Ettevalmistav preesterlus
President Henry B. Eyring
Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Preesterluse ettevalmistuses on eeskujul suurem kaal kui sõnadel.
Olen tänulik, et olen siin koos Jumala preesterlusega, mis ulatub üle maailma. Ma olen tänulik teie usu, teenimise ja palvete eest.
Minu sõnum täna on Aaroni preesterlusest. See on samuti kõigile meile, kes aitavad täide viia Issanda lubadusi neile, kes hoiavad preesterlust, mida pühakirjades kutsutakse „vähem[aks] preesterlus[eks]”.1 Seda kutsutakse ka ettevalmistavaks preesterluseks. Täna õhtul räägin ma just sellest imelisest ettevalmistusest.
Issanda plaan oma töö jaoks on täis ettevalmistusi. Ta valmistas ette maa, et võiksime kogeda surelikkuse proovilepanekuid ja võimalusi. Meie aega siin surelikkuses kutsutakse pühakirjades „ettevalmistumise ajaks”.2
Prohvet Alma kirjeldas, kui olulise tähtsusega on see ettevalmistus igaveseks eluks, kus võime elada igavesti peredena koos Jumal Isa ja Jeesuse Kristusega.
Ta selgitas ettevalmistuse vajadust: „Ja me näeme, et surm tuleb inimkonnale, jah, surm, millest on rääkinud Amulek, mis on ajalik surm; ometi anti inimesele aeg, mille jooksul ta võib meelt parandada; seepärast sai sellest elust prooviseisund, aeg ette valmistuda, et kohata Jumalat, aeg ette valmistuda selleks lõputuks seisundiks, millest me oleme rääkinud, mis on pärast surnute ülestõusmist.”3
Just nagu aeg, mis on antud meile surelikkuses, on valmistumiseks Jumalaga kohtumiseks, on aeg, mis on antud meile Aaroni preesterluses, võimalus ette valmistuda selleks, et õppida teistele hädavajalikku abi andma. Just nagu Jumal annab meile vajalikku abi, et läbida sureliku elu proovilepanekuid, saadab ta meile abi ka meie preesterluse ettevalmistuses.
Minu sõnum on mõeldud nii neile, keda Issand saadab appi Aaroni preesterluse hoidjaid ette valmistama, kui neile, kes hoiavad Aaroni preesterlust. Ma räägin isadele. Ma räägin piiskoppidele. Ja ma räägin neile Melkisedeki preesterluse hoidjatele, kellele usaldatakse noorte meeste preesterluse ettevalmistuses kaaslase ja õpetaja roll.
Ma räägin kiituse ja tänuga paljudele teile üle maailma ja läbi aegade.
Oleksin hooletu, kui ei kõneleks oma noorusaja koguduse juhatajast ja piiskopist. 12-aastaselt sain diakoniks ühes väikeses koguduses Ameerika Ühendriikide idaosas. Kogudus oli nii väike, et mina ja mu vanem vend olime seal ainsad Aaroni preesterluse hoidjad, kuni minu isa, kes oli koguduse juhataja, kutsus ühte keskealist meest Kirikuga liituma.
Uus pöördunu sai Aaroni preesterluse ja koos sellega kutse vaadata Aaroni preesterluse üle. Mäletan seda, nagu oleks see olnud eile. Mäletan kauneid sügislehti, kui mina ja mu vend uue pöördunuga koos lesknaisele appi läksime. Ma ei mäleta, mis me seal tegime, kuid mäletan, kuidas tundsin, kuidas preesterluse vägi aitas meil teha seda, mille kohta, nagu ma hiljem teada sain, oli Jumal öelnud, et me peame kõik seda tegema selleks, et saada oma patud andeks ja olla valmis Temaga kohtuma.
Kui ma nüüd tagasi vaatan, tunnen ma tänulikkust koguduse juhataja eest, kes kutsus uue pöördunu aitama Issandal valmistada ette kahte poissi, kes said omakorda ühel päeval piiskopiks ning pidid kandma hoolt vaeste ja abivajajate eest ning samuti juhtima ettevalmistavat preesterlust.
Olin veel diakon, kui meie pere kolis suurde kogudusse Utah’ osariigis. See oli esimene kord, kui tundsin terve Aaroni preesterluse kvoorumi väge. See oli ka esimene kord, kui ma nägin tervet Aaroni preesterluse kvoorumit. Hiljem oli see esimene kord, kui tundsin preestrite kvoorumit juhtiva piiskopi väge ja õnnistust.
Piiskop kutsus mind oma esimeseks abiliseks preestrite kvoorumis. Mul on meeles, et ta õpetas kvoorumit ise – kuigi tal oli kiire ja leidus teisi andekaid mehi, keda ta oleks võinud meid õpetama kutsuda. Ta seadis toolid klassiruumis nii, et moodustuks ring. Ta palus minul istuda enda kõrval paremal pool.
