2010–2019
Kas imede päev on lõppenud?
Allalaadimised
See lehekülg (MP3)
Joonealused märkused

Hide Footnotes

Teema

Kas imede päev on lõppenud?

Me peaksime keskenduma peamiselt vaimsetele imedele, mis võivad kõigile Jumala lastele osaks saada.

Täites aasta tagasi California osariigis üht ülesannet, külastasin ma koos vaiajuhatajaga Clark ja Holly Falesi peret nende kodus. Mulle räägiti, et hiljuti oli nendega ime sündinud. Kui me kohale jõudsime, nägi Clark vaeva, et püsti tõusta ja meid tervitada, sest ta kandis selja-, kaela- ja käteortoose.

Veidi enam kui kaks kuud varem olid Clark, tema poeg Ty ning veel 30 noort meest ja juhti võtnud ette vaia skautide edasijõudnute programmi ürituse – ronimise 4322 meetri kõrguse Shasta mäe tippu, mis on California üks kõrgemaid mäetippe. Vaevanõudva ronimise teisel päeval jõudis enamik ronijatest mäetippu. See vapustav saavutus sai võimalikuks tänu kuudepikkusele ettevalmistusele.

Clark oli üheks esimestest, kes tol päeval tippu jõudis. Pärast lühikest puhkepausi mäetipu serval tõusis ta püsti ja hakkas liikuma. Seda tehes ta komistas ja paiskus tahapoole üle kaljuserva, kukkudes rohkem kui 10 meetrit allapoole ja veeredes seejärel kontrollimatult veel 90 meetrit jäisest nõlvast alla. Imekombel jäi Clark ellu, kuid oli väga tõsiselt vigastatud ja liikumisvõimetu.

Imed, mida Clark selle traumaatilise sündmuse käigus koges, olid alles algamas. Esimeste hulgas, kes temani jõudsid, „juhtus” olema ronijate rühm, kelle seas olid mäepäästejuhid ja kutselised esmaabispetsialistid. Nad ravisid teda kohe šoki vastu ja leidsid varustuse, et teda soojas hoida. Samuti „juhtus” see rühm testima uut kommunikatsiooniseadet ja tegi hädaabiväljakutse piirkonnas, kus mobiiltelefonidel levi puudus. Shasta mäe poole saadeti tunni kauguselt kohe teele väike helikopter. Pärast kaht ohtlikku, kuid ebaõnnestunud katset maanduda kõrgusel, mis pani lennumasina proovile, ja olles hädas muutlike tuultega, alustas piloot kolmandat ja viimast katset. Kui helikopter teise nurga alt lähenes, „juhtusid” tuuled muutuma ja lennumasin maandus vaid nii kauaks, et rühm sai Clarki kiiresti ja valuliselt piloodi istme taga asuvasse väikesesse ruumi suruda.

Kui Clark oli traumapunktis üle vaadatud, näitasid röntgenipildid, et tal oli arvukalt luumurde nii kaelas, seljas, ribides kui ka randmetes, kopsurebend ning palju haavu ja marrastusi. Tol päeval „juhtus” olema tööl tunnustatud neurokirurg, kes oli selles haiglas vaid paaril korral aastas. Hiljem ütles doktor, et ta pole kunagi näinud kedagi, kel on nii palju seljaaju- ja unearterite vigastusi ning jääb elama. Ei oodatud mitte üksnes, et Clark jääb ellu, vaid et tema tervis taastub täielikult. Ennast agnostikuks pidav kirurg ütles, et Clarki juhtum oli vastuolus kõigi tema teadusõpingutega neuroloogiliste vigastuste alal ja et selle kohta võis öelda vaid ime.

Kui Clark ja Holly selle tundeküllase loo jutustamise lõpetasid, olin ma sõnatu. Mitte lihtsalt nende ilmselgete imede pärast, vaid millegi veelgi suurema tõttu. Mind täitis sügav tunne – vaimne tunnistus –, et Hollyl ja igal neist viiest imearmsast lapsest, kes istusid elutoas oma vanemate juures, oli selline usk, et nad oleksid leppinud tollel päeval igasuguste tagajärgedega ja oleksid ikkagi vaimset kasvanud. Clark ja Holly ning nende kaks vanemat last Ty ja Porter on täna koos meiega siin konverentsikeskuses.

Mõtiskledes Falesi pere kogemuse üle, olen ma palju mõelnud arvukate teiste olukorrale. Aga kuidas on lood paljude viimse aja pühadega, kes on tulvil usku, saavad preesterluse õnnistusi, kelle eest lõputult palvetatakse, kes peavad kinni lepingutest, pakatavad lootusest, kuid kellega ei sünni kunagi imet? Vähemalt sel moel, kuidas nemad imet mõistavad. Vähemalt sel moel, kuidas teistele paistavad imed osaks saavat.

