Raamat
Vanem Allan F. Packer
Seitsmekümnest
Pereajaloo- ja templitööl peaks olema meie isiklikus Jumala-kummardamises regulaarne osa.
Noore 12-aastase skaudina sai mu skaudivarustus väga ihaldatud täienduse. See oli tugevas nahkümbrises kirves! Järgmisel ööbimisega matkal jõudsime laagrisse, kui oli juba pimedaks läinud, ning olime rada katnud paksust lumest märjad ja külmetasime. Suutsin mõelda vaid suure võimsa lõkke tegemisele. Hakkasin otsekohe uue kirvega langenud puud raiuma. Raiudes olin nördinud, sest kirves eriti hästi ei lõiganud. Nördinult raiusin ma üha kõvemini. Naasin pettunult laagrisse vaid mõne pilpaga. Kellegi teise tehtud lõkke valgel avastasin ma, milles viga. Ma polnud kirvelt ümbrist eemaldanud. Pean tunnistama, et ümbris oli ribadeks raiutud. Sellest õppisin, et minu tähelepanu oli teistel asjadel.
Kui me teeme tööd ülenduse nimel, peame arvestama kõiki nõudeid ning mitte laskma ühel-kahel nõudel või tähtsusetutel asjadel tähelepanu kõrvale juhtida. Jumalariigi otsimine toob rõõmu ja õnne.1 Vajadusel peame me olema nõus muutuma. Sagedased pisiparandused pole nii valusad ja häirivad kui suured suunamuutused.
Mõni aeg tagasi reisisime me õde Packeriga mitmesse välisriiki. Ajasime korda passid ja muud dokumendid. Tegime ära kõik vaktsiinid ja arstlikud läbivaatused, saime viisad ja pitserid. Kohale jõudes vaadati meie dokumendid üle ja kui kõik nõuded olid täidetud, lubati meil riiki siseneda.
Ülenduseks valmistumine sarnaneb teise riiki minekuga. Igaüks meist peab saama omaenda passi. Meie nõudeid ei kehtesta, kuid igaüks meist peab neid kõiki täitma. Päästmisplaan sisaldab kogu õpetust ning kõiki seadusi, käske ja talitusi, mida kõik ülenduse saamiseks vajavad.2 Seega „Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond.”3 Kirik aitab, kuid ei saa seda teha meie eest. Ülenduse saamisest saab meie eluaegne otsing.
Kristus rajas oma Kiriku, et meid aidata. Ta kutsus 15 meest, keda toetame prohvetite, nägijate ja ilmutajatena, Kirikut juhima ja inimesi õpetama. Esimene Presidentkond4 ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorum5 on oma võimult ja volituselt võrdväärsed6 Kiriku presidendi ametikohta täitva vanemapostliga. Neile on kutsutud appi seitsmekümned.7 Juhid ei kehtestanud ülenduseks vajalikke nõudeid. Seda tegi Jumal! Need juhid on kutsutud õpetama, selgitama, õhutama ja koguni hoiatama, et me püsiksime õigel kursil.8
Juhiste käsiraamatus selgitatakse, et „Kirik keskendub oma eesmärgi täitmisel, milleks on aidata igaühel ja peredel olla ülenduse vääriline, jumalikult määratud kohustustele. Nende kohustuste hulka kuulub aidata liikmetel elada Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi, koguda Iisrael kokku misjonitöö vahendusel, kanda hoolt vaeste ja abivajajate eest ning teha võimalikuks surnute päästmine, ehitades templeid ja tehes asenduslikke talitusi.”9 Need neli fookust ja kõik teised seadused, käsud ja talitused on kohustuslikud, mitte valikulised. Jeesuse Kristuse lepituse kaudu ja tehes kõiki neid asju, lisame oma vaimsele passile vajalikud pitserid.
Sel konverentsil õpetatakse meile muudatustest, mis aitavad meil kõigil paremini valmis olla.
Päästmisplaanis on kesksel kohal perekond ja ehk seetõttu kutsutakse seda ka suureks õnneplaaniks.10 Juhataja Boyd K. Packer on öelnud: „Kiriku kõigi tegevuste lõppeesmärgiks on, et mees ja tema naine ning nende lapsed oleksid kodus õnnelikud.”11
President Spencer W. Kimball on öelnud: „Meie edu omaette ja Kirikuna määrab suuresti ära see, kui ustavalt keskendume kodus evangeeliumi järgi elamisele.”12 Koduse evangeelse elu juurde kuulub templi- ja pereajalootöö. See peaks olema kaugelt enam perekonna kui Kiriku tegevus.
Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum on hakanud pereajaloo- ja templitööle üha enam rõhku panema.13 Kui te seda rõhuasetust tähele panete, olete ise ja on teie pere rõõmsam ja õnnelikum.
