Pühakirjad
1. Nefi 8


8. peatükk

Lehhi näeb nägemust elupuust. Ta sööb selle vilja ja soovib, et tema pere teeks samuti. Ta näeb raudkäsipuud, kitsast ja ahast teerada ning pimeduse udu, mis ümbritseb inimesi. Saaria, Nefi ja Sam söövad vilja, aga Laaman ja Lemuel keelduvad. Ligikaudu 600–592 eKr.

1 Ja sündis, et me olime kogunud kokku kõiksugu erinevaid seemneid, nii kõiksugu teravilja kui ka kõiksugu viljade seemneid.

2 Ja sündis, et ajal, mil mu isa viibis kõnnumaal, rääkis ta meile, öeldes: Vaata, ma olen anäinud unenägu ehk teiste sõnadega – ma olen näinud bnägemust.

3 Ja vaata, selle pärast, mida ma nägin, on mul põhjust rõõmustada Issanda üle aNefi ja samuti Sami pärast, sest mul on põhjust oletada, et nemad ja ka paljud nende seemnest saavad päästetud.

4 Ent vaata, teie pärast, aLaaman ja Lemuel, kardan ma üliväga, sest vaata, ma mäletan, et ma nägin oma unes pimedat ja sünget kõnnumaad.

5 Ja sündis, et ma nägin ühte meest, ja ta oli riietatud valgesse arüüsse; ja ta tuli ja seisis minu ette.

6 Ja sündis, et ta rääkis minule ja käskis mul endale järgneda.

7 Ja sündis, et kui ma temale järgnesin, nägin ma end pimedal ja süngel tühermaal.

8 Ja pärast seda, kui ma olin rännanud mitmeid tunde pimedas, hakkasin ma paluma Issandat, et ta ahalastaks minu peale vastavalt oma õrna halastuse rohkusele.

9 Ja sündis, et pärast seda, kui ma olin Issandat palunud, nägin ma suurt ja avarat avälja.

10 Ja sündis, et ma nägin ühte apuud, mille bvili oli ihaldusväärne, kuna teeb inimese õnnelikuks.

11 Ja sündis, et ma läksin ja sõin selle puu avilja; ja ma nägin, et see oli kõige magusam, üle kõige, mida ma eales olin maitsnud. Jah, ja ma nägin, et selle puu vili oli valge, bvalgem kõigest, mida ma eales olin näinud.

12 Ja kui ma sõin selle puu vilja, täitis see mu hinge ülimalt suure arõõmuga; mispärast, mul tekkis bsoov, et ka mu pere sööks seda, sest ma teadsin, et see on kõikidest teistest viljadest cihaldusväärsem.

13 Ja kui ma vaatasin ringi, et ehk leian ma ka oma pere, nägin ma aveejõge; ja see voolas edasi ja oli selle puu lähedal, mille vilja ma sõin.

14 Ja ma vaatasin, et näha, kust see tuleb, ja ma nägin selle lätet veidi maad eemal; ja selle lätte juures nägin ma teie ema Saariat ja Sami ja Nefit; ja nad seisid, nagu nad ei teaks, kuhu neil tuleb minna.

15 Ja sündis, et ma viipasin neile; ja ma ütlesin neile ka valju häälega, et nad tuleksid minu juurde ja sööksid vilja, mis on kõikidest teistest viljadest ihaldusväärsem.

16 Ja sündis, et nad tulid minu juurde ja sõid samuti seda vilja.

17 Ja sündis, et ma soovisin, et ka Laaman ja Lemuel tuleksid ja sööksid selle vilja; mispärast, ma pöörasin oma silmad jõe lätte poole, et ehk õnnestub mul neid näha.

18 Ja sündis, et ma nägin neid, aga nad ei atahtnud tulla minu juurde ega süüa seda vilja.

19 Ja ma nägin araudkäsipuud, ja see ulatus mööda jõekallast ja viis puuni, mille juures ma seisin.

20 Ja ma nägin ka akitsast ja ahast teerada, mis kulges raudkäsipuu kõrval kuni puuni välja, mille juures ma seisin; ja samuti viis see allika lättest mööda suurele ja avarale bväljale, mis oli nagu maailm.

