2010–2019
Kas me usaldame Teda? Raske on hea
Oktoober 2017


Kas me usaldame Teda? Raske on hea

Olenemata küsimusest võib raske osutuda heaks neile, kes lähevad edasi usuga ning usaldavad Issandat ja Tema plaani.

Enne kui ma alustan, sooviksin ma väljendada kõikide nimel, keda hiljutised orkaanid ja maavärinad on mõjutanud, kogu südamest tänu abikätele ja nende juhendajatele, kes tõid abi ja lootust.

Pidasin oma esimese üldkonverentsikõne 2006. aasta oktoobris. Tundsin, et tähtis sõnum üleilmsele Kirikule oli: „Issand usaldab meid!”

Ta usaldab meid tõepoolest nii mitmeti. Ta on andnud meile Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja käesoleval evangeeliumi ajajärgul selle täiuse. Ta on usaldanud meile oma preesterluse volituse koos võtmetega, et seda õigesti kasutada. Selle väe abil võime õnnistada, teenida, saada talitusi ja sõlmida lepinguid. Ta on usaldanud meile oma taastatud Kiriku koos püha templiga. Ta on usaldanud oma teenijatele pitseerimisväe – siduda maa peal nii, et see on seotud taevas! Ta usaldab meid isegi oma laste maisteks vanemateks, õpetajateks ja hooldajateks.

Teeninud need aastad paljudes maailmajagudes üldjuhina, kuulutan ma veelgi veendunumalt: Ta usaldab meid!

Kuid sel konverentsil ma küsin: „Kas me usaldame Teda?”

Kas me usaldame Teda?

President Thomas S. Monson on tuletanud meile sageli meelde: „Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!

Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!

Ära ole iseenese silmis tark!” (Õp 3:5–7)

Kas me usaldame seda, et Ta käsud on meile kasuks? Et Tema juhid juhivad meid hästi, kuigi nad pole täiuslikud? Et Tema lubadused on kindlad? Kas usaldame, et Taevane Isa ja Jeesus Kristus tunnevad meid ja tahavad meid aidata? Kas me usaldame Teda ka katsumustes, proovilepanekutes ja rasketel aegadel?

Vaadates tagasi, olen ma saanud mõned parimad õppetunnid rasketel aegadel – kas siis noorukina, misjonil, alustades uut teenistuskäiku, püüdes suurendada oma kutseid, kasvatades suurt perekonda või nähes vaeva, et ennast ise ülal pidada. Näib selge, et raske on hea!

Raske on hea

Raske teeb meid tugevamaks, alandlikumaks ja annab võimaluse end proovile panna. Meie armsad käsikärudega teerajajad õppisid tundma Jumalat äärmistes raskustes. Miks kulus selleks kaks peatükki, enne kui Nefi ja ta vennad said vaskplaadid, ja vaid kolm salmi, et võita Ismaeli pere poolehoid, et nad nendega kõnnumaal liituksid? (Vt 1Ne 34; 7:3–5.) Tundub, et Issand tahtis Nefit läbi raskuste plaatide saamisel tugevdada.

Rasked asjad ei peaks tulema meie elus üllatusena. Üks varasemaid lepinguid, mille sõlmime Issandaga, on elada ohverdusseaduse järgi. Definitsiooni järgi kuulub ohverdamise juurde millestki ihaldusväärsest loobumine. Me mõistame omast kogemusest, et see on väike hind võrreldes sellele järgnevate õnnistustega. Joseph Smithi juhatusel on öeldud, et „usundil, mis ei nõua kõigi asjade ohverdamist, pole iial piisavalt väge tekitada eluks ja päästeks vajalikku usku”.1

Jumaluse liikmetele pole rasked asjad võõrad. Isa Jumal ohverdas oma Ainusündinud Poja kohutavatele lepituse kannatustele, sealhulgas surmale ristilöömise teel. Pühakirjas öeldakse, et Jeesus Kristus õppis „sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas” (Hb 5:8). Ta kannatas vabatahtlikult lepituse piina. Püha Vaim peab olema pikameelne, et meid õhutada, hoiatada ja juhatada juba ainuüksi seetõttu, et Teda mõnikord eiratakse, valesti tõlgendatakse või unustatakse.

Osa plaanist

Raske on osa evangeeliumiplaanist. Üks selle elu eesmärke on olla proovile pandud (vt Aabr 3:25). Vähesed on kannatanud nii teenimatult kui Alma rahvas. Nad põgenesid pahelise kuninga Noa eest, kuid neist ei saanud muud kui laamanlaste orjad! Nende katsumuste kaudu õpetas Issand neile, et Ta nuhtleb oma rahvast ning paneb proovile „nende kannatlikkuse ja usu” (Mo 23:21).

