„Jah, Issand, ma tahan sind järgida”

Vanem Eduardo Gavarret

Seitsmekümnest

Kujutis

Issand kutsub meid enda juurde, kasutades selleks eri tegusõnu: „tule minu juurde”, „järgi mind”, „kõnni minuga”. Alati on see kutse tegutseda.

„Sest vaata, Issand annab kõikidele rahvastele nende endi rahvusest ja keelest, et õpetada tema sõna; jah, tarkuses, kõik, mis ta peab sobivaks, et nad peaksid saama.”¹ Täna on see pühakirjakoht taas tõeks saanud, kuna mulle on antud võimalus väljendada oma tundeid emakeeles.

Aastal 1975 teenisin noore mehena Uruguay ja Paraguay misjonil. Misjoni esimesel kuul korraldasid tsoonijuhid ürituse, et demonstreerida üht evangeeliumi põhimõtet. Kõigi selle tsooni misjonäride silmad seoti kinni ning neil kästi kinnisilmi aulasse minna. Meil tuli järgneda ühele kindlale häälele – häälele, mida olime enne teeleasumist kuulnud. Ent meid hoiatati, et kuuleme teel olles ka teisi hääli, mis püüavad meid segadusse ajada ja rajalt kõrvale juhtida.

Paari minuti jooksul kuulsin vaid lärmi ja jutusuminat, kuid siis lausus keegi „Järgi mind” ning olin kindel, et järgnen õigele häälele. Kogudusehoone aulasse jõudnud, paluti meil rätikud silme eest võtta. Seda teinud, märkasin, et olime jagunenud kahte gruppi ning et mina olin nende seas, kes olid järgnenud valele häälele. „See kõlas ju täpselt nagu õige hääl,” mõtlesin endamisi.

See 39 aasta tagune kogemus jäi mulle alatiseks meelde. Lubasin endale, et ei järgne enam kunagi valele häälele. Seejärel kinnitasin: „Jah, Issand, ma tahan sind järgida.”

Soovin kõrvutada seda kogemust Päästja hella kutsega:

„Mina olen hea karjane ja tunnen omi. ‥

Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind.”²

Kutse Teda järgida on nii lihtne, otsene ja vägev. Häält, mis meid kutsub, ei saa millegagi segi ajada.

Issand kutsub meid enda juurde, kasutades selleks eri tegusõnu: „tule minu juurde”, „järgi mind”, „kõnni minuga”. See pole passiivne kutse. Alati on see kutse tegutseda. See kutse kõlab kogu inimkonnale Temalt, kes on prohvetite Prohvet, õpetajate Õpetaja, Jumala Poeg ja Messias.

Issand kutsub: „Tulge minu juurde.”

„Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!”³

Teieni, kes te pole veel Kiriku liikmed, jõuab see kutse misjonäride kaudu, kes küsivad: „Kas sa hakkad lugema Mormoni Raamatut? Kas sa hakkad palvetama? Kas sa tuled kirikusse? Kas sa kavatsed järgida Jeesuse Kristuse eeskuju ja lased end ristida kellelgi, kellel on Jumala preesterluse volitus?”⁴ Kuidas sa täna sellele kutsele vastaksid?⁵

Ma kutsun teid üles võtma see sõnum vastu, öeldes: „Jah, Issand, ma tahan sind järgida!”

Uruguayst Minasest pärit Carlos Badiola ja tema pere kuulasid misjonäride õpetusi. Kuna misjonärid esitasid õppetundide jooksul palju küsimusi, otsustasid nad kutsuda appi oma mitteliikmest naabri, kauni 14aastase tütarlapse Norma, et koos nende küsimustele vastata. Norma oli pühendunud keskkooliõpilane, kes õppis tol aastal koolis Piiblit tundma ja kel oli misjonäridele alati vastus valmis. Ta oli täiuslik Kirikuga tutvuja. Tol päeval oli õpetus Tarkuse Sõnast.

Kui ta misjonäridega kohtumast naasis, teadis ta, mida teha. Koju jõudes teatas ta emale: „Ema, nüüdsest peale ära mulle enam piimaga kohvi paku. Joon ainult piima.” See vastus näitas tema soovi võtta vastu kutse järgida Kristust, kutse, mille misjonärid talle olid andnud.

Nii Carlos Badiola kui ka Norma said ristitud. Hiljem järgisid Norma eeskuju ja said ristitud ka ta ema, isa ja õed-vennad. Mina ja Norma kasvasime tolles väikses, ent vägevas koguduses koos üles. Hiljem, kui olin misjonilt naasnud, me abiellusime. Ma olen alati teadnud, et mul on kergem Päästjat järgida, kui Norma on minu kõrval.

Kiriku liikmed on selle kutse juba vastu võtnud ning uuendavad seda iga nädal sakramenti võttes.⁶ Me oleme oma tegemistes ausad, maksame täiskümnist, peame käske ja kuulutame seda tehes: „Jah, Issand, ma tahan sind järgida!”⁷

Kutse järgida Issandat

Issand kutsus rikast noormeest: „Järgi mind!” Noormees oli kogu elu käske pidanud. Kui noormees küsis, mida ta veel tegema peaks, sai ta vastuseks kutse: „Tule[,] ‥ järgi mind!”⁸ Kutse oli küll iseenesest lihtne, kuid nõudis suurt ohverdust. See eeldas jõupingutusi, otsustavust ning tegusid.

