2010–2019
Jumala vägev tunnistaja: Mormoni Raamat
Oktoober 2017


Jumala vägev tunnistaja: Mormoni Raamat

Mormoni Raamat on Jumala vägev tunnistus Jeesuse Kristuse jumalikkusest, Joseph Smithi prohvetlikust kutsest ja sellest, et see Kirik on absoluutselt õige.

Mormoni Raamat pole mitte üksnes meie usundi päiskivi, vaid sellest võib saada ka meie tunnistuse päiskivi, nii et kui me seisame silmitsi katsumuste ja vastamata küsimustega, siis aitab see meil oma tunnistust kindlalt alal hoida. Selle raamatu kaal tõe kaalukausil ületab kriitikute argumentide ühise kaalu. Miks? Sest kui see on õige, siis oli Joseph Smith prohvet ja see on taastatud Jeesuse Kristuse Kirik, ajaloost või teistest vastuargumentidest hoolimata. Seepärast püüavadki kriitikud Mormoni Raamatut valeks tunnistada, kuid nad on silmitsi ületamatute raskustega, sest see raamat on õige.

Esiteks peavad kriitikud selgitama, kuidas Joseph Smith, 23-aastane vähese haridusega talupoiss, kirjutas raamatu, kus on sadu ainulaadseid nimesid ja kohti, samuti üksikasjalikke lugusid ja sündmusi. Seega pakuvad paljud kriitikud välja, et ta oli loominguline geenius, kes toetus Mormoni Raamatu ajaloolise sisu loomisel paljudele raamatutele ja teistele kohalikele allikatele. Kuid vastupidiselt nende väitele ei ole olemas ühtki tunnistajat, kes kinnitaks, et nägi Josephit enne tõlkimise alustamist ühegagi neist väidetavatest allikatest.

Isegi kui see väide oleks õige, siis kahjuks ei piisa sellest, et selgitada Mormoni Raamatu olemasolu. Samuti vajab vastamist küsimus, kuidas on võimalik, et Joseph luges kõiki neid väidetavaid allikaid, sõelus välja ebaolulise, ühildas õigesti faktid selle kohta, kes oli mis kohas ja millal, ning seejärel dikteeris selle täiuslikult peast ette? Sest kui Joseph Smith tõlkis, ei kasutanud ta mingeid märkmeid. Tegelikult meenutab tema naine Emma: „Tal ei olnud lugemiseks ei käsikirja ega raamatut. .. Kui tal oleks midagi sellist olnud, ei oleks ta saanud seda minu eest varjata.”1

Kuidas saatis siis Joseph korda tähelepanuväärse saavutuse dikteerida rohkem kui 500-leheküljeline raamat ilma mingite märkmeteta? Et seda teha, pidi ta olema mitte üksnes loominguline geenius, vaid tal pidi olema ka ebatavaline fotograafiline mälu. Kuid kui see oleks õige, siis miks tema kriitikud sellele imelisele talendile tähelepanu ei pööra?

Kuid on veel midagi. Need väited puudutavad üksnes raamatu ajaloolist sisu. Endiselt jäävad üles peamised küsimused: kuidas kirjutas Joseph raamatu, mis kiirgab Vaimu, ja kust ta sai sellise sügava õpetuse, mis suures osas toob selgust tolleaegsetesse kristlikesse uskumustesse või on nendega vastuolus?

Näiteks õpetab Mormoni Raamat vastupidiselt enamikele kristlikele usunditele, et Aadama langemine oli positiivne samm edasi. See ilmutab ristimisel tehtavad lepingud, millest Piiblis ei räägita.

Lisaks sellele võib keegi küsida, kust sai Joseph vägeva arusaama, et tänu Kristuse lepitusele Ta mitte ainult ei saa meid puhastada, vaid saab meid ka täiustada? Kust sai ta oivalise jutluse usust Alma 32. peatükis? Või kuningas Benjamini jutluse Päästja lepitusest, mis on ehk kõige tähelepanuväärsem jutlus sellel teemal kõikides pühakirjades üldse? Või tähendamissõna õlipuust oma keerulisuse ja rikkaliku õpetusega? Kui ma seda tähendamissõna lugesin, pidin ma joonise tegema, et selle keerukusi jälgida. Kas me peaksime nüüd uskuma, et Joseph Smith lihtsalt dikteeris need jutlused peast ilma mingite märkmeteta?

