest pattudest meeleparanduse tegemist, Jeesuse Kristuse nime enda peale võtmist, lõpuni vastupidamist ja oma tegudega näitamist, et oleme vastu võtnud Kristuse Vaimu.9
On märkimisväärne, et kõik ristimise nõuded on vaimsed. Majanduslikke või sotsiaalseid saavutusi pole vaja. Samad nõudmised kehtivad nii vaestele kui ka rikastele.
Puuduvad nõuded rassi, soo või etnilise kuuluvuse kohta. Mormoni Raamat teeb selgeks, et kõik on kutsutud saama osa Issanda headusest, nii must kui valge, ori ja vaba, mees ja naine; „kõik on Jumalale ühesugused”.10 „Kõikidel inimestel on eesõigus, ühel samuti kui teisel, ja kellelgi ei ole keelatud.”11
Arvestades seda, et me kõik oleme Jumala silmis ühesugused, pole meie erinevuste rõhutamine mõttekas. Mõned on meid ekslikult julgustanud „kujutlema inimesi endast ja üksteisest palju erinevamana, kui nad tegelikult on. [Mõned] võtavad tõelised, kuid väikesed erinevused ja suurendavad need kuristikeks”12.
Lisaks on mõned ekslikult eeldanud, et kuna kõik inimesed on kutsutud vastu võtma Tema headust ja igavest elu, puuduvad meil käitumisnõuded.13
Kuid pühakirjad kinnitavad, et kõik vastutusvõimelised isikud14 peavad pattudest meelt parandama ja pidama Tema käske. Issand teeb selgeks, et kõigil on moraalne valikuvabadus ja nad on „vabad, et valida vabadust ja igavest elu kõikide inimeste suure Vahemehe kaudu ‥ ja [võtta] kuulda tema suuri käske; ja [olla] ustavad tema sõnadele ning [valida igavene] elu”15. Päästja lepituse õnnistuste saamiseks peame rakendama oma moraalset valikuvabadust, et valida Kristus ja järgida Tema käske.
Minu elu jooksul on „valikuvabaduse” ja „vaba tahte” tähendusi lahatud ja nende üle vaieldud. Nendel teemadel on jätkuvalt palju intellektuaalseid vaidlusi.
Ühe suure ülikooli vilistlaste väljaande hiljutisel kaanel kinnitab prominentne bioloogist professor: „Vabale tahtele pole ruumi.”16 Pole üllatav, et artiklis tsiteeritakse professorit ütlemas: „Sellist asja nagu Jumal ei ole olemas ‥ ja ei ole vaba tahet – on vaid tohutu, ükskõikne, tühi universum.”17 Ma ei saanud sellega nõustuda.
Meie usu alusõpetus on see, et meil on moraalne valikuvabadus18, mis hõlmab vaba tahet.19 Valikuvabadus on võime valida ja tegutseda. See on päästmisplaani jaoks hädavajalik. Ilma moraalse valikuvabaduseta ei saaks me õppida, edeneda ega otsustada olla üks Kristusega. Tänu moraalsele valikuvabadusele oleme vabad „vali[m]a vabadust ja igavest elu”.20 Surelikkusele eelnevas taevases nõukogus oli valikuvabadus Isa plaani oluline osa. Lutsifer mässas ja „püüdis hävitada inimese valikuvabadust”.21 Sellest tulenevalt jäeti Saatan ja need, kes talle järgnesid, ilma eesõigusest saada surelik keha.
Teised vaimud surelikkusele eelnevas elus kasutasid oma valikuvabadust, et järgida Taevase Isa plaani. Vaimudel, keda õnnistatakse võimalusega sündida sellesse surelikku ellu, on jätkuvalt valikuvabadus. Meil on vabadus valida ja tegutseda, kuid me ei saa valida oma valikute tagajärgi. „Head ja õiglased valikud toovad õnne, rahu ja igavese elu, samas kui patused ja halvad valikud toovad lõpuks südamevalu ja õnnetust.”22 Nagu Alma ütles: „Pahelisus ei ole kunagi olnud õnn.”23
Selles ülimalt konkurentsitihedas maailmas tehakse pidevaid pingutusi silma paista. Püüdlus olla parim, kes me olla saame, on õigemeelne ja väärt ettevõtmine. See on kooskõlas Issanda õpetusega. Püüdlused teisi alavääristada või taunida või nende edule takistusi luua on vastuolus Issanda õpetusega. Me ei saa süüdistada asjaolusid ega teisi selles, et oleme otsustanud tegutseda vastuolus Jumala käskudega.