21 Ja ma nägin arvutuid inimhulki, kelledest paljud pürgisid edasi, et pääseda ateerajale, mis viis puuni, mille juures ma seisin.

22 Ja sündis, et nad tulid ja hakkasid minema mööda teerada, mis viis puu juurde.

23 Ja sündis, et tõusis apimeduse udu, jah, tõepoolest ülimalt tihe pimeduse udu, nii et need, kes olid teerajale läinud, kaotasid oma tee, nii et nad kaldusid kõrvale ja jäid kadunuks.

24 Ja sündis, et ma nägin veel teisi edasi pürgimas, ja nad tulid ning haarasid kinni raudkäsipuu otsast; ja nad pürgisid edasi läbi pimeduse udu, klammerdudes raudkäsipuu külge, kuni jõudsid kohale ja sõid selle puu avilja.

25 Ja pärast seda, kui nad olid söönud selle puu vilja, vaatasid nad ringi otsekui ahäbenedes.

26 Ja ka mina vaatasin ringi ja nägin teisel pool veejõge suurt ja aruumikat hoonet ja see seisis otsekui õhus, kõrgel maa kohal.

27 Ja see oli täis inimesi, nii vanu kui noori, nii mehi kui naisi ja nende riietusviis oli ülimalt peen; ja nad asuhtusid pilkavalt ja näitasid näpuga nende peale, kes olid tulnud ja sõid puu vilja.

28 Ja pärast seda, kui nad olid amaitsnud seda vilja, bhäbenesid nad nende pärast, kes neid halvustasid, ja nad clangesid ära keelatud radadele ning jäid kadunuks.

29 Ja nüüd mina, Nefi, ei räägi akõiki oma isa sõnu.

30 Aga lühidalt kirjutades, vaata, ta nägi veel teisi rahvahulki edasi pürgimas, ja nad tulid ja haarasid araudkäsipuu otsast kinni ja nad pürgisid edasi oma teel kogu aeg raudkäsipuust tugevalt kinni hoides, kuni nad jõudsid kohale ja langesid maha ja sõid selle puu vilja.

31 Ja ta nägi ka teisi arahvahulki kobamas oma teed selle suure ja ruumika hoone poole.

32 Ja sündis, et paljud neist uppusid aallika sügavustesse ja paljud kadusid tema vaateväljast, uidates võõrastel teedel.

33 Ja suur oli rahvahulk, kes sisenes sellesse imelikku hoonesse. Ja pärast seda, kui nad olid sellesse hoonesse sisse astunud, näitasid nad põlastavalt anäpuga minu ja nende peale, kes samuti seda vilja sõid, aga me ei pööranud neile tähelepanu.

34 Need on minu isa sõnad: Kõik need, kes neile atähelepanu pöörasid, langesid ära.

35 Ja aLaaman ja Lemuel ei söönud seda vilja, ütles mu isa.

36 Ja sündis, et pärast seda, kui mu isa oli rääkinud kõik sõnad oma unenäost ehk nägemusest, mida oli palju, ütles ta meile, et nende asjade tõttu, mida ta nägemuses nägi, kardab ta üliväga Laamani ja Lemueli pärast; jah, ta kartis, et nad heidetakse Issanda juurest minema.

37 Ja ta õhutas neid seejärel kogu avanemliku õrnusega, et nad võtaksid kuulda tema sõnu, et ehk on Issand nende vastu halastav ega heida neid ära; jah, mu isa jutlustas neile.

38 Ja pärast seda, kui ta oli neile jutlustanud ja neile ka mitmeid asju prohvetlikult kuulutanud, käskis ta neil pidada kinni Issanda käskudest ning lõpetas neile rääkimise.