Vanemad – oma laste peamised evangeeliumiõpetajad
Tad R. Callister
Pühapäevakooli üldjuhataja
Öeldagu ja tehtagu mida tahes, pärast kõike on ikkagi kodu ideaalne keskkond Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetamiseks.
Ben Carson ütles, et oli viiendas klassis kõige halvem õpilane. Ühel päeval tegi Ben 30 ülesandega matemaatika kontrolltööd. Tema taga istunud õpilane parandas seda ja andis tagasi. Õpetaja Williamson hakkas nimetama õpilaste nimesid, et need oma tulemuse ütleksid. Lõpuks jõudus ta Benini. Piinlikkusest kandis poiss vastuse pomisedes ette. Õpetaja Williamson arvas, et ta sai „üheksa” ja vastas seepeale, et üheksa kolmekümnest on Beni jaoks suurepärane edusamm. Beni taga istunud õpilane hüüdis seepeale: „Mitte üheksa! … Tal polnud ühtegi … õiget.” Beni sõnul tahtis ta maa alla vajuda.
Samal ajal olid Beni emal Sonyal samuti raskused. Ta oli olnud üks kahekümne neljast lapsest, tal oli vaid kolmeklassiline haridus ja ta ei osanud lugeda. Ta abiellus 13-aastaselt, lahutas ja tal oli kaks poega, keda ta Detroidi getos kasvatas. Sellest hoolimata oli ta äärmiselt iseseisev ning tal oli kindel usk, et Jumal aitab teda ja ta poegi, kui nad oma osa teevad.
Ühel päeval saabus tema ja ta poegade ellu pöördepunkt. Talle jõudis kohale, et edukatel inimestel, kelle kodu ta koristas, olid raamatukogud – nad lugesid. Ta läks pärast tööd koju ja lülitas välja televiisori, mida Ben vennaga vaatas. Ta ütles sisuliselt järgmist: Poisid, te vaatate liiga palju televiisorit. Nüüdsest peale võite te vaadata kolm saadet nädalas. Vabal ajal lähete te raamatukogusse, loete kaks raamatut nädalas ja kannate mulle ette.
Poisid olid šokeeritud. Beni sõnul oli ta lugenud kogu oma elu jooksul raamatut vaid siis, kui seda koolis nõuti. Nad vaidlesid vastu, nurisesid, targutasid, kui sellest polnud mingit kasu. Ben meenutas: „Ema pani reegli kehtima. Mulle see reegel ei meeldinud, aga tal oli kindel otsus meie edusamme näha ja see muutis mu elukäiku.”
Ja kuidas veel muutis! Seitsmendaks klassiks oli ta klassi parim õpilane. Ta jätkas stipendiumiga õpinguid Yaleʼi ülikoolis, seejärel Johns Hopkinsi meditsiinikoolis, kus temast sai 33-aastaselt laste neurokirurgia osakonna juhataja ja maailmakuulus kirurg. Kuidas oli see võimalik? Suurelt osalt tänu emale, kes, ilma et tal elus palju antud oleks, suurendas oma kutset lapsevanemana.1
Pühakirjades räägitakse lapsevanemate rolli kohta, et nende kohus on õpetada oma lastele „õpetust meeleparandusest, usust elava Jumala Pojasse Kristusesse ja ristimisest ning ‥ Püha Vaimu annist” (ÕL 68:25).
Oma laste peamised evangeeliumiõpetajad ja eeskujud peame olema meie lapsevanematena – mitte piiskop, pühapäevakool või Noorte Meeste ja Noorte Naiste ühingud. Peamiste evangeeliumiõpetajatena saame õpetada neile lepituse väge ja tõelisust, seda, kes nad on ja milline on nende jumalik ettemääratus, ning seda tehes anda neile kaljukindla aluse, millele ehitada. Öeldagu ja tehtagu mida tahes, pärast kõike on ikkagi kodu ideaalne keskkond Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetamiseks.
Umbes aasta tagasi olin ma lähetusel Liibanoni pealinnas Beirutis. Seal olles sain ma teada ühest 12-aastasest tüdrukust Sarahʼst. Tema ema ja isa ning kaks vanemat õde-venda pöördusid Kirikusse Rumeenias, kuid pidid seejärel oma kodumaale naasma, kui Sarah oli vaid 7-aastane. Nende kodumaal polnud ei Kirikut, organiseeritud üksusi, pühapäevakooli ega Noorte Naiste programmi. Viie aasta pärast sai pere teada, et Beirutis on üks kogudus, ning vahetult enne minu tulekut saatsid nad oma 12-aastase tütre Sarahʼ koos vanema õe-vennaga ristimisele. Seal olles pidasin ma pühaliku koosoleku päästmisplaani kohta. Sageli tõstis Sarah käe ja vastas küsimustele.
Teades, et ta polnud Kirikuga eriti kokku puutunud, läksin ma pärast koosolekut tema juurde ja küsisin: „Sarah, kuidas sa nendele küsimustele vastuseid teadsid?” Ta vastas viivitamata: „Ema õpetas mulle.” Nende kogukonnas polnud Kirikut, kuid nende kodus oli evangeelium. Tema ema oli peamine evangeeliumiõpetaja.
Enos ütles, et „sõnad, mida ma olin tihti kuulnud oma isa rääkimas igavesest elust ja pühade rõõmust, vajusid sügavale mu südamesse” (En 1:3). Pole kahtlustki, kes oli Enose peamine evangeeliumiõpetaja.