Tänapäeva maailmas on lihtne keskenduda materiaalsele ja tööalasele edule. Mõned kaotavad silmist igavesed põhimõtted ja valikud, millel on igavikuline tähtsus. Meil oleks arukas järgida president Russell M. Nelsoni nõuannet: „Mõtelge selestiliselt.”24
Kõige olulisemaid valikuid saavad teha peaaegu kõik sõltumata annetest, võimetest, võimalustest või majanduslikest oludest. Oluline on rõhutada perevalikute esikohale seadmist. See on selge pühakirjades. Mõelge loole 1. Nefi raamatus, kus Lehhi „lahkus kõnnumaale. Ja ta jättis maha oma maja ja oma pärandmaa ja oma kulla ja oma hõbeda ja oma hinnalised asjad ja ei võtnud kaasa mitte midagi muud kui oma pere”25.
Kui seisame silmitsi elu keerdkäikudega, juhtub palju asju, mille üle meil on vähe või ei ole üldse mingit kontrolli. Ilmselgelt mahuvad sellesse kategooriasse terviseprobleemid ja õnnetused. Hiljutine COVID-19 pandeemia on tõsiselt mõjutanud inimesi, kes tegid kõik õigesti. Kõige olulisemate valikute üle on meil kontroll. Meenutades minu misjonipäevi, lasi meie misjonijuhataja, vanem Marion D. Hanks, meil kõigil pähe õppida osa Ella Wheeler Wilcoxi luuletusest:
„Ei suuda juhus, määratus ei saatus
takistada teda, kelle meel
on kõikumatu hinge kindlas otsuses.”26
Põhimõtete, käitumise, religiooni järgimise ja õigemeelse eluviisi küsimustes on kontroll meie käes. Meie usk Isasse ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse ning nende kummardamine on meie valik.27
Palun mõistke, et ma ei ütle, et te ei paneks rõhku haridusele või elukutsele. Ma ütlen, et kui hariduse ja ametiga seotud jõupingutused tõstetakse kõrgemale perekonnast või ühtsusest Kristusega, võivad soovimatud tagajärjed olla märkimisväärselt ebasoodsad.
Õpetuse ja Lepingute 20. osas esitatud selge ja lihtne õpetus on liigutav ja mõjuv, kuna see võimendab ja selgitab pühasid vaimseid mõisteid. See õpetab, et pääste saabub siis, kui Jeesus Kristus meelt parandavad hinged Päästja armu kaudu õigeks mõistab ja pühitseb.28 See loob aluse Tema lepituse peamisele rollile.
Peaksime püüdma teisi oma ühtsusringi kaasata. Kui tahame järgida president Russell M. Nelsoni manitsust koguda kokku hajutatud Iisrael mõlemal pool eesriiet, peame kaasama oma ühtsusringi ka teisi. Nagu president Nelson nii kaunilt õpetas: „Igal kontinendil ja kõikidel mere saartel kogunevad ustavad inimesed Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse. Kultuurilised, keelelised, soolised, rassilised ja rahvuslikud erinevused muutuvad tähtsusetuks, kui ustavad astuvad lepingurajale ja tulevad meie armsa Lunastaja juurde.”29
Me oleme ühtsed oma armastuses ja usus Jeesusesse Kristusesse ning armastavate Taevase Isa lastena. Tõelise kuulumise olemus on olla üks Kristusega. Õpetuse ja Lepingute 20. osas sätestatud ristimis- ja sakramenditalitused koos meie templilepingutega ühendavad meid erilisel viisil ja võimaldavad meil olla üks igal igavikuliselt olulisel viisil ning elada rahus ja üksmeeles.
Ma annan oma kindla ja tõsimeelse tunnistuse, et Jeesus Kristus elab ja tänu Tema lepitusele saame olla üks Kristusega. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.