Kohutavatel Liberty vangla päevadel õpetas Issand Joseph Smithi „[pidama] hästi vastu” (ÕL 121:8) ja lubas, et kui ta seda teeb, siis „kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks” (ÕL 122:7).

President Thomas S. Monson on palunud: „Valigem alati raskem õige kergema vale asemel.”2 Ta ütles seoses meie templitega, et templi „õnnistuste saamiseks pole ükski ohverdus liiga suur, ükski hind liiga kõrge ja ükski heitlus liiga raske”.3

Loomariigis on raskused eluringi osa. Tibul on raske vastupidavast munakoorest välja kooruda. Kuid kui keegi püüab seda kergendada, siis tibu ei arene ega saa eluks vajalikku jõudu. Sarnaselt annavad liblika heitlused kookonist pääsemisel talle eluks jõudu.

Me näeme nende näidete varal, et raske on muutumatu suurus! Meil kõigil on raskusi. Muutuv suurus on see, kuidas me raskele reageerime.

Ühel hetkel kannatas osa Mormoni Raamatu rahvast „suure tagakiusamise all” ja „palj[u] vaev[a]” (Hl 3:34). Kuidas nad sellele reageerisid? „Nad paastusid ja palvetasid sageli ning kasvasid üha tugevamaks alandlikkuses ning üha kindlamaks usus Kristusesse, kuni nende hinged täitusid rõõmu ja lohutusega” (Hl 3:35). Teine näide ilmnes pärast aastaid kestnud sõda. „Nefilaste ja laamanlaste vahelise ülimalt kaua kestnud sõja tõttu olid paljud muutunud paadunuks, .. ja paljud olid muutunud veelgi heasüdamlikumaks oma kannatuste pärast, nii et nad alandasid end Jumala ees” (Al 62:41).

Igaüks meist otsustab ise, kuidas raskele reageerida.

Suhtuge lihtsasse ettevaatusega

Enne seda kutset olin ma Texase osariigis Houstonis finantsnõunik. Enamiku ajast töötasin ma multimiljonäridega, kellel olid oma äriettevõtted. Peaaegu kõik neist olid loonud oma eduka ettevõtte tühjalt kohalt raske tööga. Minu jaoks oli kõige kurvem kuulda mõnda neist ütlemas, et nad tahavad teha oma laste elu kergemaks. Nad ei tahtnud, et nende lapsed kannataksid, nagu olid kannatanud nemad. Teisisõnu tahtsid nad jätta oma lapsed ilma just sellest, mis oli teinud nemad edukaks.

Sellele vastupidiselt teame perekonda, kes lähenes asjale erinevalt. Vanemad said inspiratsiooni J. C. Penney kogemusest, kelle isa ütles talle, kui ta sai kaheksa-aastaseks, et ta pidi rahaliselt ise toime tulema. Nad mõtlesid välja omaenda versiooni: kui nende lapsed lõpetasid gümnaasiumi, pidid nad tulema rahaliselt ise toime – edasise haridusteega (kõrgkooli ja kraadiõppega jne) ning oma rahaliste kulutustega (olema tõeliselt iseseisev) (vt ÕL 83:4). Õnneks reageerisid lapsed sellele arukalt. Kõik neist on lõpetanud kõrgkooli ja osa ka kraadiõppe – kõik täiesti iseseisvalt. See polnud kerge, aga nad said hakkama. Nad tegid seda raske töö ja usuga.

Usk Teda usaldada

Selle asemel et küsida, kas me Teda usaldame, oleks ehk parem pärida, kas meil on usku Teda usaldada?

Kas meil on usku usaldada Tema lubadusi seoses kümnisega, et tuleme 90 protsendiga sissetulekust pluss Issanda abiga paremini toime kui 100 protsendiga omapäi?

Kas meil on piisavalt usku usaldada, et Ta toetab meid meie kannatustes (vt Mo 24:14), et Ta riidleb nendega, kes riidlevad meiega (vt Js 49:25; 2Ne 6:17), ja et Ta pühitseb meie kannatused meile kasuks? (Vt 2Ne 2:2.)

Kas rakendame usku, mis on vajalik Tema käskude pidamiseks, et Ta saaks meid õnnistada nii ajalikult kui vaimselt? Ja kas jääme ustavaks kuni lõpuni, et Ta saaks võtta meid enda juurde? (Vt Mo 2:41.)