Mäletan, kuidas mu isa end kamina ette pikali viskas ning seal pühakirju ja muid raamatuid luges, ja mina heitsin pikali tema kõrvale. Ma mäletan, kuidas ta hoidis särgi taskus kaarte pühakirjakohtade, Shakespeareʼi tsitaatide ja uute sõnadega, mida ta tahtis meelde jätta ja selgeks õppida. Mäletan evangeeliumiteemalisi küsimusi ja vestlusi õhtusöögilaua ääres. Mäletan neid paljusid kordi, kui isa viis mind külla eakatele inimestele – kuidas me käisime ühele neist jäätist ostmas või viisime teisele kana õhtusöögiks või kuidas ta lahkudes kätt surus ja pisut raha pihku pistis. Mäletan seda head tunnet ja soovi olla selline nagu tema.
Mäletan, kuidas mu ema umbes 90-aastasena oma korteris köögis süüa tegi ja siis toidukandikuga välja läks. Küsisin, kuhu ta läheb. Ta vastas: „Ah, ma viin eakatele veidi süüa.” Mõtlesin endamisi: „Ema, sa ise oled eakas.” Ma ei suuda iial väljendada piisavalt tänu oma vanemate eest, kes olid mu peamised evangeeliumiõpetajad.
Üks tähtsamaid asju, mida me vanematena teha saame, on õpetada oma lastele palve väge, mitte üksnes palvetamise tava. Kui ma olin umbes 17-aastane, põlvitasin oma voodi ääres ja ütlesin õhtupalvet. Ma ei teadnud, et mu ema ukselävel seisab. Kui ma lõpetasin, ütles ta: „Tad, kas sa ikka palud, et Issand aitaks sul hea naise leida?”
Tema küsimus oli minu jaoks täiesti ootamatu. See oli viimane asi minu südames. Minu mõtted tiirlesid korvpalli ja kooli ümber. Vastasin seega „ei”, mille peale tema vastas: „Peaksid seda tegema, poeg. See on tähtsaim otsus, mille sa oma elus teed.” Need sõnad läksid mulle sügavale südamesse ja nii palvetasin ma järgnenud kuus aastat, et Jumal mul head naist leida aitaks. Ja oi kuidas ta mu palvele vastas!
Vanematena saame me õpetada lapsi palvetama asjade eest, millel on igavene tähendus – palvetada ja paluda jõudu olla väljakutseterohkes maailmas moraalselt puhas, kuulekas ja julge, et õige eest välja astuda.
Pole kahtlustki, et enamik meie noori palvetab õhtuti, kuid ehk on paljudel neist raske harjuda ütlema isiklikku hommikupalvet. Vanematena, nende peamiste evangeeliumiõpetajatena, saame me seda parandada. Milline lapsevanem Mormoni Raamatu ajal oleks lasknud oma poegadel marssida rindejoonele ilma rinnakaitse, kilbi ja mõõgata, et end vaenlase võimalike surmavate löökide eest kaitsta? Kuid kui paljud meist lasevad oma lastel marssida igal hommikul kõikidest kõige ohtlikumatele lahinguväljadele Saatana ja tema arvutute kiusatustega silmitsi seisma ilma vaimse rinnakaitse, kilbi ja mõõgata, mis on palve kaitsva väe tulemuseks? Issand ütles: „Palveta alati, ‥ et sa võiksid vallutada Saatana” (ÕL 10:5). Vanematena saame me aidata juurutada oma lastes hommikupalve harjumust ja sisendada neile, milline vägi sel on.
Lisaks sellele saame me õpetada lapsi aega arukalt kasutama. Sonya Carsoni taolises olukorras peame ennast armastusega, kuid kindlalt kehtestama, et piirata aega, mida meie lapsed veedavad televiisori ja muude elektroonikaseadmete seltsis, mis sageli nende elu monopoliseerivad. Selle asemel peame me nende aega ümber suunama, et nende püüdlused oleksid viljakamad ja rohkem evangeeliumile suunatud. Algselt võidakse sellele mõningal määral vastu seista ja nuriseda, kuid Sonya Carsoni sarnaselt peab ka meil olema nägemus ja tahe kindlaks jääda. Ühel päeval mõistavad meie lapsed, mida me oleme teinud, ja hindavad seda. Kes seda teeb, kui mitte me ise?
Hea oleks endalt küsida: kas meie lapsed saavad osa meie parimatest vaimsetest, intellektuaalsetest ja loovatest jõupingutustest, või saavad nad osa sellest, mis meie ajast ja annetest järele jääb, kui oleme andnud endast kõik Kiriku kutses või ametialastes püüdlustes? Ma ei tea, kas sellised nimetused nagu piiskop ja Abiühingu juhataja jäävad alles ka tulevases elus, kuid ma tean, et abikaasa, isa ja ema nimetus kestavad edasi ja nende austamine ei lõpe mitte ilmaski. See on üks põhjus, miks on nii tähtis austada oma vanemlikke kohustusi siin maa peal, et valmistuda veelgi suuremateks, kuid sarnasteks kohustusteks tulevases elus.
Vanematena võime minna edasi kindlustundega, et Jumal ei jäta meid kunagi üksinda. Jumal ei anna meile kunagi kohustust, pakkumata jumalikku abi – võin sellest tunnistada. Saagu meist jumalikus lapsevanemarollis ja Jumala partnerluses oma laste peamised evangeeliumiõpetajad ja eeskujud, palvetan ma Jeesuse Kristuse nimel, aamen.