Teie olge siis – ühel päeval – täiuslikud
Kui oleme visad, on kusagil tulevikus meie viimistlus lõpetatud ja täielik.
Pühakirjad pandi kirja, et meid õnnistada ja innustada ja loomulikult seda need ka teevad. Tänu taevale iga meile kunagi antud peatüki ja salmi eest! Kuid kas olete märganud, et aeg-ajalt ilmub mõni lõik, mis tuletab meile meelde, et meil jääb milleski veidi vajaka? Näiteks algab mäejutlus rahustavate leebete õndsakskiitmistega, kuid järgnevates salmides keelatakse meil muude asjade seas mitte ainult tappa, vaid ka isegi vihastada. Meil on keelatud mitte ainult abielu rikkuda, vaid isegi meie mõtted ei tohi olla räpased. Neile, kes paluvad meilt vammust, peaksime andma lisaks sellele ka oma kuue. Peame armastama oma vaenlasi, õnnistama neid, kes meid neavad, ja tegema head neile, kes meid vihkavad.1
Kui see on teie hommikune pühakirjauurimine ja pärast lugemisjärjega siiani jõudmist olete päris kindlad, et häid hindeid te oma evangeeliumitunnistusele ei saa, paneb viimane käsk selles ahelas kahtlemata i-le täpi: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.”2 Selle lõppnõude puhul tekib meil tahtmine voodisse naasta ja tekk üle pea tõmmata. Tundub, et selliste selestiliste eesmärkideni me ei küündi. Ometi ei annaks Issand meile iial ühtegi käsku, teades, et me ei suuda seda pidada. Vaatame, kuhu me selles kitsikuses jõuame.
Kirikus kuulen ma paljusid, kellel on raskusi selle probleemiga: „Ma pole lihtsalt piisavalt hea.” „Mul jääb nii palju vajaka.” „Ma pole selleks iial võimeline.” Kuulen seda teismelistelt. Kuulen seda misjonäridelt. Kuulen seda äsja uskupöördunutelt. Kuulen seda eluaegsetelt liikmetelt. Üks läbinägelik viimse aja püha, õde Darla Isackson on täheldanud, et Saatanal on õnnestunud mingil kombel panna lepingud ja käsud näima needuse ja hukkamõistuna. Mõne jaoks on ta teinud evangeeliumi ideaalidest ja inspiratsioonist risti ja viletsuse.3
See, mida ma nüüd ütlen, ei eita ega kahanda mingil kombel ühtegi käsku, mida Jumal kunagi on meile andnud. Usun, et Ta on täiuslik, ning tean, et me oleme Tema vaimupojad ja -tütred, kelle jumalik potentsiaal on saada Tema sarnaseks. Tean ka, et Jumala lastena ei peaks me ennast alandama ega teotama, otsekui teeks enesepiitsutamine meist mingil moel inimese, kes meist peaks Jumala tahtel saama. Ei! Ma loodan, et kui oleme valmis meelt parandama ja soovime südamest olla õigemeelsemad, toimub meie isiklik areng sellisel viisil, mille juurde ei kuulu ei haavandid ega anoreksia, depressioon ega enesest lugupidamise hävitamine. See pole Issanda soov ei Algühingu lastele ega kellelegi teisele, kes laulab siiralt: „Kui Jeesus ma olla püüan.”4
Vaadeldes seda teemat kontekstis, lubage mul meile kõigile meelde tuletada, et me elame langenud maailmas ja oleme praegusel hetkel langenud inimesed. Oleme telestilises kuningriigis, mis algab mitte s- vaid t-tähega. Juhataja Russell M. Nelson on õpetanud, et siin surelikkuses on täiuslikkus ikka veel „ootel”.5
Usun, et Jeesus ei tahtnud, et Ta jutlus sel teemal oleks verbaalne haamer, millega meid meie puuduste pärast kolkida. Usun, et Ta tahtis sellega pigem avaldada austust sellele, kes ja mis on Jumal, Igavene Isa, ja milleni võime Tema abil igavikus küündida. Igal juhul olen ma tänulik teadmise eest, et hoolimata minu puudustest on vähemalt Jumal täiuslik, et vähemalt Tema näiteks suudab armastada oma vaenlasi, kuna meie sees oleva „loomupärase inimese”6 tõttu võime liiga sageli selleks vaenlaseks olla meie teiega. Ma olen nii tänulik, et vähemalt Jumal võib õnnistada neid, kes Teda pahatahtlikult ära kasutavad, sest ilma et me seda teha tahaksime või kavatseksime, kasutame kõik Teda vahel pahatahtlikult ära. Olen tänulik, et Jumal on armuline ja rahunõudja, sest mina vajan armu ja maailm vajab rahu. Loomulikult käib kõik Isa vooruste kohta öeldu ka Tema Ainusündinud Poja kohta, kes elas ja suri sama täiuslikuna.
