Armastage üksteist nõnda, nagu Tema meid on armastanud
Tõelise armastusega teiste teenimine ja neile andestamine võivad meid tervendada ja meile katsumustega toimetulemiseks jõudu anda.
Viimasel õhtusöömaajal andis Päästja oma jüngritele uue käsu, öeldes:
„Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!
Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!”1
Päästja jüngritele anti käsk teha midagi enamat, midagi suuremat ja jumalikumat. Selle uue käsu ja üleskutse võib võtta kokku sõnadega „nõnda nagu mina teid olen armastanud”.
Armastus on tegevus, armastus on teenimine
„Armastus on sügava pühendumise, hoolitsuse ja kiindumuse tundmine. Suurim näide Jumala armastusest Tema laste vastu on Jeesuse Kristuse lõputu lepitus.”2 „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud,” tähendas Johannes, „et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”3 „Jumala ja ligimese armastamine on Jeesuse Kristuse jüngrite üks oluline tunnus.”4
Mõned aastad tagasi, mil meie vanim lapselaps Jose oli neljane, mängis ta kord mu naisega. Nad naersid ja veetsid koos toredasti aega ning lapselaps küsis: „Vanaema, kas sa armastad mind?”
Vanaema vastas: „Jah, Jose, ma armastan sind.”
Seejärel küsis poiss aga: „Kuidas sa tead, et sa mind armastad?”
Vanaema selgitas talle, mida ta tunneb, ning mida ta on kõike teinud ja on nõus edaspidi tema heaks tegema.
Hiljem esitas mu naine Josele samad küsimused, sealhulgas: „Kuidas sa tead, et sa mind armastad?”
Poiss vastas siiralt: „Ma armastan sind, sest ma tunnen seda oma südames.” See, kuidas Jose tol päeval ja edaspidi vanaema armastavalt kohtles, näitab, et armastuse puhul käivad käsikäes teod ja sügavad tunded.
Kuningas Benjamin õpetas: „Vaata, ma räägin teile neid asju, et te võiksite õppida tarkust; et te võiksite õppida, et kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses.” 5
Tänapäeva maailmas, kus on erinevatel põhjustel nii palju kannatusi, võib tekstisõnumiga saadetud naljakas emotikon või kena pilt sõnadega „ma armastan sind” olla tähtis ja hea. Kuid paljud meist peaksid mobiilsed seadmed kõrvale panema, jalad kõhu alt välja võtma ning käised üles käärima, et abivajajaid aidata. Armastus ilma teenimiseta on nagu usk ilma tegudeta – surnud.
Armastus on andestamine
Kristuse puhas armastus, mis on ligimesearmastus6, inspireerib meid mitte ainult tegutsema ja teenima, vaid annab meile ka jõudu olukorrast hoolimata andestada. Lubage mul jutustada teile kogemusest, mis on mu elu mõjutanud ja muutnud. Ted ja Sharon, Cooperi vanemad, kes on täna siin, on andnud mulle loa kõneleda, mis nende perega üheksa aastat tagasi juhtus. Jutustan kogemusest Cooperi isa Tedi pilgu läbi:
2008. aasta 21. augustil, esimesel koolipäeval, ootasid Cooperi kolm vanemat venda Ivan, Garrett ja Logan peatuses koolibussi. Neljane Cooper sõitis rattaga, mu naine oli tulnud jalgsi.
Mu naine oli läinud üle tee ja viipas Cooperile, et ka too tee ületaks. Samal ajal tegi üks auto aeglaselt vasakpöörde ja sõitis Cooperile otsa.
Naaber helistas mulle ja teatas, et Cooper on autolt löögi saanud. Sõitsin kiiruga bussipeatusesse tema juurde. Cooper lebas murul, tal oli raske hingata, kuid nähtavaid vigastusi tal polnud.
Põlvitasin Cooperi juurde maha ja julgustasin teda, öeldes: „Kõik saab korda. Pea vastu.” Tol silmapilgul ilmus välja mu ülempreestrite grupi juht Nathan koos naisega. Ta soovitas anda Cooperile õnnistus. Me asetasime käed Cooperi pea peale. Ma ei mäleta, mida ma õnnistust andes ütlesin, kuid mul on selgelt meeles teiste juuresolek ning sel hetkel mõistsin, et Cooper sureb.
Cooper viidi helikopteriga haiglasse, kuid ta tõepoolest suri. Tundsin, kuidas Taevane Isa ütles mulle, et minu maine vastutus oli lõppenud ja et Cooper on nüüd Tema hoole all.
Saime mõnda aega Cooperiga haiglas koos viibida. Haiglatöötajad olid ta ette valmistanud, nii et saime tema lähedal olla ja temaga hüvasti jätta, ja lubasid meil teda hoida nii kaua kui soovisime.
Koos murest murtud naisega koju sõites vaatasime teineteisele otsa ja hakkasime rääkima poisist, kes oli olnud autoroolis. Me ei tundnud teda, kuigi ta elas üle tänava ja kuulus meie koguduse haldusalasse.
Järgmine päev oli meie jaoks väga raske, kurbus mattis meid täielikult enda alla. Langesin põlvili ja palvetasin siiramalt kui kunagi varem. Palusin Taevast Isa oma Päästja nimel, et ta minult selle hingematva kurbuse ära võtaks. Ta tegi seda.
Järgmisel päeval korraldas üks meie vaiajuhatuse nõuandjatest oma kodus meile selle noormehega – selle auto juhiga – ja tema vanematega kohtumise. Ootasime Sharoniga poisi ja ta vanemate saabumist. Uks avanes ja me kohtusime esimest korda. Piiskop sosistas mulle kõrva: „Mine ta juurde.” Me Sharoniga koos embasime teda. Me valasime pikka aega pisaraid. Kinnitasime talle, et mõistame, et tegu oli kõige klassikalisema õnnetusjuhtumiga.
Minu ja Sharoni jaoks on lausa ime, et tundsime nii, nagu me tundsime ja endiselt tunneme. Tänu Jumala armule suutsime minna mööda ainsat õiget teed ja näidata selle hea noormehe vastu üles armastust.
Aastate jooksul oleme tema ja ta perega väga lähedaseks saanud. Ta on jaganud meiega oma elu hinnalisimaid verstaposte. Me läksime temaga isegi templisse kaasa, kui ta oma misjoniks valmistus.7
Vennad ja õed! Ted teab ilma igasuguse kahtluseta, et Taevane Isa armastab meid. Ta teab, et andestamine ja sel moel koormast vabanemine on sama magusad kui andekssaamine. See sulnidus on suurima Eeskuju järgimise tulemus. Mormoni Raamatus kuulutas Alma Päästja kohta: „Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.”8
Vennad ja õed! Milline imeline lugu tõelisest armastusest ja andestusest! Ka meie võime leida rõõmu ja õnne, kui teenime üksteist ja andestame teistele. Georgy, samuti meie lapselaps, küsib sageli: „Milline perekond me oleme?” Ja vastab ise: „Me oleme õnnelik perekond!”
President Thomas S. Monson on andnud nõu, öeldes: „Uurigem oma elu ja otsustagem järgida Päästja eeskuju, olles lahked, armastavad ja täis ligimesearmastust.”9
Ma tean, et meie Taevane Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus armastavad meid ja on nõus aitama meil tegutseda, et armastada üksteist nõnda, nagu nemad meid on armastanud. Ja ma tean, et tõelise armastusega teiste teenimine ja neile andestamine võivad meid tervendada ja meile katsumustega toimetulemiseks jõudu anda. Kuulutan seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.