Vastupidiselt sellele järeldusele on Jumala sõrmejäljed kõikjal Mormoni Raamatul kui asitõendid Tema pühalikest õpetuslikest tõdedest, eriti Tema meisterlikest jutlustest Jeesuse Kristuse lepituse kohta.

Kui Joseph polnud prohvet, siis vastavalt sellele ja mitmetele teistele imelistele õpetuslikele arusaamadele peavad kriitikud tulema lagedale väitega, et ta oli veel ka teoloogiageenius. Aga kui see tõesti nii oli, võidakse siiski küsida: Miks oli Joseph Kristuse teenimisele järgnenud 1800 aasta jooksul ainuke, kes selliseid ulatuslikke ainulaadseid ja selgitavaid õpetusi avaldas? Kuna selle raamatu allikaks oli ilmutus, mitte geniaalsus.

Kuid isegi kui me oletame, et Joseph oli fotograafilise mäluga loominguline ja teoloogiline geenius, ei tee pelgalt need anded teda veel oskuslikuks kirjanikuks. Selleks et selgitada Mormoni Raamatu olemasolu, peavad kriitikud samuti väitma, et Joseph oli 23-aastaselt loomuliku andega kirjanik. Kuidas ta muidu nimed, kohad ja sündmused omavahel ilma lahknevusteta harmooniliseks tervikuks kokku põimis? Kuidas ta kirjutas üksikasjalikke sõjalisi strateegiaid, koostas kõnekaid jutlusi ja vermis fraase, mida miljonid inimesed on ära märkinud, pähe õppinud, tsiteerinud ja külmkapi uksele asetanud. Fraase, nagu: „kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses” (Mo 2:17) või „Aadam langes, et inimesed võiksid olla, ja inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu” (2Ne 2:25). Nendes sõnumites tunneme südametukset – need elavad ja hingavad ja inspireerivad. Väide, et 23-aastasel Joseph Smithil olid olemas vajalikud oskused, et kirjutada selline tohutu teos ühekorraga valmis umbes 65 tööpäeva jooksul, on lihtsalt tõsieluga vastuolus.

Kogenud ja osav kirjamees, juhataja Russell M. Nelson on rääkinud, et tal oli hiljutist üldkonverentsikõnet kirjutades rohkem kui 40 mustandit. Kas me peaksime siis uskuma, et Joseph Smith dikteeris üksinda terve Mormoni Raamatu ühekorraga, tehes seejärel peamiselt vaid väikesi grammatilisi parandusi?

Josephi naine Emma on kinnitanud, et selline asi pole võimalik: „Joseph Smith ei suutnud [noore mehena] ei kirjutada ega dikteerida ladusat ja hästi sõnastatud kirja, rääkimata siis üksinda Mormoni Raamatu taolise raamatu dikteerimisest.”2

Ja lõpuks isegi kui keegi nõustub kõigi eelnevate väidetega, olgu need kuitahes kahtlased, seisab kriitikute ees veel üks suur takistus. Joseph kuulutas, et Mormoni Raamat oli kirjutatud kuldsetele plaatidele. Tema päevil sai sellele väitele osaks järeleandmatu kriitika – sest „kõik” teadsid, et muistne ajalugu oli kirjutatud papüürusele või pärgamendile, kuni alles aastaid hiljem leiti metallplaatidele kirjutatud muistsed kirjutised. Lisaks väitsid kriitikud, et tsemendi kasutamine, nagu Mormoni Raamatus seda kirjeldatakse, ületas tolleaegsete ameeriklaste tehnilise asjatundlikkuse – kuni muistses Ameerikas avastati tsementehitised. Kuidas siis kriitikud neid ja sarnaseid uskumatuid avastusi seletavad? Vaadake, Joseph pidi olema ka väga, väga õnnelik arvaja. Kuidagi, hoolimata kõigist neist temavastastest vastuoludest, hoolimata kõigist olemasolevatest teaduslikest ja akadeemilistest teadmistest, arvas ta õigesti, samas kui kõik teised eksisid.