Kui ta õpetas, võisin üle tema õla vaadata. Aeg-ajalt vaatas ta hoolikalt trükitud märkmetele oma põlve peal väikeses nahkmapis ja kulunud ja täismärgitud pühakirjadesse, mis olid avatuna tema teise põlve peal. Mäletan põnevust, kui ta jutustas lugusid vaprusest Taanieli raamatust ja jagas oma tunnistust Päästjast, Issandast Jeesusest Kristusest.
Mulle jääb alatiseks meelde, kuidas Issand oma ettevalmistava preesterluse hoidjatele hoolikalt kaaslasi kutsub.
Minu piiskopil olid vägevad nõuandjad ja tol ajal mõistmatutel põhjustel helistas ta mulle mitmel korral ja ütles: „Hal, mul oleks vaja, et tuleksid koos minuga kedagi külastama.” Kord võttis ta mind kaasa ühe üksi elava lesknaise koju, kellel polnud kübetki toitu. Koduteel pidas ta auto kinni, avas pühakirjad ja rääkis mulle, miks ta oli kohelnud seda lesknaist, nagu oleks see naine võimeline mitte ainult iseenda eest hoolt kandma, vaid tulevikus ka teisi aitama.
Teine külaskäik oli ühe mehe juurde, kes polnud kaua aega Kirikus käinud. Minu piiskop kutsus teda tagasi pühade juurde. Ma tundsin oma piiskopi armastust tolle mehe vastu, kes mulle tundus mässulise vaenlasena, keda oli võimatu armastada.
Ühel teisel puhul külastasime kodu, kus alkohoolikutest vanemad saatsid oma kaks väikest tüdrukut meile ukse peale vastu. Väikesed tüdrukud ütlesid meile läbi uksevõre, et nende ema ja isa magavad. Piiskop aga rääkis nendega veel oma kümme minutit, neile naeratades ja nende headust ja vaprust kiites. Kui ma tema kõrval minema jalutasin, ütles ta vaikselt: „See oli hea külastus. Need väikesed tüdrukud ei unusta seda käiku iial.”
Kaks õnnistust, mida vanem preesterluse kaaslane võib anda, on usaldus ja hoolimise eeskuju. Ma nägin seda, kui minu poeg sai koduõpetuse kaaslase, kellel oli palju rohkem preesterluse kogemust kui temal. Tema vanem kaaslane oli olnud kahel korral misjonijuhataja ja teeninud teistes juhikutsetes.
Enne kui nad läksid ühte oma hoolealuste peret külastama, palus see kogenud preesterluse juht, et võiks minu pojaga enne meie kodus natuke vestelda. Nad lubasid mul oma juttu kuulata. Vanem kaaslane alustas palvega, paludes abi. Seejärel ütles ta mu pojale midagi järgmist: „Ma arvan, et peaksime tegema sellise õpetuse, mis kõlaks sellele perele nagu kutse meeleparandusele. Ma kardan, et nad ei võtaks seda minu suust eriti hästi vastu. Ma arvan, et nad võtaksid selle sõnumi paremini vastu sinult. Mis sa sellest arvad?”
Ma mäletan hirmu oma poja silmis. Ma tunnen ikka veel rõõmu sellest hetkest, kui mu poeg võttis vastu talle usaldatud ülesande.
Piiskop ei pannud neid kahte kokku juhuslikult. Vanem kaaslane oli saanud teada nende hoolealuse pere tunnetest tänu hoolikale ettevalmistusele. Ta tundis läbi inspiratsiooni, et peab astuma kõrvale ja usaldama kogenematut noormeest kutsuma Jumala vanemaid lapsi meeleparandusele ja ohu käest varju.
Ma ei tea, kuidas läks nende külaskäik, kuid ma tean, et piiskop, Melkisedeki preesterluse hoidja, ja Issand valmistasid ette poissi saama preesterluse meheks ja tulevaseks piiskopiks.
Sellised lood edukast preesterluse ettevalmistusest on teile varasemate kogemuste põhjal juba tuttavad. Te olete tundnud neid ja ise olnud sellised piiskopid, kaaslased ja lapsevanemad. Te olete näinud Issanda kätt aitamas teil valmistuda preesterluse kohustusteks, mida Tema teadis teid ees ootavat.
Meil kõigil on preesterluses kohustus aidata Issandal teisi ette valmistada. Võime teha mõningaid asju, mis on kõige tähtsamad. Veel vägevam kui õpetamisel sõnade kasutamine on meie eeskuju õpetuste järgi elamisel.
Meie preesterluse teenimisel on kõige tähtsam inimesi usu, meeleparanduse, ristimise ja Püha Vaimu anni saamise kaudu Kristuse juurde kutsuda. President Thomas S. Monson näiteks on kõnelenud kõikidest nendest õpetustest. Kuid need asjad, mida ma tean, et ta ise tegi inimeste, misjonäride ja Kiriku sõpradega, kui ta Toronto misjonit juhtis, motiveerivad mind tegutsema.
Preesterluse ettevalmistuses on eeskujul suurem kaal kui sõnadel.
