Juhitakse turvaliselt koju
President Thomas S. Monson
Me ootame taevalt ainuõiget suunataju, et saaksime panna paika ja võtta targa ja õige kursi.
Vennad! Me oleme kogunenud vägeva preesterluse vennaskonnana siin Konverentsikeskuses ja paljudes kohtades üle maailma. Mul on au teile natukene kõneleda, kuid tunnen alandlikkust selle vastutuse ees. Ma palun, et Issanda Vaim oleks kõne ajal minuga.
Seitsekümmend viis aastat tagasi, 14. veebruaril 1939 pühitseti Hamburgis Saksamaal riigipüha. Keset tulihingelisi kõnesid, hõiskavat rahvahulka ja isamaaliste hümnide mängu lasti uus sõjalaev Bismarck Elbe jõkke. See kõige vägevam laev oli sõjavarustuse ja masinavärgi hingemattev vaatepilt. Selle 380-millimeetriste, radariga juhitavate paariskahurite ehitamiseks oli vaja üle 57 000 joonise. Laeva ehitamiseks kulus 45 000 km elektrijuhtmeid. Laev kaalus kolmkümmend viis tuhat tonni ja soomusplaadid pakkusid maksimaalset kaitset. Majesteetliku välimusega, hiiglaslikku, imestamapaneva relvajõuga võimsat kolossi peeti hävitamatuks.
Bismarcki kohtumine saatusega saabus rohkem kui kahe aasta pärast, kui 24. mail 1941 Suurbritannia laevastiku kaks kõige vägevamat sõjalaeva, Prince of Wales ja Hood, kohtusid lahingus Bismarcki ja Saksa ristleja Prinz Eugeniga.Viie minutiga oli Bismarck saatnud Atlandi ookeani põhja sõjalaeva Hood ja kogu selle üle 1400-liikmelise meeskonna, välja arvatud kolm inimest. Teine Suurbritannia sõjalaev Prince of Wales oli kõvasti kannatada saanud ja pöördus tagasi.
Järgmised kolm päeva pidas Bismarck üha uusi lahinguid Suurbritannia sõjalaevade ja lennukitega. Püüdlustes Bismarck leida ja põhja lasta kaotasid britid kokku viis sõjalaeva, kaks lennukikandjat, 11 ristlejat ja 21 hävitajat.
Nende lahingute ajal tekitas mürsk mürsu järel Bismarckile vaid pealiskaudseid vigastusi. Kas see oli tõesti hävitamatu? Siis läks torpeedol õnneks tabada ja kinni kiiluda Bismarcki tüür. Püüdlused viga remontida ei kandnud vilja. Kahurid laetud ja meeskond lahinguvalmis, suutis Bismarck ainult aeglaselt ringiratast tüürida. Vägev Saksa lennuvägi oli vaevu lennuulatusest väljas. Bismark ei suutnud sõita turvalisse kodusadamasse. Kumbki ei suutnud pakkuda vajalikku varjupaika, kuna Bismarck oli kaotanud võime mahamärgitud kursil tüürida. Ei tüüri, ei abi, ei sadamat. Lõpp lähenes. Briti kahurid sähvisid ja Saksa meeskonna liikmed lasid kord hävitamatuna tundunud laeval veega täituda ja põhja vajuda. Atlandi ookeani näljased lained lakkusid esmalt külgi ja neelasid siis Saksa mereväe uhkuse. Bismarck oli hävinud.1
Nagu Bismarck, on ka igaüks meist tehnikaime. Kuid meie loomine ei piirdunud inimmõistusega. Inimene suudab luua kõige keerulisemaid masinavärke, kuid ta ei suuda anda neile elu ega anda neile mõistust ja aru. Need on jumalikud annid, mida saab anda vaid Jumal.
Nagu olulisele laevatüürile, vennad, on meile antud võime määrata oma reisisuund. Issanda majakas kutsub kõiki, kes me elumerel seilame. Meie eesmärk on tüürida vääramatul kursil oma soovitud eesmärgi poole, milleks on Jumala selestiline kuningriik. Inimene, kel puudub eesmärk, on kui laev ilma tüürita, kes iial kodusadamasse ei jõua. Meile kostub signaal: määrake oma kurss, heisake purjed, seadke oma tüür ja alustage teed.
Nagu vägeva Bismarckiga, nii on ka inimesega. Turbiinide veojõud ja propellerite vägevus on kasutud ilma suunatajuta, energia suunamiseta, juhtimisjõuta, mida annab tüür – pilkude eest peidetud, suuruselt väike, kuid funktsioonilt asendamatu.
Meie Isa andis meile päikese, kuu ja tähed – taevased galaktikad, et juhtida merel seilavaid meremehi. Meile, kes me kõnnime eluteel, annab Ta selgeltloetava kaardi ja näitab suuna meie soovitud eesmärgi poole. Ta hoiatab: vältige kõrvalepõikeid, ohtusid ja püüniseid. Me ei tohi lasta ennast petta neil, kes püüavad meid teelt kõrvale juhtida, neil kavalatel patu teile meelitajatel siin või seal. Selle asemel me seisatame, et palvetada; me kuulame vaikset, tasast häält, mis kõneleb meile hingesügavuses Õpetaja õrna kutset: „Tule, ‥ järgi mind!”2
Ja siiski leidub neid, kes ei kuule, kes ei kuuletu, kes eelistavad enda rajatud teed. Liiga tihti annavad nad järele kiusatustele, mis meid kõiki ümbritsevad ja mis võivad tunduda nii ahvatlevad.