Seda kõike arvesse võttes võib mõni küsida, kuidas võib keegi uskuda, et kõik need väidetavad tegurid ja vägi, nagu kriitikud väidavad, ühendati juhuslikult sellisel moel, et see võimaldas Josephil kirjutada Mormoni Raamatu ja seega luua saatanlikku pettust. Kuid kuidas see kõik loogiline on? Otse vastupidi sellisele väitele on see raamat inspireerinud miljoneid hülgama Saatanat ja elama veelgi kristlikumat elu.

Kui keegi otsustab kriitikute selgitusi uskuda, siis minu jaoks on see intellektuaalne ja vaimne tupik. Et seda uskuda, peaksin ma omaks võtma ühe tõestamata oletuse teise järel. Lisaks peaksin ma ignoreerima üheteistkümne tunnistaja tunnistust,3 kuigi igaüks neist jäi oma tunnistusele kuni lõpuni truuks. Peaksin hülgama jumaliku õpetuse, mis täidab selle püha raamatu lehti taevaste tõdedega. Peaksin ignoreerima tõsiasja, et rahvahulgad, kaasa arvatud mina, on saanud seda raamatut lugedes Jumalale ligemale kui ühegi teise raamatu abil, ja mis kõige olulisem, ma peaksin eitama Püha Vaimu kinnitavaid sosistusi. See oleks vastupidine kõigele, mida ma tean, et on õige.

Üks mu hea ja tark sõber lahkus mõneks ajaks Kirikust. Hiljuti kirjutas ta mulle oma naasmisest: „Esialgu ma soovisin, et mulle tõestataks Mormoni Raamatu õigsust ajalooliselt, geograafiliselt, keeleliselt ja kultuuriliselt. Kuid kui ma keskendusin hoopis sellele, mida see Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja Tema päästva missiooni kohta õpetab, hakkasin ma saama tunnistust selle õigsusest. Ühel päeval oma toas Mormon Raamatut lugedes peatusin, langesin põlvili ja palvetasin südamest ning tundsin kinnitust, et Taevane Isa sosistas mu vaimule, et Kirik ja Mormoni Raamat on kahtlemata õiged. Minu kolme ja poole aastane Kirikuga taastutvumise aeg juhtis mind kogu südamest ja veenvalt tagasi selle juurde, et see on õige.”

Kui keegi võtab aega, et Mormoni Raamatut alandlikult lugeda ja selle üle mõtiskleda, nagu tegi mu sõber, ning panna tähele Vaimu magusaid vilju, siis saab ta lõpuks soovitud tunnistuse.

Mormoni Raamat on üheks Jumala hindamatuks kingituseks meile. See on nii mõõk kui kilp – see saadab Jumala sõna lahingusse, et võidelda õigemeelsete südamete eest, ja teenib tõe peamise kaitsjana. Pühadena pole meil mitte üksnes au Mormoni Raamatut kaitsta, vaid meil on ka võimalus seda aktiivselt kasutada, et jutlustada väega selle jumalikku õpetust ja jagada selle ülimat tunnistust Jeesusest Kristusest.

Ma tunnistan pühalikult, et Mormoni Raamat tõlgiti Jumala anni ja väega. See on Jumala vägev tunnistus Jeesuse Kristuse jumalikkusest, Joseph Smithi prohvetlikust kutsest ja sellest, et see Kirik on absoluutselt õige. Saagu sellest meie tunnistuse päiskivi, et meie kohta võiks öelda samuti nagu usule pöördunud laamanlaste kohta, et nad „ei langenud kunagi ära” (Al 23:6). Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Emma Smith. Last Testimony of Sister Emma. – Saints’ Herald, 1. okt 1879, lk 289–290.

  2. Emma Smith. Last Testimony of Sister Emma, lk 290.

  3. Vt: Kolme tunnistaja tunnistus ja Kaheksa tunnistaja tunnistus. Mormoni Raamatu sissejuhatus.