Kiirustan ütlema, et keskendumine Isa ja Poja saavutustele meie endi puuduste asemel ei anna meile grammigi õigustust distsiplineerimata eluks või meile esitatud nõuete lihtsustamiseks. Ei, evangeelium on olnud algusest peale selleks, „et pühi inimesi täielikult valmistada, .. seniks kui me .. jõuame .. täieks meheks .. Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda”.7 Vihjan lihtsalt sellele, et mõne pühakirjasalmi või käsu vähemalt üks eesmärk võib olla tuletada meile meelde, kui oivaline on ikkagi tegelikult „Kristuse täiuse täisea mõõt”8, tekitades meis Tema vastu suuremat armastust ja imetlust ning suuremat soovi olla Tema sarnane.
„Jah, tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas,” anub Moroni. „Armasta[ge] Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust, siis .. tema armu kaudu te võite saada täiuslikuks Kristuses.”9 Meie ainuke lootus saada tõelist täiuslikkust on võtta see vastu kui taevaand – me ei saa seda välja teenida. Seega Jumalus oma korvava armulikkusega pakub meile mitte ainult päästet muredest, patust ja surmast, aga ka meie jätkuvast enesekriitikast.
Lubage mul võtta appi üks Päästja tähendamissõna, et sõnastada see veidi erinevalt. Sulane oli kuningale võlgu 10 000 talenti. Kuuldes, kuidas sulane palus temalt kannatust ja armu, „oli isandal hale meel sellest sulasest .. ja kinkis talle võla”. Kuid seesama sulane ei andestanud seejärel kaassulasele, kes võlgnes talle sada teenarit. Kui kuningas sellest kuulis, tõreles ta sulasega, kellele oli andestanud: „Eks siis sinagi pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?”10
Teadlased on siin mainitud rahasummade väärtuse osas mõningasel eriarvamusel – ja andestage, et võrdleme seda USA dollaritega – kuid kui väiksem, andestamata 100-teenariline võlg võiks olla lihtsustamise mõttes näiteks sama, nagu praegu on 100 dollarit, siis nii heldelt andestatud 10 000-talendine võlg võiks läheneda miljardile või isegi enamale!
Ühe inimese võlana on see astronoomiline summa meie jaoks täiesti mõistetamatu. (Keegi ei ostle nii palju!) Selle tähendamissõna eesmärgil see peabki olema mõistetamatu. See peabki olema meile arusaamatu, maksejõuetusest rääkimata. Seda seetõttu, et see pole lugu kahest sulasest, kes Uues Testamendis vaidlevad. See on lugu meist, langenud inimperekonnast, kes me kõik oleme surelikud võlgnikud, üleastujad ja vangid. Igaüks meist on võlgnik ja kohtuotsus nägi meile kõigile ette vangistuse. Ja sinna me oleksime ka jäänud, kui meie Kuningas poleks meile armulik ega vabastaks meid, kuna Ta armastab meid ja on „täitu[nud] .. kaastundega meie vastu”.11
Jeesus kasutab siin mõeldamatut mõõdet, sest Tema lepitus on mõeldamatu and, mis tehti arusaamatu hinna eest. Mulle tundub, et see selgitab vähemalt osaliselt, mida tähendab Jeesuse käsk olla täiuslik. Ehk ei suuda me veel demonstreerida 10 000-talendist täiuslikkust, mille on saavutanud Isa ja Poeg, kuid nad ei nõua meilt liiga palju, kui paluvad meil olla natuke rohkem Jumala sarnased pisiasjades ning rääkida ja tegutseda, armastada ja andestada, parandada meelt ja olla ise paremad vähemalt 100-teenarilisel täiuslikkuse tasandil, mis on selgelt meie võimuses.
