Ette valmistunud viisil, mida kunagi varem polnud tuntud
Linda K. Burton
Abiühingu üldjuhataja
Valmistugem vääriliselt saama päästvaid talitusi ja pidama kogu südamest kinni nendega seotud lepingutest.
Kui meie noorim tütar pärast esimest koolipäeva koju tuli, küsisin ma: „Kuidas läks?”
Ta vastas: „Hästi.”
Kuid kui ma teda järgmisel hommikul kooli minemiseks äratasin, pani ta käed risti ja teatas kindlalt: „Ma juba käisin koolis!” Ilmselgelt polnud ma teda ette valmistanud või talle selgitanud, et koolis käimine pole ühekordne sündmus, vaid et ta peab käima koolis viis päeva nädalas palju aastaid.
Mõeldes ettevalmistumisele, kujutage koos minuga ette järgmist stsenaariumi. Te istute templis selestilises ruumis ja märkate, kuidas pruute ja peigmehi ajaks ja kogu igavikuks abiellumise ootuses aupaklikult sisse ja välja juhatatakse. Pruut astub selestilisse ruumi kallimaga käsikäes. Tal on seljas lihtne, kuid ilus templikleit ja ta näol on vaikne, rahulik, soe naeratus. Ta on hoolitsetud välimusega, kuid ei torka silma. Ta võtab istet, vaatab ringi ja on äkitselt südamest liigutatud. Näib, nagu ta valaks pisaraid aukartuse ja aupaklikkuse pärast, mida ta tunneb nii selle paiga vastu, kus ta on, kui ka püha talituse vastu, mis teda ja tema elu armastust ees ootab. Ta näib oma käitumisviisiga ütlevat: „Ma olen nii tänulik, et saan täna Issanda kojas olla, valmis alustama igavest teekonda armastatud igavese kaaslase kõrval!” Tundub, et ta on valmis palju enamaks kui pelgalt üheks sündmuseks.
Meie armas teismeealine lapselaps jättis hiljuti mulle padjale kirja, kus oli kirjas ka järgmine: „Mind rabab templisse minnes ühe asjana rahulik, armastav vaim, mis seal eluneb. ‥ Inimesed saavad minna templisse inspiratsiooni järele.”1 Tal on õigus. Me võime saada templis inspiratsiooni ja ilmutust, aga ka väge tulla toime elus kohatava vastuseisuga. See, mida ta templi kohta õpib, viies sinna oma esivanemate nimesid, et nende eest templi ristimisi ja kinnitamisi teha, valmistab teda ette saama osa templitalitustest, lepingutest ja õnnistustest nii enda kui ka nende jaoks, kes on teisel pool eesriiet.
Vanem Russell M. Nelson on õpetanud: „Nii nagu templid on valmistatud inimeste jaoks, nii peavad inimesed ennast valmis seadma templi jaoks.”2
Kuna loen Mormoni Raamatus taas ülemjuhataja Moronist, meenub mulle, et Moroni üheks suuremaks saavutuseks oli nefilaste hoolikas ettevalmistamine, et hirmuäratavale laamanlaste sõjaväele vastu hakata. Ta valmistas oma rahva ette nii hästi, et me loeme: „Vaata, [laamanlaste] suurimaks hämmastuseks olid nefilased nende vastu ette valmistunud viisil, mida kunagi varem polnud tuntud.”3
Fraas „ette valmistunud viisil, mida kunagi varem polnud tuntud” haaras eriti minu tähelepanu.
Kuidas me saame pühadeks templiõnnistusteks paremini ette valmistuda? Issand õpetas: „Ja veel, ma annan teile eeskuju kõigis asjus.”4 Kaalugem pühakirja eeskuju, mis aitab meil hästi ette valmistuda. Moroni ettevalmistused vaenlase vastu nõudsid pidevat ja ustavat hoolikust, ning see eeskuju nõuab täpselt sama.
Ma ei paista kunagi väsivat kaunist tähendamissõnast, mille Päästja jutustas viiest targast ja viiest rumalast neitsist. Kuigi see tähendamissõna viitab meie Päästja teiseks tulemiseks valmistumisele, võime seda kõrvutada ka templiõnnistusteks valmistumisega, mis võib olla vaimseks pidusööminguks neile, kes on hästi valmistunud.
Matteuse 25 loeme:
„Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid välja peigmehele vastu.
Viis neist olid rumalad ja viis mõistlikud. ‥
Aga mõistlikud võtsid õli astjatesse ühes oma lampidega.
Kui peigmees viibis, jäid nad kõik uniseks ja uinusid magama.
Aga keskööl kuuldi häält: Ennäe, peigmees! Minge vastu!
Siis tõusid kõik need neitsid üles ja valmistasid oma lambid.
Aga rumalad ütlesid mõistlikele: Andke meile oma õlist, sest meie lambid kustuvad!
Kuid mõistlikud kostsid ja ütlesid: Ei ilmaski, sellest ei jätku meile ja teile; vaid minge pigemini kaupmeeste juurde ja ostke endile!
Aga kui nad läksid ostma, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma. Ja uks suleti.
Pärast tulid ka teised neitsid ja ütlesid: Issand, Issand, ava meile!
Aga tema vastas ning ütles: Tõesti ma ütlen teile, ma ei tunne teid!”5
Ma arvan, et pole kedagi, eriti õrnasüdameliste seas, kes ei tunneks kurbust rumalate neitsite pärast. Ja mõned meist tahaksid teistele öelda: „Kas te siis ei võiks oma õli jagada, et kõik võiksid õnnelikud olla?” Kuid mõelge sellele. Seda lugu rääkis Päästja ja Tema kutsus viite neist mõistlikeks ja teist viite rumalateks.