Prohvet Nefi kutsus meid üles endalt küsima: „Ja [Jeesus] ütles inimlastele: Järgnege mulle! „Mispärast, mu armsad vennad, kas me saame järgneda Jeesusele, ilma et meil oleks tahtmist kinni pidada Isa käskudest?”⁹

Misjonärid on algusest peale kutsunud tulema Jeesuse juurde, kuulama Tema häält ja järgima seda, aidates nii paljudel oma elu paremaks muuta.

Viiskümmend aastat tagasi astusid misjonärid sisse kellasepa ärisse, mida mu isa pidas, et lasta oma kell ära parandada. Nagu headele misjonäridele kombeks, kasutasid nad võimalust mu isale ja emale evangeeliumist rääkida. Mu isa võttis misjonärid vastu ning mu ema võttis vastu nende sõnumi ja kutse järgida Kristust. Sellest päevast peale on ta Kirikus aktiivseks jäänud. Ta ütles: „Jah, Issand, ma tahan sind järgida!”

Kui püüate Tema juurde tulla, saate jõudu kanda igapäevaseid koormaid, olgu need siis füüsilist või vaimset laadi; väe muutuda, olla õnnelikum ja tunda rahu.

Issand kutsub: „Kõnni minuga!”

Eenokil paluti jutlustada evangeeliumi kõvasüdamelisele rahvale. Ta ei tundnud end selle kutse vääriline olevat. Ta kahtles, kas saab hakkama. Issand vaigistas tema kahtlusi ja tugevdas ta usku, öeldes: „Kõnni minuga.” See on kutse, mis võib meid juhtida nagu valge kepp pimedat või nagu sõber abivajavat sõpra. Võttes vastu Päästja käe ja kõndides koos Temaga, nägi Eenok, et tema samm muutus kindlaks ning temast sai vägev misjonär ja prohvet.¹⁰

Otsus tulla Issanda juurde ja Teda järgida on isiklik. Kui võtame selle kutse vastu, siis meie pühendumuse tase tõuseb ja me saamegi Temaga kõndida. Sellel tasemel oleme Päästjaga lähedasemas suhtes – see on õnnistus esimese kutse vastuvõtmise eest.

Kutse tulla Issanda juurde ja Teda järgida võtsime me Normaga vastu iseseisvalt. Seejärel oleme üheskoos õppinud teineteist toetades Temaga kõndima.

Püüet Teda otsusekindlalt otsida ja järgida tasustatakse õnnistustega, mida me otsime.

Nii juhtus naisega, kes nägi kõvasti vaeva, et Päästja kuube puudutada,¹¹ ja pimeda Bartimeusega, kelle elus sündis tänu otsusekindlusele ime.¹² Mõlemal juhul tervendati nii keha kui ka vaim.

Siruta oma käsi välja, puuduta sümboolselt Tema kuube, võta vastu Tema kutse, kõnni Temaga ja hüüa: „Jah, Issand, ma tahan sind järgida!”

„Tule minu juurde”, „järgi mind” ja „kõnni minuga” on kutsed, milles peitub vägi teid ja teie elu muuta, kui te selle vastu võtate, mis paneb teid tõdema: „Meil ei ole enam mingit tahet teha halba, vaid teha pidevalt head.”¹³

Selle muutuse välispidiseks ilminguks on teie suur soov „abista[da] nõrku, tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja tugevda[da] nõrkenud põlvi”.¹⁴

Mida saame teha, et koos Temaga kõndida?

Toita soovi olla parem Kristuse järgija.¹⁵
Palvetada, et teil oleks soov Temasse rohkem uskuda.¹⁶
Omandada teadmisi pühakirjadest, mis valgustavad teed ja suurendavad teie soovi muutuda.¹⁷
Tehke juba täna otsus tegutseda ja öelda: „Jah, Issand, ma tahan sind järgida!” Pelk teadmine teid ei muuda, kui te ei rakenda oma teadmisi tegudes.¹⁸
Jääge kindlaks tehtud otsusele, rakendades neid põhimõtteid iga päev.¹⁹

Innustagu meid Päästja kutse vastuvõtmisel meie armsa prohveti Thomas S. Monsoni sõnad. President Monson ütles: „Kes on see hiilguse Kuningas, vägede Issand? Ta on Õpetaja. Ta on meie Päästja. Ta on Jumala Poeg. Ta on meie päästmise autor. Ta viipab meile: „Järgi mind!” Ta õpetab meid: „Mine ja tee sina nõndasamuti!” Ta anub: „Pidage kinni minu käskudest!””²⁰

Võtkem nõuks täna veelgi rohkem Jumalale pühenduda ja Teda kummardada ning kõlagu Tema kutsele meie valju ja selge vastus: „Jah, Issand, ma tahan sind järgida!”²¹ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.