Vennad ja õed! Meil võib olla usku Teda usaldada! Ta tahab seda, mis on meile parim (vt Ms 1:39). Ta vastab meie palvetele (vt ÕL 112:10). Ta peab oma lubadusi (vt ÕL 1:38). Tal on vägi pidada neist lubadustest kinni (vt Al 37:16). Ta teab kõike! Ja mis kõige tähtsam, Ta teab, mis on parim (vt Js 55:8–9).

Ohtlik maailm

Meie praegune maailm on keeruline. Kurjus on ohjeldamatu, rahvaste seas lokkab korruptsioon, terrorism on jõudnud ka turvalistesse paikadesse, majandus on kokku varisenud, meil on töötud, haigused, looduskatastroofid, kodusõjad, despootlikud juhid jne. Mida peaksime tegema? Kas põgeneda või võidelda? Kumb on õige? Mõlemad valikud võivad olla ohtlikud. George Washingtonil ja tema vägedel oli ohtlik võidelda, kuid nõndasamuti oli ohtlik meie teerajajatest esivanematel põgeneda. Nelson Mandelal oli ohtlik pidada võitlust vabaduse nimel. On öeldud, et kurjuse võidukäiguks pole vaja muud kui heade inimeste tegevusetust.4

Ärge kartke!

Ükskõik mida me ka ei teeks, ei tohi me otsustada ega tegutseda arguse vaimus. Tõepoolest, „Jumal ei ole meile andnud arguse vaimu” (2Tm 1:7). (Kas mõistate, et mõtet „ärge kartke” rõhutatakse kõikjal pühakirjades?) Issand on õpetanud mulle, et hirm ja heidutamine on vastase tööriistad. Issanda vastus rasketele aegadele on minna edasi usuga.

Mis on raske?

Igaüks meist võib olla raskest eriarvamusel. Mõnel võib olla raske maksta kümnist, kui raha napib. Juhtidel on vahel raske oodata, et vaesed kümnist maksaksid. Mõnel meist võib olla raske leida usku abiellumiseks või pere loomiseks. Leidub neid, kelle jaoks on raske „[olla] rahul sellega, mida Issand on [neile] osaks andnud” (Al 29:3). Ehk on raske olla rahul oma praeguse kutsega (vt Al 29:6). Kirikus võib näida väga raskena ka distsiplineerimine, kuid mõne jaoks tähendab see tõelise meeleparandusprotsessi algust.

Olenemata küsimusest võib raske osutuda heaks neile, kes lähevad edasi usuga ning usaldavad Issandat ja Tema plaani.

Minu tunnistus

Mu vennad ja õed, ma tunnistan, et need juhid, kes istuvad minu taga, on kutsunud Jumal. Nende soov on teenida Issandat hästi ja aidata meil leida evangeeliumile kindel koht oma südames. Ma armastan ja toetan neid.

Ma armastan meie Päästjat Jeesust Kristust. Ma imetlen Teda, et Ta armastas Isa ja meid piisavalt, et saada meie Päästjaks ja Lunastajaks, et seda tehes pidi Ta kannatama midagi sellist, mis pani Teda „valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus” (ÕL 19:18). Ja ometi kinnitas Ta selliste kohutavate väljavaadete ja nende vajalikkuse ees Isale: „Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!” (Lk 22:42) Ma rõõmustan ingli sõnadega: „Teda ei ole siin, sest ta on üles tõusnud” (Mt 28:6).

Tema eeskuju on tõepoolest „tee ja tõde ja elu” (Jh 14:6). Vaid seda eeskuju järgides võime leida „rahu selles maailmas ja igavese elu tulevases” (ÕL 59:23). Kui olen järginud Tema eeskuju ja rakendanud Tema õpetusi, olen saanud ise teada, et kõik Tema „kallid ja suurimad tõotused” (2Pt 1:4) on õiged.

Minu suurim soov on seista Mormoni kõrval Jeesuse Kristuse tõelise jüngrina (vt 3Ne 5:13) ja kuulda ühel päeval Tema huulilt: „See on hea, sa hea ja ustav sulane!” (Mt 25:21) Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Lectures on Faith, 1985, lk 69.

  2. Thomas S. Monson. Valikud. – 2016. a kevadine üldkonverents.

  3. Thomas S. Monson. Püha tempel – maailma tuletorn. – 2011. a kevadine üldkonverents.

  4. Vt: John Stuart Mill. Avakõne St. Andrewsi ülikoolis, 1. veeb 1867 (1867), lk 36.