Kui me võtame seda tähendamissõna kui templiks ettevalmistumise eeskuju, siis kaaluge viimse aja prohveti sõnu, kes õpetas: „Vaimse ettevalmistuse õli pole võimalik jagada.”6 President Spencer W. Kimball aitas selgitada, miks viis mõistlikku noort naist ei saanud jagada õli oma lampides nende rumalate naistega, öeldes: „Sakramendi koosolekul osalemine lisab õli meie lampi aastate jooksul tilk tilga haaval. Paastumine, perepalved, koduõpetus, lihahimude kontrollimine, evangeeliumi jutlustamine, pühakirjade uurimine − iga pühendumine ja kuuletumine lisab tilga meie tagavarasse. Lahked teod, paastuannetuse ja kümnise maksmine, vooruslikud mõtted ja teod ‥ − ka need lisavad õlivarudesse, mida võime keskööl oma kustuvatele lampidele lisada.”7
Kas näete seda ettevalmistumise eeskuju − tilk tilga haaval −, mis aitab meid, kui mõtleme, kuidas olla usinam oma ettevalmistuses saada pühasid talitusi nii enda kui teiste jaoks? Milliseid teisi väikseid ja lihtsaid asju võime teha, et lisada kallihinnalisi vaimseid õlitilku oma ettevalmistuse lampi?
Me õpime vanem Richard G. Scottilt: „Isiklik väärilisus on oluline nõue, et templiõnnistustest osa saada. ‥ Vääriline loomus saavutatakse elukestvate järjepidevate õigete valikute läbi, mis keskenduvad Õpetaja õpetustele.”8 Mulle meeldib sõna „järjepidev”. Järjepidev olla tähendab olla kindel, kõigutamatu ja usaldusväärne. Milline imeline kirjeldus väärilisuse põhimõttele!
Meile meenutatakse Piibli sõnaraamatus, et pühaduselt saab templiga kõrvutada vaid kodu.9 Kas meie kodu või korter vastab sellele kirjeldusele? Meie koju tuli hiljuti külla üks armas noor naine meie kogudusest. Teades, et tema vend oli just misjonilt naasnud, küsisin ma temalt, mis tunne on, kui vend jälle kodus on. Ta ütles, et see on tore, kuid et vend palub aeg-ajalt muusikat vaiksemaks keerata. Noor naine ütles: „Ja see polnud isegi halb muusika!” Meile võib kasuks tulla, kui me sellistele asjadele tähelepanu pöörame ja teeme kindlaks, et meie kodu on koht, kus me võime tunda Vaimu. Kui me teeme oma kodust koha, kus Vaim on teretulnud, oleme ette valmistunud tundma end rohkem kodus, kui siseneme Issanda kotta.
Kui valmistume vääriliselt templisse minema ja oleme ustavad templilepingutele, õnnistab Issand meid „rohkete õnnistustega”.10 Mu hea sõber Bonnie Oscarson pööras hiljuti ühe pühakirjasalmi pahupidi, kui ütles: „Kus nõutakse palju, seal antakse veel enam.”11 Olen sellega täiesti nõus! Kuna me tuleme templisse igaveste õnnistuste järele, ei peaks meile olema üllatuseks, et nende õnnistuste väärilisus nõuab kõrgemaid käitumisnorme. Nagu vanem Nelson on õpetanud: „Kuna tempel on Issanda koda, on Tema kehtestanud sissepääsunormid. Templissemineja on Tema külaline. Templisoovituse olemasolu on hindamatu privileeg ja käegakatsutav märk Jumalale ja Tema prohvetitele kuuletumisest.”12
Maailmatasemel sportlased ja ülikooli doktorandid veedavad pikki tunde ja päevi ja nädalaid ja kuid ning isegi aastaid ette valmistudes. Selleks, et olla esirinnas, nõutakse neilt igapäevaseid ettevalmistuse õli tilku. Nõndasamuti ka neilt, kes soovivad olla ülenduse väärilised selestilises kuningriigis, oodatakse elus kõrgemate kuulekusnormide järgimist, mis tuleb, kui päev päeva järel ja tilk tilga haaval harjutatakse kuulekuse voorust.
Kui me järjepidevalt ja usinalt oma vaimsetesse lampidesse tilk tilga haaval õli lisame, tehes neid väikseid ja lihtsaid asju, hoiame oma lambid hämmastava ettevalmistusega „korras ja põlevatena”.13 Minu kena abikaasa, kes on vaiajuhataja, märkis hiljuti, et näeb peaaegu alati, kui keegi on valmis ja vääriline templisse minema, kuna nad „panevad terve toa särama”, kui tulevad templisoovituse vestlusele.
Kirtlandi templi pühitsuspalves palus prohvet Joseph Smith Issandalt: „Et kõik inimesed, kes astuvad üle Issanda koja läve, võiksid tunda sinu väge; ‥ et nad võiksid üles kasvada sinus ja saada Püha Vaimu täiuse ‥ ning olla ette valmistatud iga vajaliku asja omandamiseks.”14
Minu palve on, et templis käimine oleks meie jaoks midagi palju enamat kui ühekordne sündmus. Valmistugem tilk tilga haaval saama vääriliselt päästvaid talitusi ja pidama kogu südamest kinni nendega seotud lepingutest. Ma tean, et kui me seda teeme, väärime oma kodus ja isiklikus elus meile lubatud Püha Vaimu täiuse ja Issanda väe õnnistusi. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.