Õpetuse ja Lepingute raamatust loeme: „Issanda suur päev on lähedal. ‥ Toogem seepärast kirikuna ja inimestena ning viimse aja pühadena Issandale ohvriand õigemeelsuses; ja esitagem tema pühas templis ‥ raamat, mis sisaldab ülestähendusi meie surnutest, mis on väärt seda, et olla kõigiti vastuvõetav.”14
Selle raamatu koostamisel kasutatakse Kiriku sugupuu andmebaasi ülestähendusi nimede ja talituste kohta.
Mina kontrollin ja lisan sellele andmebaasile ülestähendusi, sest tahan, et kõigi nende nimed, keda armastan, oleksid selles raamatus. Aga teie?
Õpetuse ja Lepingute 128. osas on kirjas: „Sest meid ei saa teha täiuslikuks ilma [meie esivanemateta], samuti ei saa teha neid täiuslikuks ilma meieta.”15
Pereajalugu on midagi enamat kui sugupuu-uurimine, reeglid, nimed, kuupäevad ja kohad. See on midagi enamat kui minevikule keskendumine. Pereajalugu hõlmab ka olevikku, kuna loome omaenda ajalugu. See hõlmab tulevikku, kuna kujundame tulevast ajalugu oma järeltulijate kaudu. Näiteks, kui noor ema jagab oma lastega lugusid ja pilte oma perekonnast, teeb ta pereajalootööd.
Pereajaloo- ja templitööl peaks olema meie isiklikus Jumala kummardamises regulaarne osa nagu sakramendi võtmisel, koosolekutel käimisel, pühakirjade lugemisel ja isiklikel palvetelgi. Meie noored ja teised on reageerinud prohvetlikele üleskutsetele vaimustaval kombel, mis tõestab, et seda tööd saavad teha ja peavad tegema kõik liikmed igas vanuses.
Vanem Quentin L. Cook on selgitanud: „Meil on [nüüd] olemas õpetus, templid ja tehnoloogia.”16 Selle töö tegemine on nüüd palju kergem ja ainsaks piiranguks on liikmete arv, kes seda esmatähtsaks peab. See töö on ikka veel aega- ja ohverdusi nõudev, kuid seda saavad teha kõik ja suhteliselt kergelt, kui võrrelda vaid mõne aasta taguse olukorraga.
Liikmete aitamiseks on Kirik kogunud ülestähendusi ja varustanud abivahenditega, nii et suure osa tööst saab teha ära omaenda kodus või kogudusehoonetes ja templis. Enamik takistusi on eemaldatud. Ükskõik mida te pereajalootööst varem arvasite, see pole enam nii!
On siiski üks takistus, mida Kirik ei saa eemaldada. Need on kõhklused, mis inimesel selle tööga seoses tekivad. Tuleb vaid otsustada ja veidi pingutada. See ei nõua suurt ajahulka. Vaid veidi järjepidevalt veedetud aega ja te hakkate sellest tööst rõõmu tundma. Otsustage see samm astuda, õppida ja paluge, et teised teid aitaksid. Nad aitavad! Nimedest, mida leiate ja templisse viite, saavad selle raamatu jaoks vajalikud ülestähendused.17
Kuigi liikmete osalus on tähelepanuväärselt suurenenud, on suhteliselt vähe Kiriku liikmeid seotud regulaarse otsimise ja templitalituste tegemisega oma pere heaks.18See nõuab oma eelistuste muutmist. Ärge võidelge selle muutmise vastu, nõustuge sellega! Muutus kuulub suure õnneplaani juurde.
Seda tööd tuleb teda mitte Kiriku, vaid meie surnute ja meie endi heaks. Meil ja meie surnud esivanematel on neid pitsereid oma vaimses passis vaja.
Peresid saab siduda19 põlvede kaupa kokku vaid templis pitseerimistalituste kaudu. Sammud on lihtsad: leidke lihtsalt nimi ja viige see templisse. Aja jooksul saate te aidata seda teha ka teistel.
Väheste eranditega saavad seda teha kõik!
Seda tööd saadavad käegakatsutavad õnnistused. Paljudele lapsevanematele ja juhtidele teeb muret maailma hetkeolukord ning selle mõju peredele ja noortele.
Vanem David A. Bednar on lubanud: „Ma palun Kiriku noortel õppida ja saada osa Eelija Vaimust. ‥ Ma luban, et te olete kaitstud vastaste järjest kasvava mõju eest. Osaledes selles pühas töös ja armastades seda, olete te kaitstud nii oma nooruses kui kogu elu.”20
Vennad ja õed! Aeg on kirved ümbrisest välja võtta ja tööle hakata. Me ei tohi ohverdada enda ja oma pere ülendust mõne vähemtähtsa huvi nimel.
See on Jumala töö, mida peavad tegema nii liikmed kui mitteliikmed, noored ja vanad, mehed ja naised.
Ma lõpetan, tsiteerides ühe kirikulaulu esimest rida:
Jeesus Kristus on me kuningas! Ma tunnistan Temast Jeesuse Kristuse nimel, aamen.