Kestva rahu leidmine ja igaveste perekondade kujundamine

Vanem L. Tom Perry

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Jeesuse Kristuse evangeelium on see alus, millel saame leida kestvat rahu ja ehitada igavesi perekonna üksusi.

Meie elurännakul tuleb ette nii häid kui ka halbu aegu. Mõlemaga kaasneb erinevaid väljakutseid. See, kuidas me õpime kaasnevate muutustega kohanema, sõltub alusest, millele ehitame. Meie Issanda ja Päästja evangeelium on kindel ja tugev alus. Ehitame seda tükkhaaval, kui kogume teadmisi Issanda igavesest plaanist oma lastele. Päästja on Meisterõpetaja. Me järgime Teda.

Pühakirjad tunnistavad Temast ja annavad meile järgimiseks eeskuju täiuslikust õigemeelsusest. Varasemal konverentsil olen ma Kiriku liikmeskonnale rääkinud, et mul on mitu märkmikku, kuhu mu ema pani kirja materjali, mida ta kasutas Abiühingu õppetundideks valmistudes. Tema märkmed on täna sama ajakohased kui tookord. Üheks selliseks märkmeks on Charles Edward Jeffersoni 1908. aasta tsitaat Jeesuse Kristuse olemuse kohta. Selles seisab:

„Kristlane olla tähendab Jeesust imetleda nii siiralt ja tulihingeliselt, et kogu elu on pühendatud Tema-sarnaseks saamisele. ‥

Võime õppida teda tundma tema lausutud sõnade, tema tehtud tegude ja ka tema vaikimise kaudu. Võime tunda teda ka selle abil, millise mulje ta jättis esiteks oma sõpradele ja teiseks oma vaenlastele ning kolmandaks kõigile oma kaasaegsetele. ‥

Üks kahekümnenda sajandi elu märgusõnu on rahulolematus [ja raskused]. ‥

Maailm karjub millegi järele, kuid vaevu teab, mille. Rikkus on tulnud, ‥ [ja] maailm on täis ‥ inimeste oskustel ja andekusel põhinevaid leiutisi, kuid me oleme [ikka] rahutud, rahulolematud [ja] segaduses. ‥ [Kui avame] Uue Testamendi, [tervitavad meid järgmised sõnad], „Tulge minu juurde ja mina annan teile hingamise, mina olen eluleib, mina olen maailma valgus, kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu, oma rahu ma annan teile, te saate väe, teie kurbus muutub rõõmuks”” (The Character of Jesus, 1908, lk 7, 11, 15–16).

Mehi ja naisi vormivad osalt need, kelle seas nad otsustavad elada. Neid vormivad ka need, kelle poole nad üles vaatavad ja keda püüavad jäljendada. Suur eeskuju on Jeesus. Ainus viis kestva rahu leidmiseks on tõsta oma pilk Tema poole ja elada.

Mis on Jeesuse juures uurimist väärt?

„Uue Testamendi kirjutajad ‥ ei hoolinud [Jeesuse] kasvust, riietest, mis Tal seljas olid, ega majadest, kus Ta elas. ‥ Ta sündis laudas, töötas puusepakojas, õpetas kolm aastat ja suri seejärel ristil. ‥ Uue Testamendi kirjutanud mehed olid kindlad, et me ‥ ei lase [Teda] silmist” (The Character of Jesus, 1908, lk 21–22), teades, et Ta tõepoolest oli ja on Jumala Poeg, maailma Päästja ja Lunastaja.

Üks Päästja tähendamissõnadest käib minu arvates eriti hästi meie praeguse aja kohta.

See on kirjas Matteuse 13. peatükis:

„Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka ja läks ära.

Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale.

Aga majaisanda orjad tulid tema juurde ning ütlesid temale: isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust tuleb sellele nüüd lustet?

Tema ütles neile: seda on teinud vaenulik inimene. Siis ütlesid orjad temale: kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume?

Aga tema ütles: ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu.

Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks ja lõikuseajal ma ütlen lõikajaile: koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!” (Mt 13: 25–30).

See kogu inimkonna ammune vihamees on leiutanud nii palju meetodeid, kui on suutnud välja mõelda, et kõikjale lustet külvata. Ta on leiutanud viise, kuidas see saab rikkuda isegi meie kodu pühadust. Pahelisus ja maisus on hakanud nii laialt levima, et tundub, nagu neid ei saakski tõeliselt välja kitkuda. Need tulevad kaabli ja õhu kaudu nendesse samadesse seadmetesse, mille oleme loonud enda harimiseks ja meelelahutuseks. Nisu ja luste on teineteisele lähemale kasvanud. Põllupidaja peab kosutama kogu oma väest seda, mis on hea, ning muutma selle nii tugevaks ja ilusaks, et luste poleks enam meeldiv ei silmale ega kõrvale. Me oleme Issanda Kiriku liikmetena õnnistatud, et meie Issanda ja Päästja hinnaline evangeelium on meile aluseks, millele oma elu ehitada.

Me loeme Mormoni Raamatust 2. Nefi raamatust: „Sest vaata, ma ütlen teile taas, et kui te sisenete teed pidi ja saate Püha Vaimu, siis see näitab teile kõik, mida te peate tegema” (2Ne 32:5).

Me ei tohi iial lasta maailma müral sellest vaiksest tasasest häälest jagu saada ja seda enda alla matta.

Kahtlemata on meid hoiatatud sündmustest, millega me oma päevil silmitsi seisame. Meie väljakutse on valmistuda nendeks sündmusteks, mis ei jää Issanda sõnul kindlasti tulemata.

Paljud meie murelikus ühiskonnas mõistavad, et perekonna lagunemine toob rahutusse maailma vaid kurbust ja lootusetust. Meie kui Kiriku liikmete kohus on hoida ja kaitsta perekonda ühiskonna ja igaviku põhiüksusena. Prohvetid on manitsenud ja hoiatanud, millised paratamatud ja laastavad tagajärjed kaasnevad pereväärtuste allakäiguga.

Kuna maailma pilk on jätkuvalt meile pööratud, siis veendugem, et me kinnitame ja toetame oma eeskujuga plaani, mille Issand on oma laste jaoks siin surelikkuses kavandanud. Tähtsaim õpetamine peab toimuma õigemeelse eeskuju abil. Selleks, et maailma survele vastu panna, peavad meie kodud olema pühapaigad. Pidage meeles, et Issanda kõikidest kõige suuremad õnnistused antakse õigemeelsetele peredele ja tulevad nende kaudu.

Me peame jätkuvalt hoolega hindama, mida lapsevanematena teeme. Vägevaim õpetus, mille osaliseks laps võib iial saada, tuleb isalt ja emalt, kes hoolivad ja on õigemeelsed. Heitkem esmalt pilk ema rollile. Kuulake seda president Gordon B. Hinckley tsitaati:

„Naised, kes teevad majast kodu, annavad ühiskonnas palju suurema panuse kui need, kes kamandavad suuri vägesid või seisavad mõjukate ettevõtete eesotsas. Kes saab panna hinnasilti ema mõjule oma lastele, vanaema mõjule järelpõlvele või tädide ja õdede mõjule sugulastele?

Meil pole aimugi, kuidas mõõta või arvestada naiste mõju, kes tagavad omal moel stabiilse pereelu ja on igikestvaks kosutuseks tulevastele põlvkondadele. Selle põlvkonna naiste otsustel on igavesed tagajärjed. Lubage mul jagada oma arvamust, et tänaste emade jaoks on suurim võimalus ja tõsiseim väljakutse teha kõik, mida nad saavad, kodu tugevdamiseks” (Standing for Something: 10 Neglected Virtues That Will Heal Our Hearts and Homes, 2000, lk 152).

Heitkem nüüd pilk rollile, mida meie elus täidab isa:

Isad annavad oma lastele õnnistusi ja viivad läbi pühasid talitusi. Need on laste elus vaimseteks tipphetkedeks.