Seepärast on pühakirjad nii tähtsad meie ettevalmistusel preesterluses. Need on täis eeskujusid. Ma tunnen, nagu võiksin näha Almat ingli käsku täitmas ja kiirustamas tagasi Ammoniiha pahelise rahva juurde, kes ta välja heitis.4 Ma tunnen selle vangikongi rõskust, kui Jumal ütles prohvet Joseph Smithile, et ta ei kardaks ja et tema üle valvatakse.5 Hoides silme ees neid pilte pühakirjadest, võime olla valmis oma teenimistöö raskustega toime tulema.
Isa, piiskop või vanem koduõpetuse kaaslane, kes näitab oma usaldust noore preesterluse hoidja vastu, võib muuta tema elu. Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi liige palus kord minu isal kirjutada lühike artikkel teadusest ja religioonist. Minu isa oli teadlane ja ustav preesterluse hoidja. Ma mäletan praeguseni hetke, kui ta kirjutatud artikli minule ulatas ja ütles: „Enne kui ma selle Kaheteistkümne Kvoorumile saadan, tahaksin, et sina selle läbi loeksid. Sina tead, kas see kõik on õige.” Ta oli minust 32 aastat vanem ja mõõtmatult arukam ja intelligentsem.
Mind tugevdab siiani suurepärase isa ja preesterluse mehe usaldus. Ma tean, et tema usaldus ei olnud minus, vaid teadmises, et Jumal suudab ja ütleb mulle, mis on tõde. Teie, kogenud kaaslased, võite õnnistada noori preesterluse hoidjaid ettevalmistuses iga kord, kui näitate nende suhtes sellist usaldust. See aitab tal usaldada sulnist inspiratsiooni, kui ta asetab oma käed, et tervendada last, kellele arstid elulootust enam ei anna. See usaldus on aidanud mind enam kui üks kord.
Meie edu teiste ettevalmistamisel preesterluse teenimiseks on proportsionaalne sellega, kui palju me neid armastame. See on eriti tõsi, kui peame neid noomima. Mõtelge hetkele, kui Aaroni preesterluse hoidja teeb vea talituse läbiviimisel, ehk juhtub see sakramenti õnnistades. See on tõsine asi. Vahel on vaja viga avalikult parandada, mis võib tuua kaasa pahameele või isegi alandatuse tunde.
Pidage meeles Issanda nõuannet: „Aegsasti teravalt noomides, kui Püha Vaim selleks märku annab; ja seejärel näidates üles veelgi suuremat armastust selle vastu, keda sa oled noominud, et ta ei peaks sind oma vaenlaseks.”6
Sõnal „suuremat” on eriline tähendus preesterluse hoidjate ettevalmistamisel, kui neid on vaja noomida. See sõna eeldab juba olemasoleva armastuse suurenemist. Seejärel näidatakse suurenenud armastust. Need teie seast, kes valmistavad ette preesterluse hoidjaid, näevad, kuidas nad vigu teevad. Enne kui nad teilt noomida saavad, peavad nad olema tundnud algusest peale teie järjepidevat armastust. Nad peavad olema tundnud teie siirast kiitust, enne kui nad võtavad vastu teie noomituse.
Issand ise suhtub vähema preesterluse hoidjatesse viisil, mis austab nende potentsiaali ja arvestab nende väärtust Tema silmis. Kuulake sõnu, mida ütles Ristija Johannes Aaroni preesterlust taastades: „Teile, minu kaasteenijad, annan ma Messia nimel Aaroni preesterluse, mis sisaldab inglite teenimise ja meeleparanduse evangeeliumi ning vee alla kastmise teel pattude andekssaamiseks sooritatava ristimise võtmeid, ja seda ei võeta enam kunagi maa pealt ära, kuni Leevi pojad ohverdavad taas ohvrianni Issandale õigemeelsuses.”7
Aaroni preesterlus on lisa suuremale Melkisedeki preesterlusele.8 Kiriku president, kes on ühtlasi kogu preesterluse president, juhatab ka ettevalmistavat preesterlust. Tema päästmise sõnumid aastate jooksul sobivad täiuslikult käsuga viia meeleparanduse ja ristimise evangeelium teiste ellu.
Diakonite, õpetajate ja preestrite kvoorumid peavad regulaarselt nõu, et tuua iga kvoorumi liige Issanda juurde. Juhatused annavad liikmetele ülesandeks sirutada usus ja armastuses sõbrakäsi. Diakonid jagavad sakramenti aupaklikult ja uskudes, et liikmed tunnevad lepituse mõju ja teevad neid pühasid võrdkujusid võttes otsuse pidada kinni käskudest.
Õpetajad ja preestrid palvetavad koos kaaslastega oma kohustuse üle valvata inimene inimese haaval Kiriku üle. Ja need kaaslased palvetavad koos, saades teada perepeade vajadustest ja lootustest. Seda tehes valmistatakse neid ette suureks päevaks, kui nad isana usus omaenda peret juhatavad.
Ma tunnistan, et kõik, kes teenivad koos preesterluses, valmistavad inimesi Issanda tulemiseks oma Kirikusse. Jumal Isa elab. Ma tean, et Jeesus on Kristus ja et Ta armastab meid. President Thomas S. Monson on Issanda elav prohvet. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.