Aga need, kes kannatavad tohutuid piinu – füüsilisi, psüühilisi, emotsionaalseid – aastaid või aastakümneid või kogu sureliku elu? Aga need, kes surevad väga noorelt?

Vaid paar kuud tagasi läksid kaks templisoovitusega abielupaari koos kolme põhimisjonieas ja viie väiksema lapsega väikelennukiga lühikesele sõidule. Olen kindel, et nad palvetasid enne lendu, et kõik oleks turvaline, ja palvetasid tulihingeliselt siis, kui nende lennukil enne allakukkumist tõsised mehaanilised probleemid ilmnesid. Keegi ei pääsenud. Aga nemad?

Kas headel inimestel ja nende lähedastel on põhjust küsida, nagu küsis Mormon: „Kas imede päev on lõppenud?”1

Ma ei suuda oma piiratud teadmistega selgitada, miks mõnikord jumalik sekkumine toimub, teinekord aga mitte. Kuid ehk jääb meil puudu mõistmisest, mis ime tegelikult on.

Sageli me kirjeldame imet kui tervenemist, ilma et meditsiiniteadus suudaks seda täielikult selgitada, või selgele õhutusele kuuletudes katastroofiohu ärahoidmist. Siiski, defineerides imet kui „kasulikku sündmust, mis on leidnud aset jumalikul väel, mida surelikud ei mõista”,2 avardab see arusaama veelgi igavikulise loomuga nähtuste kohta. Samuti lubab see definitsioon meil mõtiskleda usu olulise rolli üle imest osasaamisel.

Moroni õpetas: „Ja ka mingil ajal ei ole keegi teinud imesid enne, kui neil oli usk.”3 Ammon kuulutas: „Jumal [on] valmistanud vahendid, et inimene usu läbi võiks teha vägevaid imesid.”4 Issand ilmutas Joseph Smithile: „Sest mina olen Jumal .. ja ma näitan imesid .. kõigile neile, kes usuvad minu nimesse.”5

Kuningas Nebukadnetsar nõudis, et Sadrak, Meesak ja Abednego kummardaksid kullast kuju, mille ta oli jumalaks seadnud, ähvardades neid: „Kui te ei kummarda, siis heidetakse teid silmapilkselt tulisesse ahju.” Seejärel ta pilkas neid: „Kes oleks see jumal, kes teid päästaks minu käest!”6

Kolm pühendunud jüngrit vastasid: „Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: Ta päästab meid tulisest ahjust. .. Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid.”7

Nad olid täiesti kindlad, et Jumal võib nad päästa, „aga kui mitte”, uskusid nad siiski täielikult Tema plaani.

Sarnaselt küsis kord vanem David A. Bednar noorelt mehelt, kes palus preesterluse õnnistust: „Kui see on meie Taevase Isa tahe, et sind saadetakse noorelt vaimumaailma, et jätkata seal oma teenimist, siis kas sul on usku, et alluda Tema tahtele ja mitte terveks saada?”8 Kas meil on usku oma maistest kannatustest „mitte terveks saada”, et võiksime saada igavesti tervendatud?

Tähtis küsimus, millele mõelda, on: „Kuhu me oma usu suuname?” Kas meie usk keskendub lihtsalt soovile vabaneda valust ja kannatusest või keskendub see kindlalt Isale, Jumalale ja Tema pühale plaanile ning Jeesusele Kristusele ja Tema lepitusele? Usk Isasse ja Poega lubab meil igavikuks valmistudes nende tahet mõista ja see omaks võtta.

Ma tunnistan täna imedest. Olla Jumala laps on ime.9 Saada endale keha, mis on Tema näo järgi ja Tema sarnane, on ime.10 Päästja kingitus on ime.11 Jeesuse Kristuse lepitus on ime.12 Võimalus saada igavene elu on ime.13

Kuigi on hea palvetada ja teha tööd füüsilise kaitse ja tervenemise eest meie sureliku elu jooksul, peaksime peamiselt keskenduma vaimsetele imedele, mis on kättesaadavad kõigile Jumala lastele. Olenemata meie etnilisest kuuluvusest, rahvusest, olenemata sellest, mida me oleme teinud, kui me parandame meelt, olenemata sellest, mida meile on tehtud – meil kõigil on nende imede suhtes võrdsed võimalused. Me elu on ime ja meid ootavad ees uued imed. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.