Isad on isiklikult seotud perepalve, igapäevase pühakirjalugemise ja iganädalase pereõhtu juhatamisega.

Isad loovad peretraditsioone, kui aitavad planeerida kõiki pereliikmeid kaasavaid puhkusereise ja väljasõite. Mälestused nendest erilistest koos veedetud aegadest jäävad nende lastele igaveseks meelde.

Isad räägivad iga oma lapsega omaette ja õpetavad neile evangeeliumi põhimõtteid.

Isad õpetavad poegadele ja tütardele töö väärtust ja aitavad neil seada elus väärt eesmärke.

Isad on eeskujuks ustava teenimisega evangeeliumi vallas.

Vennad, palun ärge unustage oma püha isakutset Iisraelis – oma tähtsaimat kutset ajas ja igavikus – kutset, millest teid iial ei vabastata.

Aastaid tagasi näitasime vaiakonverentsil ettekantava sõnumi illustreerimiseks ühte filmilõiku. Kui me ette nähtud vaiakonverentside külastuste tõttu aasta jooksul Kirikus ringi sõitsime, sai selle filmi sisu meile väga tuttavaks. Oskaksin seda peaaegu peast ette lugeda. Filmi sõnum on pärast kõiki neid aastaid mul ikka veel meeles. Filmis jutustas president Harold B. Lee ühest juhtumist, mis tema tütre kodus aset leidis. See oli midagi taolist:

Ühel õhtul püüdis pereema meeleheitlikult puuviljade hoidistamist lõpetada. Lapsed olid lõpuks magamaminekuks valmis ja vaikseks jäänud ning ta otsustas puuviljad käsile võtta. Kui ta hakkas puuvilju koorima ja puhastama, tulid kaks väikest poissi kööki ja teatasid, et nad on magamamineku palveks valmis.

Ema ei tahtnud, et teda segatakse, ja ütles kärmelt poistele: „Öelge täna ise oma palved ja ema teeb puuviljad valmis.”

Vanem poegadest ei kavatsenudki lahkuda ja küsis: „Kumb on tähtsam, palved või puuvili?” (Vt Teachings of Presidents of the Church Harold B. Lee, 2000, lk 143–144.)

Mõnes olukorras on meil võimalus anda lastele õppetund, mille mõju tema noorele elule jääb kestma. Loomulikult on palved tähtsamad kui puuvili. Edukas vanem ei peaks olema kunagi liiga hõivatud, et tabada lapse elus tähtsaks õppetunniks sobilikku hetke.

Olen kindlal veendumusel, et minu paljude aastate jooksul pole iial olnud ajaperioodi, mil meie Taevaisa lapsed oleks ustavate, pühendunud vanemate kätt rohkem vajanud. Meil on suur ja üllas pärand, kus vanemad on loobunud peaaegu kogu oma varast, et leida kohta, kus kasvatada oma perekonda usuga ja julgelt, et järgmisel põlvkonnal oleks suuremad võimalused kui neil. Meil tuleb leida endis samasugune kindlameelsus ja saada oma väljakutsetest jagu sama ohvrimeelselt. Me peame sisendama tulevastesse põlvkondadesse üha tugevamat usaldust meie Issanda ja Päästja õpetuste vastu.

„Ja nüüd, mu pojad, pidage meeles, pidage meeles, et oma Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, peate te ehitama oma aluse; et kui kurat saadab välja oma vägevad tuuled, jah, oma nooled keeristuules, jah, kui kogu tema rahe ja tema vägev torm peksavad teid, ei ole sel mingit võimu teie üle, et tõmmata teid alla lõputu häda ja viletsuse kuristikku, tänu kaljule, millele te olete ehitanud, mis on kindel alus, alus, millele ehitades inimesed ei saa langeda” (Hl 5:12).

Jeesuse Kristuse evangeelium on see alus, millel saame leida kestvat rahu ja ehitada igavesi perekonna üksusi. Tunnistan sellest Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse nimel, aamen.