Mu vennad ja õed! Kellegi etteaste peale Jeesuse pole olnud meie maisel rännakul laitmatu, seega püüelgem surelikkuses ühtlase arengu poole, võtmata endale kinnisideeks seda, mis on käitumisteadlaste sõnul „mürgistav täiuslikkuse taotlemine”.12 Me ei peaks ootama seda viimast iseendalt ega teistelt. Lisaksin siia veel need, kes on kutsutud Kirikus teenima – mis tähendab viimse aja pühade arvestuses kõiki, sest me kõik oleme kutsutud kedagi teenima.
Sellega seoses kirjutas Lev Tolstoi kord preestrist, kes ei elanud ühe oma koguduseliikme arvestuse järgi nii otsusekindlalt, kui oleks pidanud. Kritiseerija järeldas, et seetõttu peavad olema vigased ka vigu tegeva jutlustaja õpetatud põhimõtted.
Vastuseks sellisele kriitikale ütleb preester: „Vaata mu praegust elu ja kõrvuta seda mu endise eluga. Sa näed, et püüan elada tõde, mida kuulutan.” Suutmata elada tema enda õpetatud kõrgete ideaalide järgi, möönab preester, et on läbikukkunud. Ometi ta hüüab:
„Ründa mind, [kui soovid,] teen seda isegi, kuid [ära] ründa .. teerada, mida järgin. .. Kui tean koduteed, [kuid] kõnnin seda mööda joobnult, on see siis vähem õige tee, kuna taarun küljelt küljele?
.. Ära hüüa rõõmsalt: „Vaadake teda! .. Seal ta sohu roomab!” Ei, ära ilgu, vaid aita [igaüht, kes püüab püsida tagasiteel Jumala juurde.]”13
Vennad ja õed! Igaüks meist pürib elama kristlikumalt, kui meil see sageli elus õnnestub. Kui tunnistame seda ausalt ja püüame end parandada, pole me silmakirjatsejad. Oleme inimesed. Ärme lase omaenda surelikel rumalustel ega ka meid ümbritsevate parimate inimeste paratamatutel vajakajäämistel muuta meid küüniliseks evangeeliumitõdede, Kiriku tõesuse, meie tulevikulootuse ega jumalikuks saamise võimaluse suhtes. Kui oleme visad, on kusagil tulevikus meie viimistlus lõpetatud ja täielik, mis tähendabki Uues Testamendis täiuslikku.14
Tunnistan sellest suursugusest saatusest, mis sai meile võimalikuks tänu Issanda Jeesuse Kristuse lepitusele, kes jätkas ise „armust armu”15, kuni jõudis surematuses16 selestilise auhiilguse täieliku täiuseni.17 Tunnistan, et selsamal ja igal tunnil pakub Ta meile naeltejälgedega kätega sedasama armu, ei anna meie suhtes alla ja innustab meid ega jäta meid, kuni oleme turvaliselt kodus Taevaste Vanemate embuses. Püüdlen jätkuvalt selle täiusliku hetke poole, olgugi et kohmakalt. Tänan jätkuvalt selle täiusliku anni eest, olgugi et küündimatult. Teen seda Täiuslikkuse enda nimel, kes pole olnud iial ei kohmakas ega küündimatu, kuid kes armastab meid, kes me seda oleme, nimelt Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.