Meid, preesterluse hoidjaid, on pandud maa peale murelikel aegadel. Me elame keerulises maailmas, kus kõikjal on levimas kokkupõrked. Poliitilised mahhinatsioonid rikuvad rahvaste stabiilsust, võimu haaravad hirmuvalitsejad ja osa ühiskonnast näib olevat igavesti rõhutud ja võimalustest ilma jäetud, järel on vaid tunne, et nad on läbi kukkunud. Inimeste valed helisevad meil kõrvus ja patt on meie ümber.
Meie kohustus on olla vääriline kõikide imeliste õnnistuste jaoks, mida Taevane Isa on meile hoidnud. Kuhu iganes me läheme, tuleb preesterlus meiega kaasa. Kas me seisame pühades paikades? Palun, enne kui seate enda ja oma preesterluse ohtu, minnes kohtadesse või osaledes tegevustes, mis pole teie ega preesterluse väärilised, võtke hetk, et mõelda tagajärgedele.
Meie, kes oleme pühitsetud Jumala preesterlusse, võime maailma muuta. Kui me säilitame oma isikliku puhtuse ja austame oma preesterlust, saavad meist teistele õigemeelsed eeskujud. Apostel Paulus manitses: „Ole usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses.”3 Samuti kirjutas ta, et Kristuse järgijad peaksid olema „otsekui taevatähed maailmas”.4 Õigemeelse eeskuju näitamine võib tuua valgust üha pimenevasse maailma.
Paljud teist mäletavad vanem N. Eldon Tannerit, kes teenis Kirikus nelja presidendi nõuandjana. Ta oli kogu oma tööalase karjääri ja Kanada valitsuses teenimise jooksul ning ühtlasi ka isiklikus elus kõrvalekaldumatuks eeskujuks. Ta andis meile järgmise inspireeritud nõuande: „Miski ei paku suuremat rõõmu ja kordaminekut kui evangeeliumi õpetuste järgi elamine. Olge eeskujuks, avaldage head mõju.”
Ta jätkas: „Igaühele meist on ette määratud mõni töö [Jumala] valitud teenijana, kellele Ta on pidanud sobivaks anda preesterluse ja väe Tema nimel tegutsemiseks. Pidage alati meeles: inimesed ootavad, et te neid juhiksite, ja te avaldate inimeste elus kas head või halba mõju ning seda mõju saab tunda tulevastes põlvedeski.”5
Meid tugevdab tõsiasi, et tänapäeva maailmas on tugevaimaks jõuks Issanda vägi, mis toimib inimese kaudu. Selleks, et seilata ohutult surelikkusemerel, on meil vaja igavese meresõitja, nimelt suure Jehoova juhatust. Selleks, et saada taevast abi, vaatame me üles, sirutame oma käed välja.
Üks tuntud näide inimesest, kes ei vaadanud üles, on Kainist, Aadama ja Eeva pojast. Vägeva potentsiaali, kuid nõrga tahtejõuga lasi Kain ahnusel, kadedusel, sõnakuulmatusel ja isegi mõrval kinni kiiluda tema isikliku tüüri, mis oleks teda ohutusse kohta ja ülendusse juhatanud. Ülesse vaatamise asemel lõi ta pilgu maha; Kain langes.
Ühel teisel ajal pani paheline kuningas Jumala teenija proovile. Taevase inspiratsiooni abil tõlgendas Taaniel kuningale salapärase kirja seinal. Lubatud tasu – isegi purpurrüü, kuldketi ja valitsusväe – kohta ütles Taaniel: „Su annid jäägu sulle enesele ja oma kingitused anna mõnele teisele.”6 Taanielile pakuti suuri rikkusi ja võimu, autasu, mis esindas maailma, mitte Jumala asju. Taaniel keeldus ja jäi ustavaks.
Hiljem kummardas Taaniel Jumalat, kuigi see oli Kuninga käsuga keelatud, ja ta visati lõukoerte auku. Piiblilugu räägib, et järgmisel hommikul „Taaniel toodi august välja ning tema küljes ei leitud ühtki viga, sellepärast et ta oli uskunud oma Jumalasse”.7 Ajal, mil ta suurt abi vajas, tõi Taanieli otsusekindlus kindlalt kurssi hoida talle jumaliku kaitse ja varjupaiga. Ka meile võib saada osaks kaitse ja varjupaik, kui me samamoodi hoiame kindlat kurssi oma taevase kodu suunas.
Ajalookell nagu liivakella liivgi märgistab aja möödumist. Elulavale tuleb uus tegelaskond. Meie aja probleemid kangastuvad pahaendeliselt meie ees. Kogu maailma ajaloo jooksul on Saatan teinud väsimatult tööd, et hävitada Päästja järgijaid. Kui me anname järele tema ahvatlustele, siis võime nagu vägev Bismarck kaotada tüüri, mis võiks meid varjupaika juhtida. Kaasaja elutarkusest ümbritsetuna ootame taevalt ainuõiget suunataju, et saaksime panna paika ja võtta targa ja õige kursi. Meie Taevane Isa ei jäta meie siirale palvele vastamata. Kui me otsime taevast abi, ei vea meie tüür meid alt nagu Bismarcki.
Kui me oma isiklikel retkedel edasi läheme, siis seilakem ohutult elumerel. Olgu meil Taanieli julgust jääda ustavaks ja truuks hoolimata meid ümbritsevale patule ja kiusatusele. Olgu meie tunnistused sama sügavad ja tugevad kui Nefi vennal Jaakobil, kes seistes silmitsi inimesega, kes püüdis igal viisil tema usku hävitada, kuulutas: „Mind ei saanud kõigutada.”8
Vennad! Kui meie teed juhib usutüür, võime ka meie ohutult koju jõuda – koju Jumala juurde, et igavesti koos Temaga elada. Et see saaks osaks meile kõigile, palun ma Jeesuse Kristuse, meie Päästja ja Lunastaja nimel, aamen.